Soome ja Eesti geograafilisest lähedusest, kultuurisidemetest ja keelte sarnasusest on kirjutatud ja räägitud palju ja pikalt. Kas seda teemat pole juba piisavalt lahatud? Rootslased ja taanlased ju ei ei probleemitse alatasa oma suhete üle, vaid kihutavad üle Juutinrauma silla, kui vaja on. Itaallaste jaoks on hispaanlased eelkõige hispaanlased, mis siis, et jagavad nendega ühist pärimuslikku ladina tausta. Ukrainlaste ja venelaste sugulussuhe on keeruline. Kui tegemist oleks inimeste, mitte riikidega, suunataks mõlemad teraapiasse.
Ka Soome ja Eesti suhetes on nähtusi, mida tuleb üle vaadata, ajakohastada ja analüüsida. Tingimused seab praegune tehniseeritud ja linnastunud ühiskond ja see, et ühest riigist teise saab üle Soome lahe kiiresti. Kas on nii, et vabadus ajada asju oma keeles, õigus emakeelsele haridusele ja sellele tuginevale ühiskonnale, mille heaks nähti kakskümmend viis aastat tagasi tohutult vaeva, on muutumas pandeemiajärgsel internetiajastul ebaolulisteks iseenesestmõistetavusteks? Kas jutt kultuurikoostööst ja keeleõppimise tähtsusest on tarbetu igand tänases maailmas, mida juhivad hinnakonkurentsivõime ja ratsionaalmajandus?
Alustame põhiküsimusest. Soome (vähemalt pealinna piirkond) ja Eesti (vähemalt Tallinna ümbrus) on mitmel moel kõige lähemad naabermaad. Tallinn on Helsingile lähemal kui Tampere. Helsingi on Tallinnale on lähemal kui Tartu. Suhted naabritega on olulised. Kehvad suhted tekitavad probleeme. Kui omavaheline suhtlus ei suju, järgnevad üllatused ja valestimõistmised, ettearvamatus lisab ebastabiilsust, ennustamatus ebakindlust. Head naabrussuhted kasvatavad ja arendavad loomulikku kooseksisteerimist, võrdset vastastikkust sidet ja lisavad mõlemapoolset huvi argielu mõjutavate nähtuste vastu. Ühiste asjade eest vastutatakse ühiselt. Idealiseeritult oleks kõik sõnadetagi selge.
Soome ja Eesti suhete kogu skaalat tasub vaadelda pandeemiaeelsest vaatenurgast. Soomes elab eestlasi rohkem kui kunagi varem ja eesti keel on vene keele järel suuruselt teine Soomes räägitav võõrkeel. Soomlased reisivad Eestisse rohkem kui kuhugile mujale ja paljudele kuulub seal tükike maad või linna. Keelelised mesinädalad on siiski möödas. Toidupoes saab naabri keeles asjad aetud, kuid üha enam on neid, kes kasutavad inglise keelt, kui tahavad naabrile midagi öelda.
Soome ülikoolid paistavad silma sellega, et akadeemilisi kiirvõite ja rahvusvahelisuse punkte taga ajades on neil õnnestunud suruda eesti keele ja kultuuri õpetamine teisejärguliste asjade lahtrisse. Euroopa suurel murranguajal 1990. aastate alguses, mil Lennart Meri asutas Helsingisse Mariankatule Eesti esinduse ja Eesti kuulutas end jälle iseseisvaks ning avanes soome turistidele, hinnati eesti keelt kõrgelt. Oulu, Jyväskylä,Tampere ja Turu ülikoolis töötas eesti keele lektor, Helsingis kaks lektorit ja äsja oli sinna kutsutud ka külalisprofessor. Oli palju eesti keelest huvitatud ja seda oskavaid soome keele professoreid. Eestis oli soome keele oskus laialdane, seda osati ka Tallinna ja Tartu ülikoolis. Tööle tulid ka soome keelt emakeelena rääkivad soome keele lektorid. Lähtekoht oli sama, mida iga Eestis käinu on võinud soovi korral kogeda – õppides kasvõi natuke ühisest ainesest ehk sõnadest, vormidest ja tähendusest koosnevat lähedast sugulaskeelt, süveneb samas arusaam oma emakeelest. Veel rohkem õppides luuakse alus keelelisele ja kultuurilisele mõistmisele, mis tekitab mõtteid ja ideid veel aastate pärast. Parimal juhul premeerib see keeleõppijat korduvate avastuste, elamuste ja kultuurilise naudinguga.
Praeguse aja ratsionaalsed, arvudel põhinevad eesmägid on viinud eesti keele õpetuse märkimisväärse vähenemiseni Soome ülikoolides. Ainult Turu ülikoolis töötab veel eesti keele lektor ja Helsingi ülikool on ainuke, kus saab õppida eesti keelt ja kultuuri peaainena täiemahulise viieaastase õppekava järgi. Sel aastal on tähtajalise töölepinguga töötavate lektorite töösuhete katkemine tekitanud palju segadust. Teistes Soome ülikoolides ei tööta enam põhikohaga eesti keele õpetajaid. Ülikoolid on autonoomsed õppeasutused, kelle tegevust juhib haridus- ja kultuuriministeerium. Valitseva olukorra põhjal võib teha järelduse, et selliste eesmärkide poole nagu teadmised, haridus, õppimine ja haritus võib teiste vahenditega tulemuslikumalt püüelda.
