See, kes ma enda arvates olen, on ühiskonna, kasvatuse, hariduse, ning mu enese kujutelmade või enesepiltide kokkusulam. Kõikide sotsiaalsete persona´de kokkumiksimine vastavalt vajadusele. Ergo, ma ei tunne ennast. Kirjutamine on minu jaoks üks viis eneseni jõuda. Ja sealt edasi - teisteni. Mida muutumatum ja kapseldunum, mida enam n-ö "valmis" on inimese enesetunnetus ja minapilt, seda igavam. Kirjanikul on võimalik seesugust arengulist seisakut vältida.

Ilmselt nõustuvad kõik, et kirjaniku töö ei ole üksnes kirjutamine. See on pidev enese arendamine, töö iseenda ja oma vaimuga. Teiste, oluliste, vajadusel ka teda mittepuudutavate, tekstide lugemine. Kuidas lugeda on samuti väga tähtis - süvenemine nõuab väga palju energiat.

Keegi ju ei kujuta ette kirjanikku, kes ainult kirjutaks, lugemata ridagi. Kuid et lugemine võtab päevas palju aega, siis selle aja jooksul kirjanik "ei teegi mitte midagi".

Kõrvalt vaadates võiks isegi öelda, et ta lausa laiskleb, mõnuleb tugitoolis. Ja kuidas siis veel iseloomustada mõtlemist, loetu seedimist? Kas ei sarnane see üksnes tühjal pilgul teise seina vahtimisega? Ja "tõeline" elu, kuidas see samal ajal tõttab käest! Rääkimata rahast… niiviisi seina tuiutades pole ju varsti sedagi!

Kas tänapäeva kalli elu juures on üldse võimalik üle poole tunni ühe koha peal istuda ja lugeda? Kas kirjanikuks olemine, täis -, mitte poole kohaga! - pole üleüldse üks luksus?! Aga - kuidas saaks elada lugemata, kirjutamata, mõtlemata? Kuidas?!

Paul Bourget on kunagi määratlenud dekadentlikku indiviidi kui "haiget rakukest ühiskonna kehas, kes ei funktsioneeri tervikule alluva energiaga" - seda muidugi ühiskonna vaatepunktist.

Ka kirjanikku, kes veedab oma elu peadpidi "reaalsest" elust, selle raskustest, väljakutsetest ning ahvatlustest väljaspool, raamatutes, nii teiste kui enda kirjutatutes (teisiti poleks ta kirjanik!), võiks võrrelda parasiidi ja dekadendiga, olgu tema tekstid kuitahes "sotsiaalsed".

Kirjanik ei loo käegakatsutavaid väärtusi, reeglina ta ka ei tööta kiiresti, ning seega võib tema eluviis tegusamat osa ühiskonnast, vita aktiva esindajaid, lausa pahandada.

Suur osa inimesi teab siiski väga ähmaselt, mida kirjanik teeb, peale selle, et ta midagi kirjutab; rääkimata sellest, kuidas ta töötab ja mis tema tööaja sees tegelikult toimub. Võib-olla ta koguni trimpab, et "vaim peale tuleks", ning luiskab siis, et midagi arvutisse toksis? Ja miks talle siis pärast tööpäeva lõppu helistada ei tohi, et temaga midagi eluliselt tähtsat või surmnaljakat jagada? Mis tal viga on, et ta nii ebasotsiaalne ja hajameelne on?

Jüri Üdi/Juhan Viidingu ühes luuletuses on kirjeldatud Majakovskit, kellest näidati televisiooni kõrghetkil pilti või filmilõiku telekas ja kellest jäi, nagu luuletaja irooniliselt märkis, rahvale enim meelde tema "õudne kollane kuub". Nii nagu praegu puudutab ebameeldivalt rahvaportaali Delfi lugejat uudis mõne kirjaniku edust või elust kodu- või välismaal, võis omal ajal seesama Majakovski "õudne kollane kuub", see karjuv väline ebakõla, olla tema kahtlaste vaadete ja arusaamatu töö valuliselt häiriv võrdpilt, mis kahtlemata paljusid vaatajaid isiklikult puudutas. See häiriv lõhe harmoonia ja normaalsuse lakkamatus voos, alati inimmeeli muutev ja raputav, vahest eemalepeletavgi maailm, ongi hea kirjaniku kummalise töö tulemus.

Kirjutamine, nagu ka lugemine, on alati väga isiklik protsess. Kirjanik peab alati arvestama väga erinevate maitsetega ega mitte kunagi seadma endale eesmärgiks kõigile meeldida – see on võimatu ülesanne. Tõtt-öelda on selline soov lausa hukatuslik. Väga oluline on, et kirjanikul oleks oma kindel publik või n-ö ideaalne lugeja, kes teda alati mõistab ja kes võikski olla tema kõige mõistvam, ausam ja parem kriitik.

Kirjutamine eeldab suurt loovust. Loovust saaks kindlasti määratleda üsna erinevail viisidel, erinevatest eesmärkidest ja kontekstidest lähtudes, aga mina määratlen loovust kui jõuliselt isikliku ja ebastandardse maailmanägemise kehtestamisvõimet mingi elulise nähtuse tajumusel ja selle kunstilisel väljendamisel.

