Kuigi Eestis on teiste Euroopa riikidega võrreldes kõige vähem riigipühi, oskab eestlane pühadest rõõmu tunda. Taasiseseisvudes sai ka eestlastel võimalikuks populaarsete kirikupühade – urbepäeva ehk palmipuudepüha, lihavõtete, suviste- ehk nelipühade ja jõulude tähistamine. Nii mõnelegi vanale rahvakalendri tähtpäevale on taasisesisvunud Eestis lisandunud uusi kombeid ja tradistioone, mis aitavad ka vanadel tavadel omal moel elus püsida.
Eesti rahvakalendris oli jüripäev, 23. aprill põllumajandusaasta ehk kevadiste põllutööde ja karjatamise algus, samuti taluteenijate ja rentnike kohavahetamise päev. Maagiliste kombetalitustega taotleti karja- ja hobuseõnne, ennustati ilma ja viljasaaki ning tehti jürituld.
Püha Jüri tunneme kui lohe- või draakonitapjat, kes sümboliseerib lõplikku võitu kurjuse üle. Püha Jüri roll Euroopa aja- ja kultuuriloos on tähelepanuväärne – ta on 12 riigi (sh Georgia, Inglismaa, Leedu, Malta, Kreeka, Venemaa, Kanada, Etioopia jne) ja mitmete linnade (Eestis Võru) kaitsepühak. Eestis asuvad talle pühendatud kirikud Jüris ja Laiusel, samuti Setomaal Värskas, kus vana kalendri järgi tähistatav jüripäev on keskne kirikupüha. Toimub jumalateenistus ja ristikäik, hiljem istutakse lähedaste kalmudele ühiselt einet võtma ning õhtul toimub meeleolukas rahvapidu – kirmas.
2001. aasta 23. aprillil asutati Pärnumaal Tori Püha Jüri kogudus ja avati taastatud Eesti Sõjameeste Mälestuskirik. Alates 2013. aastast tähistatakse Eestis jüripäeval veteranipäeva – tänatakse ja tunnustatakse neid, kes kodus ja kaugemal on tugevdanud Eesti julgeolekut ning poliitilist tõsiseltvõetavust. Toimub sinilillekampaania – vildist valmistatatud sinimustvalgete sinilillede müügist saadud tulu läheb vigastatud võitlejate toetuseks. Päeva lõpetab Veteranirock – igal aastal toimub kontsert mõne Eesti linna avalikul väljakul.
Maikuu esimest päeva tuntakse eesti rahvakalendris volbripäevana, millele eelnev volbriöö on täis salapära ja musta maagiat. Varasemalt usuti, et just sel ööl käivad nõiad Blocksbergil või Loksperil oma iga-aastast sabatit pidamas. Germaani rahvail on üldiselt levinud arvamus, et ööl vastu esimest maid sõidavad nõiad luudade või sokkude seljas mõnele nende poolt sobilikus peetud mäele pidutsema, mille käigus pääsevad või päästetakse valla mustad jõud. Selle tõkestamiseks tuleb igal pool süüdata lõkkeid – teadupoolest rituaalne tuli puhastab – ning teha palju kära, et kurje jõude eemale peletada.
Katoliku kirik tähistab 1. mail naispühak Walburga mälestuspäeva, sellest ka maipühade nimi volbripäev.
Volbriöö tähistamisel tudengipühana on Eestis samuti tubli saja-aastane ajalugu. Tudengite volbripeo juured küünituvad juuripidi germaani paganlike meestemajade ajastusse. Tartut võib julgesti nimetada volbripealinnaks, kuhu volbripäeva eelõhtul kogunevad kokku Eesti üliõpilased ning vilistlased. Õhtu saabudes liigub korporantide rongkäik teklite, lippude, laulude ja orkestritega läbi linna Raekoja ette, kus linnapea annab volbriööks võimu linnas üle tudengitele. Seejärel siirdutakse ülikooli ette rektorit tervitama. Üliõpilastraditsioonidest kõneldes ei saa üle ega ümber ka tavast volbrilaupäeva õhtul, 30. aprillil austada Tartus Toomemäel stoilises rahus oma toolil istuvat akadeemik Karl Ernst von Baeri (1792–1876) ühe korraliku akadeemilise peapesuga, milleks kulub pudel-paar vahuveini. Kui auväärse suurmees on harjadega piinlikult puhtaks küüritud ja läikima löödud, saab ta kaela sinimustvalge lipsu. Ning öeldagu mida tahes, kuid kes sellest rituaalsest toimingust pole ühel võil teisel viisil osa saanud, sellel on Eesti üliõpilaselust midagi väga olulist puudu jäänud.
