Euroopa naaritsa leviala kattis kunagi peaaegu tervet Euroopat Hispaaniast Uurali mägedeni. Praeguseks on naarits peaaegu kõikjal oma ajaloolisel levialal välja surnud. Nüüdseks on alles jäänud kokkukuivavad populatsioonide riismed Hispaanias, Rumeenias, Ukrainas ja Venemaal, võib-olla ka Prantsusmaal. Ka Eesti loodusest jõudis naarits kaduda – täpsemalt, viimased isendid püüti loodusest kinni ja viidi Tallinna loomaaeda 1990. aastatel (1996. aastal tabati Harjumaal viimane loom), kui selgus, et see liik oli looduses kriitiliselt ohustatud ja ilmselt surnuks ilma inimese sekkumiseta välja. Just selline saatus oli väikest poolveelise eluviisiga kiskjat tabanud juba aastakümneid varem Soomes ning seetõttu polnud põhjust ka Eesti naaritsatele paremat tulevikku ennustada. Nii nagu igal pool mujalgi Euroopas, sai naaritsale ka Eestis saatuslikuks konkurents ameerika naaritsa ehk mingiga, kes ilmselt juba 1980-ndatel aastatel karusloomakasvatustest loodusesse pääses (Soomes juhtus see tunduvalt varem). Mink on euroopa naaritsast tugevam ja ökoloogiliselt märksa paindlikum liik, kes muu hulgas hõivas peale euroopa naaritsa koha looduses osaliselt ka tuhkru ökoniši. On oletatud, et isased mingid paaritusid euroopa naaritsa emasloomadega, kuid hübriidsed looted ei olnud arenemisvõimelised. Praegu on naaritsaspetsialistid selle hüpoteesi suhtes skeptilised – pigem tõrjub mink naaritsa tema elupaikadest jõuga välja. Muidugi on ka palju teisi põhjuseid selles, miks euroopa naarits looduses väga edukas ei olnud. Läbi aegade on naaritsaid kütitud hinnalise karusnaha pärast, kuid kindlasti mängis XX sajandi teisel poolel olulist rolli elupaikade halvenemine, peamiselt kraavitamine, kuivendamine, jõgede õgvendamine ja veereostus.
Euroopa naarits
Foto: Tiit Maran
Euroopa naaritsa uurimise ja asurkonna taastamisega on Tallinna loomaaias algusest peale töötanud Tiit Maran. Loodusest püütud naaritsatega pandi Tallinnas alus tehispopulatsioonile, et selle kosudes looduslik asurkond taastada. Mandri-Eesti selleks enam ei sobinud, sest siin ei õnnestu kõikjal tavaliseks muutunud mingist enam kuidagi lahti saada vaatamata sellele, et mink on uudishimulik loom, kes vabatahtlikult ja suuremaid küsimusi esitamata lõksu ronib. Niisiis asustati euroopa naaritsad 2000. aastal Hiiumaale, kust eelnevalt kõik mingid välja püüti. Hiiumaa on aga väike saar, ka sealsed jõed on pisikesed ning naaritsa elupaigad kuivavad kokku nii talviste pakastega kui ka suviste põudade korral. Tehispopulatsioonist pärit naaritsatel napib esialgu oskusi looduses toime tulemiseks ja Hiiumaa naaritsate suremus on olnud suur. Paljud loomad kannavad raadjosaatjatega kaeluseid ning nende abil on suudetud populatsiooni käekäiku küllaltki täpselt jälgida. Seire andmetel on saarele asustatud naaritsad tasapisi õppinud talve üle elama, aga väga edukalt nad siiamaani siginud ei ole. Aasta-aastalt näib Hiiumaal elavate loomade sigimis- ja talvitumisedukus paranevat, hea märk on see, et saarel sündinud ja looduses üles kasvanud loomad tunduvat sigivat ja talvituvat edukamalt.
Kõigele vaatamata elab Hiiumaa jõgedel enne poegade sündimist ikka vaid mõnikümmend naaritsat. Seetõttu vajab kunstlikult asustatud populatsioon vähemalt esialgu pidevat järelevalvet regulaarset värsket verd Tallinnast. Igal kevadel püütakse lõksudega naaritsaid, et uuendada nende raadiosaatjaid või patareisid. See võimaldab ka märgata seda, kui saarele on taas sattunud mink – korra on ameerika naarits lõksudest tõepoolest kätte saadud, aga arvatakse, et elujõulist asurkonda mingil Hiiumaal praegu ei ole. Saare metsik naaritsapopulatsioon on aga ikka liiga väike selleks, et selle edasisse saatusesse optimismiga suhtuda. Tallinna loomaaias aga sünnib ja kasvab tehispopulatsioonis üles vähehaaval kuid järjekindlalt uusi loomi ja seetõttu plaanitakse märksa suuremaid ettevõtmisi.
Üha sagedamini vaatavad Eesti naaritsaspetsialistid Saaremaa poole. Ehkki minki on Saaremaal leitud, pole ta seal siiski korralikult kanda kinnitanud. Aastal 2012. asustati esimene partii naaritsaid ka Saaremaale. Tundus, et aeg selleks ei olnud küps – just siis oli lennukitelt levitatud marutaudi-vastaste pillide tõttu oluliselt suurenenud rebase ja teiste väikekiskjate arvukus ning kõik lahtilastud loomad sattusid kiskjate hammaste vahele. Naaritsauurijad on seetõttu otsustanud uue taasasustamise katse hoolikamalt ette valmistada.
Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) on tunnistanud euroopa naaritsa kriitiliselt ohustatud liigiks, kelle päästmiseks tehakse ulatuslikku rahvusvahelist koostööd. Eestist saadud kogemusi kasutatakse ka naaritsa kaitse- ja taasasustamisprojektides Hispaanias ja Saksamaal. Tallinna loomaed koordineerib praegu rahvusvahelist naaritsa paljundusprogrammi, milles osaleb 14 euroopa loomaaeda, milles kokku peetakse ülal enam kui 200 naaritsat (umbes pooled neist Tallinnas). Programmiga on liitunud ka mitmed Soome loomaaiad. Hiljuti lahendati rahvusvahelises koostöös üks murekoht, mis oli naaritsaid paljundanud spetsialiste pikka aega vaevanud. Nimelt ei võtnud paljud emasnaaritsad lühikese innaaja jooksul oma „peigmehi“ omaks ja jäid viljastamata. Koostöös austerlastega leiti sel aastal, et naaritsatel on innaaja jooksul mitu östrust, mis võimaldab emasloomadele veidi pikema aja jooksul ja rohkem kosilasi pakkuda. Kõigele vaatamata ei saa naaritsa püsiv taasasustamine loodusesse olema kerge töö.