Loovus jällegi eeldab keskmisest tugevamat enesekehtestusvõimet ja kartmatut omapära. Ja kartmatust selle eest ka arvustustes n-ö tümitada saada. Loovus on üsna tihti seotud piiride kompamisega. Ka enda piiride, muidugi. Kirjanik ei tohi seda kunagi unustada.

Niisamuti käib loovusega kaasas põhjalik töö iseendaga:
kirjanik töötab oma mõistuse ja tunnetega, tööstades loovalt nii oma vaimu kui hinge ning andes neile üha uusi ülesandeid.

Paljusid kirjanikke ongi reeglina armastatud "tagantjärgi" - nende uuenduslikkust on kiidetud ja neid on pärjatud peale nende surma. Väga kiiresti ununeb tõsiasi, et klassikud, keda me praegu ahhetades kiidame, rahva esindusluuletajad, keda isegi pankurid peast teavad, pidid kunagi kannatama seda, et nende tööde peale muiati põlglikult ja neid ei mõistetud üldse. Sellesse ei saa nartsissistliku valuga suhtuda, see tuleb lihtsalt teadmiseks võtta - nii on ja nii jääb! Hea luuletaja elab olevikus, aga tema mõistmine jääb sageli tulevikku. Mingis mõttes võibki öelda, et hea luuletaja on ka teerajaja, meelte avardaja - kogu ühiskonnale ja eriti oma lugejale väljakutsete esitaja. Tema saladus on tema ainulaadses loovuses, mida on tänapäeval küll võimalik õppida ja jäljendada, kuid sageli ta ka "elab" oma tekste läbi, ning seda valgustatud siseelu juba naljalt jäljendada ei saa.

Minu jaoks on ka hea luule mingis mõttes alati millegi uue loomine, piiride ületamine. Siin on ka põhjus, miks hea luule ei saa mitte kunagi omas ajas ja kontekstis kõigile päriselt mõistetav olla, päris kõikidele lugejatele meeldida või luuletaja oma lugejatele vastu tulla.

Kirjandust võivad lugeda kõik, kuid hea kirjandus ei ole ülearu demokraatlik. Vastutuleku asemel lugejale esitab pigem kõrgeid nõudmisi. Need pretensioonid on muidugi õigustatud üksnes siis, kui kirjanik on neid eelnevalt ka iseendale esitanud.

Ameerika kirjanduskriitik Harold Bloomil on mõiste „tugevad poeedid“ – tugev poeet tähendabki loovat enesekehtestajat.

Raamatus „Mõjuäng“ ("The Anxiety of Influence") väidab Bloom, et tugevat poeeti painab alati mõte hilinemusest – sellest, et ta on kellegi järeltulija, et ta on pelgalt kellegi kaja, tsitaat või koopia; et ta on nõrk luuletaja!

Mõjuäng avaldubki selles et luuletaja püüab kellegi teise luuletaja mõju eest põgeneda ja iseennast kehtestada.

Kuid ka ilma Bloomi mängu toomata võiks öelda, et tõenäoliselt on iga kirjutajal keegi, mõni teine kirjanik, kes on teda hirmsasti mõjutanud, kellest ta üle ja ümber ei pääse.

Ühel minu tuttaval seisab Salinger nii "ees", et ta ei teinud üldse katsetki kunagi kirjutama hakata - ta mõistis, et saab heal juhul olla vaid nõrk kirjanik ja valis võimaluse mitte üldse olla kirjanik.

Seega, enese kehtestamine, võimetus taanduda, on mistahes loomingulises protsessis peamine käivitav jõud.

Üks tuntud luuletaja toimetas minu esimest luulekogu „Laeka lähedus“, mis ilmus aastal 1993 kirjastuselt Tuum, kui olin 19 aastat vana, ning leidis et üks luuletus ei kõlba kohe kuidagi avaldamiseks. Sellest ei saavat mitte keegi mitte midagi aru. Ma ei kuulanud toimetajat ja libistasin selle teksti ikkagi käsikirja sisse, kuigi olin lubanud seda selles kogus mitte avaldada. Teistest tekstidest, mis ta välja praakis, mul polnudki kahju, aga just selle teksti sissejätmise puhul kartsin, et nüüd tegin midagi hirmus valesti. Hiljem kirjutas selle kohta üks teine, noorem luuletaja, oma arvustuses, et tegemist on luulekogu kõige tugevama tekstiga. Mida ma sellest kogemusest reaalselt õppisin? Mulle oli see väga suureks löögiks, et tegelikult ei saagi olla ühtmoodi head luulet, mis kõigile meeldiks. Õppisin ka seda, et isegi tugevatel, professionaalsetel luuletajatel on väga erinev maitse. Ja see oligi minu esimene enesekehtestuse kogemus. Sain aru, et see on luuletajale ääretult oluline: kui ikka vaist ütleb, et jäta see tekst sisse, ju siis peab nii olema!

