Šaakali ilmumine Eesti loodusesse tuli zooloogidele suure üllatusena. Esialgu arvati, et oma põhiareaalist (meile lähimad šaakali elualad on Ukrainas, Moldovas, Austrias ja Ungaris) nii kaugele sattunud liik peab olema siia sattunud mõne riukliku inimese käe läbi. Keskkonnaamet kuulutas šaakali esialgu lindpriiks, aga kavalat ja ettevaatlikku looma ei olegi nii kerge küttida. Tasapisi tugevnes aga zooloogide seas kahtlus, et see steppide ja poolkõrbete asukas on taigavööndi piiridele tunginud omil jalul. Nüüd on sellest kahtlusest saanud veendumus, sest šaakaleid on hiljem leitud ka Slovakkiast, Valgevenest, Lätist, Leedust, Poolast ja isegi Taanist. Tõenäoliselt suudavad šaakalid oma levilat laiendades üsna märkamatuks jääda ja neid kohanud inimesed ei taha eriti oma kogemusi jagada enne, kui šaakali nägemine on muutunud normiks ja teda näinud inimest peetaks taas normaalseks. Šaakali-müsteeriumi lisandub tasapisi uusi tahke – nimelt on DNA-analüüsiga tuvastatud, et Eestis lastud šaakalid pärinevad Kaukaasiast, Leedu šaakalid aga kagu-Euroopa populatsioonist. Kaukaasia genotüüpi on leitud ka Kirde-Ukraina šaakalitel, mis kinnitab hüpoteesi nende migratsioonist Eestisse läbi Ukraina.

Näib nii, et šaakali tulekut põhjapoolsesse Euroopasse tuleb võtta selle ala normaalse jääaja-järgse rekoloniseerimisena. Eesti ala vabanes mandrijääst lõplikult umbes 10 000 aastat tagasi. Evolutsiooni ajaskaalal on see lühike aeg. Mandrijää piiril ja lähikonnas elavad liigid pidid kiirete muutustega kohanema, neil kes muutustega ei sobitunud, jäi üle välja surra. Paljud Eestis elavad liigid on siia jõudnud suhteliselt hiljuti ja meie ökosüsteemid on suhteliselt liigivaesed. Ökoloogiliselt veelgi noorem ja „õhem“ on Läänemeri, millel tekkis taas kitsuke ühendus maailmamerega alles Antsülusjärve staadiumi lõppedes umbes 8 800 aastat tagasi. Selle tõttu pole vesi siin õieti soolane ega mage. Niisiis pole Läänemere keskkond nii tüüpilistele mere- kui ka mageveeliikidele „ei liha ega kala“. Võib täiesti kindlalt öelda, et Eesti elurikkuse väljakujunemine pole veel lõppenud ja see jätkuks loomuliku protsessina ka siis, kui inimene seda mitte kuidagi ei mõjutaks. Liikide levikupiirid looduses on ikka muutumises. Inimtegevus on seda läbi ajaloo oluliselt soosinud – näiteks seoses põlluharimise ja põldude levikuga on metsavööndisse levinud paljud stepiliigid. Tänapäeval aitab liikide levikule muidugi kaasa kliimamuutus. Ja muidugi liigutab inimene ise tahtlikult või tahtmatult paljusid liike ühest geograafilisest piirkonnast teise. Alles 20. sajandi lõpul teadvustati, et võõrliikide sissetung erinevates maailma osades on muutumas plahvatuslikuks ning tänapäeval on invasiivsete võõrliikide pealetung, mida nimetatakse bioinvasiooniks, kujunenud looduskaitsjatele üheks peamiseks murekohaks. Suhtumist mingisse uude liiki mõjutabki seepärast kõige enam see, kas teda võib pidada võõrliigiks või loomulikul teel tulnuks. Viimaseid võib küll karta, aga püüd nende vastu võidelda oleks liiga jõuline sekkumine looduse enda toimetustesse. Nii on ka šaakal tänases Eestis muutunud lindpriist jahiulukiks (jaht šaakalile on lubatud 1. oktoobrist kuni 31. märtsini), kelle arvukus näikse jõudsalt suurenevat ja keda veel korralikult küttida ei osatagi.

Paraku pole veel täpselt teada, milline võiks olla šaakali roll Eesti looduses. Doonau deltaaladel kutsutakse šaakalit roostikuhundiks. Küllap see seletab Eesti loomade Matsalu-lembust. Matsalu lahe rooala (u 3 000 ha) on üks suurimaid roostikke Euroopas. Eesti ongi rikas roostike poolest ja roostike pindala on veekogude eutrofeerumise tõttu jõudsasti suurenenud. Kui eelmise sajandi keskpaiku oli roostike pindala Eestis 20 000 ha, siis praegu on roostikke kokku juba 28 000 hektarit. Analoogilised arengud on toimunud ka naabermaades ja see võibki olla üks šaakali edasitungi põhjuseid. Ka kadastikud ja võsad näikse šaakalile sobivat, suuremaid metsi seevastu näib ta vältivat – muu hulgas ei sobi neile suurema suguvenna – hundi naabrus. Tõenäoliselt on hunt ainus loom meie looduses, kellelt võib oodata abi šaakali arvukuse vaoshoidmisel.

Kindlasti võtab šaakal üle osa rebase senisest rollist. See tähendab halbu aegu roostikus ja rannaniitudel pesitsevatele lindudele ja suurt ohtu metskitsetalledele. Konkurentsis kährikkoeraga võib ta viimase mitmetest elupaikadest välja tõrjuda, mis on pigem hea uudis. Šaakalid on ka päris tõhusad näriliste kütid. Matsalu lahe lõunakalda inimesed kirjutavad juba praegu kõik oma kaduma läinud lambatalled šaakali arvele, ehki osades juhtumites võivad süüdi olla ka koerad. Võib muidugi arvata, et uus kiskja Eesti faunas tekitab jahimeeste ning talunike ja looduskaitseametnike vahel küllaltki suuri pingeid.

Praegu aga võib öelda, et Eesti on ainuke riik Euroopas, kus on põhimõtteliselt võimalik näha metsatundrute nomaadi ahma (tõsi küll, tema satub siia vaid vahel jalutama) ja poolkõrbete asukat šaakalit.