Minu Võrumaa maipühade juurde on kuulunud põlvest põlve maitule tegemine, lehtede riisumine ja muud koristustööd õues, aga ka kuivkempsude väljavedamine. Üldjuhul oli see meeste töö, mida tehti talgute korras – kui ühes majapidamises töö tehtud, siirdus meestekamp reipalt lauluga naabrite juurde. Naised panid lauale head paremat ja pudeli viina ning õpetasid õues mehi, kuidas lampkasti kõige nobedamalt puhtaks saab. Kindlasti tehti pärast ka tubli saun – töörahva püha ikkagi! Kui ilm lubas, külvati maha herneid-ube, pisteti mulda sibulad ja tehti muid kevadisi toimetusi, mis maamajapidamise juurde kuuluvad.
Suve suurpüha on eestlastel jaanipäev. Jaanipäeva juhatab sisse jaanilaupäev, mis 1934. aastast on riigipüha – tähistatakse Võidupüha, eestlaste võitu Võnnu ehk Cēsise all lahingus Landeswehri üle 23. juunil 1919. Sealtmaalt on võidupüha tähistamine tseremoniaalselt seotud ka jaanipäeva tähistamisega.
Jaanipäeva lahutamatu kaaslane on jaanituli – süüdatud igiammustel aegadel päikese ülistuseks ja inimese rõõmuks. Kodust jaanituld iseenda ja oma pere maagiliseks kaitseks tegid mäletatavasti meie esivanemad, kes alles pärast koduse tule juures istumist läksid küla suurele jaanitulele. Küla jaanituli, millele on omistatud samuti puhastavat ja tervendavat väge, süüdati kõrgemale kohale või aeti tõrvatünn ridva otsa – ikka selleks, et tule puhastav ja kaitsev vägi ulatuks võimalikult kaugele. Kõrgemaid tuletegemise kohti kutsutigi jaanimägedeks.
Nüüdisajal on jaanipäeva tähistamisest saanud linnades ja suuremates maakohtades massiüritus, kuhu publikut meelitatakse popstaaride kõlavate nimede ja üksteisest üle trumbata püüdvate meelelahutusprogrammidega. Jaanipäeva ootus paneb suurema osa eestlase hinges helisema samad noodid, mis jõuluajal – saaks ometi kord pärast väsitavat töö-poolaastat linnast ära, esivanemate koju, maale, juurte juurde. Või siis vähemalt kuhugi linna taha metsa alla. Traditsioonilisi jaanipidusid korraldatakse muuseumides või rahvakultuuri propageerivate ühenduste eestvõttel.
Jaanipäevast algab üle-Eestiline puhkuseperiood. Kuni 20. augustini, taasiseseisvumispäevani, puhkab eestlane täie tõsiduse ja vastutustundega – suveteatrid, festivalid, kontserdid ja kõikvõimalikud vabaõhu-kultuuriüritused tahavd külastamist, olgu ilm missugune tahes. Sel ajal ei ole sügavat mõtet eestlast tööjuttudega tülitada.
Lühikese põhjamaa suve lõppu kuulutab 1. september, tarkusepäev – nii koolides kui ülikoolides algab õppetöö. Selle tradistiooni põhjus on kaugel ajaloos. Tsaar Peeter I võttis aastal 1700 vastu seaduse, et ka Venemaal hakatakse uut aastat tähistama 1. jaanuaril. Kirikuaasta alguseks jäi ikka vanamoodi 1. september. Koolid olid aga tsaariajal kirikuvalitsuse all, Eesti jälle kuulus tollal Venemaa tsaaririigi koosseisu. Kui Eesti riik sündis, siis jäädi selle juurde, et kooliaasta alaku ikka 1. septembril. Aga ega sellest tol ajal väga kinni ei peetud. Maalapsed jõudsid alles siis kooli, kui maatööd olid kõik tehtud.