Samas on muidugi ka kahtlused ja kõhklused rohkem kui õigustatud! Loov inimene pole nendest kunagi vaba.

Tean kirjanikke, kes keelduvad oma vastilmunud raamatuid läbi lugemast, mõned koguni vihkavad oma varasema (eriti eksperimentaalsema) perioodi loomingut, sest see on neile psühholoogiliselt liiga ränk. Mõned kirjanikud kurdavad, et oma vastilmunud raamatuid lugedes nad saaksid kätte justkui topeltannuse „iseennast“, mida on ilmselgelt liiga palju. Neid ärritab raamatu kirjutamise aegne vaimne pinge, eriti kui teos on ränk või psühholoogiliselt nõudlik. Mõni jälle kurdab, et kirjutaks raamatu ilmumise järel kõik uuesti ja hoopis teistmoodi… Nii nad püüavad oma kirjutatu hetkeks unustada, ja see on kõigiti loomulik. Need on loomingulise protsessi juures täiesti normaalsed, et mitte öelda, vältimatud tunded: "Kahjuks see, mis välja tuli, ikka ei olnud see, mida ma päriselt tahtsin!"

Betti Alver tegi vanemas eas oma noorpõlveluuletusi ümber, püüdis tekstidesse leida väljendusrikkamaid, „paremaid kujundeid". Ometi on selge, et see algne, loov energia või palang, on just see, mis teeb kirjandusteosest omas ajas olulise, mitte selle hilisem toimetamine või pedantlik ümberkirjutamine. Seega, usun, et kirjutades tuleb valmis tõed ja stereotüübid unustada ning järgida üksnes oma intuitsiooni. Ja eriti tuleb unustada, milline on kokkuleppeliselt "hea kirjandus". Kirjanik peab pakkuma oma lugejaile väljakutseid ega saa leppida intellektuaalsete või emotsionaalsete triviaalsustega, enese või teiste kordamisega. Siin võivad appi tulla nii stiilitunne kui ka lugemus, ent mis peamine, kirjaniku ainulaadne sõnumi edastamise viis ja oma selgelt eristatav hääl.

Näiteks hea luuletaja, ükskõik kui palju ta ka juba avaldanud poleks, arendab ja n-ö. kasvatab oma häält. Teda tuntakse teatud stiili ja lausumisviisi järgi, mis on just temale omane ning millest just tema ära tunneb. Kui võimas see hääl on, sõltub sellest kui julge ta on traditsioonide, poeetiliste mõjutuste ja oma eelkäijate suhtes. Kui palju ta julgeb oma loovusele loota; kui tugeva isikliku maailma ja mõjuvälja ta loob.

Üks luuletaja võib muuta tervet luulekaanonit ja kehtivat luulekeelt, mida üksmeelselt heaks kiidetakse. On luuletajaid, kelle tulekuga kirjandusse muutub kogu senine luule kirjutamise viis. Teda hakatakse nagu nõiaväel jäljendama ja edaspidi ta juba mõjutab terveid põlvkondi.

Luuletus on mingis mõttes mõistatus, saladus. Soome luuletaja Pentti Saarikoski ütleb luule kohta nii:
„Luule on kõne. Sellepärast on otsene kontakt kõnekeelega luuletajale tähtsam kui prosaistile. Prosaist kirjutab alati sellest, mis on olnud, luuletaja sellest, mis ON; ja sageli saavad luuletajad just nendest kirjanduslikest annetest, kellel on halb mälu.“

Halb mälu tähendab Saarikoskile siinkohal valikulist mälu, kõige olulisemate asjade mäletamist.

Hea mälu on ajaloolasel ja advokaadil. Kas luuletajal siis polegi mälu? Loomulikult on, kuid see on hoopis midagi muud – luuletaja peab mäletama midagi universaalset, mida ei saa ajaliselt piirata. Ta peab mäletama – kujundlikult - midagi aegade algusest, mäletama midagi üldinimlikku ja universaalset, tunnetama seda. Need ei saa olla ainult naeruväärsed pisiasjad. Just selle oma valikulise mälu peale peabki luuletaja lootma, kui ta kirjutab luuleteksti. Heas kirjanduses, ja eriti heas luules, on alati sees teatav nihe või veidrus, see ei vasta kunagi normile ja standardile.

Kaasaja kirjandus ja eriti luule tegeleb tähenduste ümbermängimise, mõistete dekonstrueerimise ja nende uute tähendustega laadimisega. Kaasaegset luulet on peetud sageli arusaamatuks, aga ka liiga lihtsaks, kõnekeelseks, olmeliseks jne. Luuletajad on saanud süüdistusi, et nende luuletused pole mitte luuletused, vaid lühiproosa. Hea kaasaegne luuletus eeldab oma lugejalt keskmisest tundlikumat maailmataju, niisamuti ka head absurdi -ja irooniatunnetust, vabameelset suhtumist keelde ja n-ö. tavaloogikasse. Hea kaasaegne luuletus, särisev vaimsest pingest, kontrastina olmelisele loidusele, võib inimese sageli juhatada tema enda juurde - et seda vabamalt ja väärikamalt jõuda teisteni.