Hingede aeg on mälestusküünalde süütamise ja esivanematest lugude jutustamise aeg. Aastaring on taas sealmaal, et suur suvi on selleks korraks läbi. Tugevad sügistuuled on roobitsenud puudelt värvikireva leherüü, tinahalli sügistaeva all on teel sookurgede kurblikult kruuksuvad kolmnurgad. Kõik märgid näitavad, et loodus plaanib talveunne suikuda, et kevadel meie kõigi rõõmuks taas õiterohkelt ellu ärgata ning kinnitada, et elu kulgeb emakesel Maal ikka oma tavapärases rütmis.
Aastaaegade vaheldumine on mõjutanud ja kujundanud aegade algusest inimeste usundilist ilmavaadet. Kevad on lisaks künni- ja külviajale ka (taas)sünni, uue elu alguse võrdpildiks, aga pikkadel pimedatel sügisõhtutel, kui suvised tööd tehtud ning saak salves, on ikka mõeldud elu ajalikkusele ning tuletatud meelde neid armsaid inimesi, kes on meie hulgast lahkunud. On hingedeaeg, on november – hingedekuu.
Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati hingedepäev ehk usklike surnute mälestuspäev iseseisva pühana 1006. aastal ja seda tähistakse sealtmaalt 2. novembril. Kirikuloost on teada, et hingedepäeva hakati pühitsema Prantsusmaal Cluny kloostri abti Odilo eestvõttel 998. aastal. Olemuselt haakub hingedepäev 1. novembril tähistatava pühakutepäevaga, mida hakati pidama 9. sajandil. Sellele järgnev „lihtsate“ hingede mälestamise püha saigi alguse inimlikust soovist meenutada-mälestada ühel kindlal kuupäeval ka kõiki neid surnuid, keda kirikuisad ei ole pühakuks kuulutatud. Hingedepäeva kristlik sisu, selle tähtsus ja tähendus seisneb surnute mälestamises ning nende eest palvetamises.
Kui kirikutraditsioonis oli hingedepäev kinnistatud ühele kindlale kuupäevale, siis Eesti ja teistegi rahvaste vanemas traditsioonis saame rääkida pikemast perioodist, kus pöörati lahkunud esivanematele tavalisest rohkem tähelepanu – see on hingede aeg. Eestlased on tähistanud seda sügistalvisel perioodil, orienteeruvalt mihklipäevast (29. september) simunapäevani (28. oktoober) või koguni mardipäevani (10. november). Kuid hingi oodati koju käima ka pikkade aastavahetuspühade (jõulud-näärid) ehk talvistepühade aegu. On arvatud, et varasematel sajanditel võiski hingede aeg eelneda vahetult jõuludele. Kui hinged tulid koju käima mõnel muul ajal, mitte hingede ajal, siis nähti selles halba ennet, pahatahtlikku koduskäimist.
Hingede ajal kehtis üldiselt kärarikaste tööde keeld (näiteks puude lõhkumine), samuti ei peetud heaks tooniks naljatamist, naermist ja kisamist. Ebasoovitavad olid ka suhteliselt kärarikkad tubased naiste tööd: villa ketramine, kangakudumine ning õmblemine. Usuti, et keelu rikkuja võis pimedaks jääda ja tema lambad ei siginenud. Küll aga oli lubatud sel ajal mõistatuste mõistamine, sest siis sigisid kariloomad hästi. Tänapäeva inimese vaatekohast kentsakate põhjustega töökeelud lubavad märgata nende sügavamat filosoofilist tausta – kohustust keskenduda hingede ajal igavikulistele küsimustele. Ehk see ongi endiste aegade olulisim sõnum praegustele inimestele – võtta aega omale ja omadega koosolemiseks.
Neljapäeva õhtuti kaeti hingedele tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Kombeks oli vabandada, et paremat pole pakkuda, kuid rituaalsetest vabandustest hoolimata pakuti hingedele parimat, mida peres leida oli. Mõnel pool on olnud kombeks hingedele saun kütta ning jätta sinna neile pesemiseks soe vesi, seep ja viht. Sellest kombest on paiguti kinni peetud ka jõuluajal. Hingedel omakorda paluti kaitsta põldu ja karja, olla heasoovlik elavate vastu.
Sügisilmade järgi püüti otsustada, kas esivanemate hinged on maapealsete eluolu ja tegemistega rahul. Kui hingede aja ilmad olid soojad-sombused, õhtud udused, usuti olevat palju heatahtlikke hingi liikvel. Rajused sügisilmad aga andsid märku sellest, et hinged on mingil põhjusel elavatega rahulolematud või nende peale pahased.
Alates 1990. aastatest on hingedepäeva tähistamine kindlal kuupäeval kogunud eestlastegi hulgas üha enam populaarsust. Sel päeval süütame aknal ja kui vähegi võimalik, siis ka lähedaste kalmudel küünlad, et meenutada lahkunuid, olla mõttes nendega. Sel päeval pole kombeks korraldada kärarikkaid meelelahutusüritusi.
Kui inimpõlvi tagasi elasid eelläinud põlved edasi elavate mälestustes ja lugu(laulu)des, siis praegusaja tehnika on teinud lahkunud lähedaste mäletamise-mälestamise juba suhteliselt lihtsaks – nad on koos meiega fotode, heli- ning videosalvestuste vahendusel. Ning hingeliste hulka, keda sel päeval meenutada, oleme nüüdisajal arvanud ka oma lemmikud, karvased ja sulelised sõbrad-pereliikmed, kelle mälestuseks süüdatakse samuti küünal ning pannakse pildi ette nende lemmiktoitu.