Minu suhe Tallinnaga sai alguse kohvikus. Oli 2018. aasta algus, minu esimese raseduse viimased meetrid. Olin just avastanud, et Kadrioru pargi servas kollases majas on kohvik. See oli stiilne, euroopalik ja paljuski teistsugune kui Soome kohvikud. Mul oma kõhuga oli aega kombata ja sisse hingata linna, millest pidi saama mu kodu. Enne kohvikusse minekut võisin imetleda Kadrioru pargi määratut suurust ja külmetada horisontaalis sadava jäävihma käes rannal, kust nüüd läheb Reidi tee. Istusin jaanuarikuises peatunud vaikuses kollases kohvikus ja sain aru, et ees ootab eluetapp, kus kõik on uus. Ma ei tundnud mitte kedagi, minu sees liigutas uus elu ja kohv portselantassis oli teise maitsega, kui see, millega oma kodumaal harjunud olin. See kõik tundus põnev, tore ja oma.
Kohvik oli koht, kus sai hiilida võõrasse keskkonda ja seda seestpoolt uurida.
Proovisin uusi maitseid ja sain teada, et on täiesti normaalne tellida korraga nii soolast kui magusat: taldrikuservale mahtusid sõbralikult kausike kartulisalatit, soolane pirukas ja magus kook.
Pärast Tallinnasse kolimist said kohvikutest ka argipäeva pelgupaigad. Kui tundus, et koduseinad hakkasid ahistama, pakkisin lapsed vankrisse ja kärutasin lähimasse kohvikusse. Palvetasin, et lapsed magaksid vähemalt niikaua, et saaksin oma koogitüki rahus lõpuni süüa. Mõnikord see õnnestus, mõnikord mitte, aga igal juhul pakkus kohvik meile kõigile vajalikku vaheldust ja väikese rännaku.
Kohvikuigatsus on mind piinanud ka koroonaajal. Oh, kuidas ma pandeemia kõige lukustatumatel nädalatel tahtsin kodust ära kohvitassi äärde istuma! Ja kui pidulik ja põnev oli, kui lõpuks esimest korda pärast pikka pausi olid mu ees kapsapirukas ja kuum jook.
Tallinna kohvikute hulgas on mõned klassikud pidanud vastu ka koroonatormides: Narva, Energia, Vesivärava ja Maiasmoka kohvikut vist ei murra miski. Siiski peegeldavad kohvikud aja muutumist. Paljudes neist küsitakse juba täiesti loomulikult, kas kohvi peale soovitakse soja-, kaera- või mandlipiima ja vitriinis seisavad rosoljekausid kõrvuti poke bowlidega. Vanadesse tehasehoonetesse tekib modernseid kohvikuid ja restorane, kus istuvad uue aja linnakodanikud. Endises tehasesaalis kaerapiimalatet rüüpav IT-inimene oma sirava läpakaekraani ees on selge tõestus sellest, kui palju ühiskond võib paari aastakümnega muutuda. Betoonisegajate asemel on end sisse seadnud baristad.
Mulle tulevad meelde kaks kübaratega prouat paar aastat tagasi naistepäeval ühes Tallinna kohvikus. Nad istusi lauda, ulatasid teineteisele pidupäeva puhul šokolaadikommikarbid, imetlesid kumbki oma karpi, panid need kõrvale ja hakkasid juttu ajama. Kui võluv! Teisele inimesele tähelepanu avaldamiseks võeti aega. Loodetavasti ei kao selline aja maha võtmine eesti linnakultuurist, kus üha enam võib tänavatel näha kiirustavaid linnaelanikke käes papptopsis kaasa ostetud kohv.
Praegu palub kunagine kõhubeebi mult juba oma kohvi. Eesti kohv maitseb tuttavlikult ja tean, millist napooleonikooki ma tahan. Tallinna kohvikud on püsinud minuga koos erinevates eluettapides ja kohvikutes jätkan maailma vaatlemist ka edaspidi.