Mitmekeelsus on kõiki Euroopa riike puudutav üleilmne nähtus, millel on kohalikud erijooned. Kaht või enamat keelt paralleelselt kasutav inimene õpib asju suhestama erinevate taustateadmiste, ühiskondlike arengute ja mõtteviisidega. Keeleoskuse olulisust ei mõõdeta kriisiolukordades hakkamasaamisega. Paralleelselt kasutatavad eesti ja soome keel on väga head kestliku arengu mõõdikud ja naaberühiskonna baromeetrid. Keeleõppimine on üks olulisemaid kohanemisvahendeid uude riiki kolides. Seetõttu tähendab eesti keele ja kultuuri staatus Soome ülikoolis enamat kui kultuurilist heatahtlikkust naaberriigi suhtes. Sama käib soome keele ja kultuuri staatuse kohta Eesti ülikoolides, aga see on juba teine lugu.
Keele õppimine tähendab palju enamat kui graammatikareeglite ja argisuhtlusoskuse omandamist. Kõige täpsema ja põhjalikuma Soome ühiskonda ja kultuuri puudutava info saamiseks tuleb süveneda soomekeelsesse (vahel ka rootsikeelsesse) meediasse, kirjandusse ja suulisse pärimusse. Eesti rahvuslik kultuuripilt ja maailmamõistmine avanevad kõige paremini eestikeelset audiovisuaalset meediat ja erinevaid väljaandeid jälgides, kuulates ja kontaktis olles. Eesti suhe meie ühise naabri Venemaaga on teistsugune kui Soomel ja seetõttu on eesti keeles võimalik lugeda iga päev asjatundlikke analüüse Venemaa ja tema lähialade olukorrast ja sündmustest, inimestest, ajaloost ja tänapäevast.
Ülikoolidel, sõprusseltsidel ja kultuuriinstituutidel on ka praegu kultuuride ja ühiskondade vahelises läbikäimises oluline teenäitaja roll. Soome ja Eesti peenekoelised sarnasused ja erinevused avanevad kõige paremini, kui neid süvitsi uurivad spetsialistid jagavad asjast huvitatutele oma teadmisi. 1980. aastate alguses kirjutasid eesti intelligentsi esindajad neljakümne kirja, milles pöörati tähelepanu venestamisele ja eesti keele kasutusala ahendamisele, mida oli teadlik kommunistlik poliitika. Nelikümmend aastat hiljem, 2020. aastate alguses on põhjust küsida, kas Soomes ja Eestis oleks põhjust naasta põhiküsimuse juurde: mis väärtus on lähedase sugulaskeele kaudu avaneval kultuuri ja ühiskonna tundmisel? Kas me saame sama täpse pildi, kui tõlgime oma mõtted ja mõisted üleilmsesse inglise keelde ja tagasi?
Institutsioonidel on kultuurimälu hoidjate ja arendajatena suurem roll, kui nende ressursid seda eeldaks. Sellel, kas praegu õpetatakse Soome ülikoolides eesti keelt, on tähtsust ka kahekümne aasta pärast, kui vastutajad on vahetunud ja sisu loovad uued inimesed. Institutsioonid hoolitsevad üksikisikule vajaliku keeleoskuse ja keeleteadmiste eest. Soome immigratsioonipoliitika üks olulisemaid eesmärke on vajalikul tasemel soome või rootsi keele õpetamine, keeleline lõimumine ja immigrantide emakeeleoskuse tugevdamine. Mitmekeelsus muutub üldisemaks ja seda tuleks näha märkimisväärse ühiskondliku potentsiaalina. Oskus rääkida nii eesti kui soome keelt on oluline ressurss nii üksikisiku kui kogu ühiskonna seisukohast.
Soome ja eesti keele sarnasuste tõttu on nii koolilastel kui täiskasvanutel keeleõppimise algetapis väga lihtne kasutada ära mõlema keele vahendeid. Keelekasutaja ja -õppija seisukohast on see suur eelis. Üldsuse jaoks on nii soome kui eesti keel kaasaegsete Euroopa Liidu riikide tugevad ametlikud keeled, lähedaste ühiskondade võtmekeeled. Naaberkeelde süüvijale saab osaks rohkelt äratundmisrõõmu, kognitiivseid elamusi, rõõmu oma edusammude üle ja teadmine, et temast endast sõltub, kui hästi ta mõistab, mis Eestis toimub ja milline Soome on.
Ülikoolide, sõprusseltside ja kultuuriinstituutide taolised institutsioonid vajavad ka tulevikus töörahu, et aktiivselt hoolt kanda soome-eesti keelevaramu eest. Alustuseks tasub unustada jutud soome ja eesti keelest kui väikestest keeltest ja asetada need nende tegelikesse mõõtmetesse meie lähiümbruses.