Andrei Ivanov

Argonaut

Varrak, 2016

Argonaut -teoksen kansi

Mõtted. Hääled. Kakofoonilised, traagilised, identiteedikriisis vaevlevad. Intelligentsuse kriisis vaevlevad. Viimane võitlus millegi nimel, mis näib olevat elu. Tunnustuse nälg. Nälg armastuse järele. Viha. Mõttetus. Loobumine, loovutamine ja suur üksindus. Argonautlus kõverpeeglis.

Loetelu võiks jätakata lehekülgede kaupa just nii, nagu Andrei Ivanovi poolt kujutatud teose kangelased või siis antikanglased lugejat oma mõttevooludesse mähivad.

Teose rõhuasetus on eestivenelastest literaatidel ja nende võsukestel, kes elavad tänapäeva Eestis, ühes demokraatlikus väikeriigis. Ivanovi seegi teos on oma ajast ees ja näitab hästi tänapäeva euroopalikus ühiskonnas viirusinfektsioonina levivat loomingulise mõtte kriisi.

Ahastusliku mõttevooluga kaasa minnes kaotab lugeja jaoks tähenduse ka tegelaste rahvuskuuluvus või passi värvus, sest samu mõtteid ja ahastust on täis kogu ilmaruum. Mida teha, kui kogu loetud ja veel lugematu kirjandus ähvaradb üle pea kasvada? Kui millestki, mis siiani on olnud ülev, ülendav ja kõikehõlmav kultuuruse intelligentsuse alustala saavad varemed? Kui inmene ei jaksa enam mõelda muule, kui edukusesele, enda läbipressimisele ja enda paremini müümisele? Katastroof ei ähvarda mitte ainult kogu maakera, vaid inimese mõttemaailma, mida ta kuidagi õigeks mõelda ei oska. Tagajärgedest kõige hullem tundubki olevat edutus, seisund, mis enam kuskile ei vii, uusi uksi ei ava. Ivanovi tegelaste kõige suurem hirm ongi läbikukkumine ja edutus. Nende elu- ja tegutsemisruum on tänapäeva Eesti. Seal ei ole võimalusi. Kuskil peaks ju terendama ka mingi muu maailm, normaalsem, võimalusterohkem. Aga seda ei ole, ei Läänes ega idas, ei loetud ega lugemata raamatutes, (mida enam lugeda ei jaksagi), ei alkoholis ega armastuses, ei lähedastes ega peres ega riigisüsteemis.

” … ülim väärtus ja eesmärk on inimene, iga inimene, isegi kõige tarbetum, mutukas, süsteem peab hoolitsema ka selle mitttevajaliku mutuka eest, sest vastasel korral, kui riik ei hoolitse, või, mis veel hullem, toob mutuka ohvriks, siis on kõik, riik muutub hakklihamasinaks ja ühiskonnaliikmed kannibalideks” (215)

Inimene on iseendaga lõpmatult üksi - nukralt jõhker ja hoiatav sõnum. Romantilist maailmaparanduslikku entusiasimi pole maailmal vaja. Dramaatilist vürtsi lisab ka halli passiga kodaniku ehk eestivenelase staatus, sest ikka tiksub kuskil tegelaste peas mõttekilluke, et äkki nemad, need päriskodanikud, tunnevad end kuidagi teistmoodi, väärikamana, loomulikumana. Tegelikult ammu enam mitte, kõik on ühises hakklihamasinas.

Teos ei kuulu kindlasti kerge lugemisvara hulka. Esialgu tabasin end otsimas konkreetseid liine, et oleks selge, kes, miks ja millal. Hiljem triivisin lihtsalt mõttevooluga kaasa ja lasin endale sõnastada seni väljaütlemata hirme, küsimusi-vastuseid, mida me elumasinas ringi keereldes lõpuni mõelda ei taha. Häälte paljususes on lõpmata palju tõlgendusvõimalusi, lõpmata palju kihte ja kihistusi. Teoses ei ole müügiedule orienteeritud kirjutamisnõkse (a la küll-nad siis-ikka-ostavad). Andrei Ivanovi ”Argonaut” on tõsine ja puhas kirjandus, kahju ainult, et autor veel siiani soome keelde tõlkimata.

Maiu Juurik