Saan oma juristist sõbralt vihje veidi omapärase spordiürituse kohta. Beer and Axethrowing Night kõlab just nii, et ma pean sellest osa võtma. Kanada metsameeste võistlustest tuttav kirveviskamine on niisiis lõpuks Põhja-Euroopasse jõudnud. Ma ise olen näinud seda tegevust harrastamas ainult üht purjus esseisti ühes Padasjoki kandi talus. Päris kirveviskamine on täpne ja kontrollitud tegevus, kuigi alaliitude vahel on sama palju lahkhelisid kui poksis. Erinevaid meistriviõistlusi valvab kolm maailmaliitu. Õhtu teema, õlu ja kirveviskamine, pole kuulu järgi erandlik mitte üheski liidus.

Ausalt öeldes ei tea ma, kas julgen tellida alkoholivaba õlut. Need viikingid võivad seda solvanguks pidada. Liivalaia tänaval asuvasse kirveviskestuudiosse koguneb üle kümne 25-40aastase soome mehe. ”Olen harrastanud noaviskamist, aga see on ikka veidi teistmoodi,” ütleb poissmeesteõhtu peakangelane Ilkka Kuusalo pärast prooviviset. Espoost ja Lappeenrantast pärit sõpruskond tähistab Kuusalo viimast õhtut poissmehena. ”Noaviskamisel on oluline randme töö, aga siin läheb vaja kogu kätt,” ütleb Kuusalo.

Õlut võib juua kaks klaasi, pärast seda on viskamine keelatud. Intelligentse olemisega seltskond püsib lubatud piirides.

”Ala harrastatakse eelkõige Põhja-Ameerikas,” ütleb koha omanik Erik Rudi Jylli. ”Aga minu meelest sobib see eesti kultuuri hästi”. Jylli on koos oma tartlasest nõoga Axtonia keskuse omanik ja ka juhataja, kes teeb vajadusel kõike.

Tundub, et tal on õigus. Eestlased ei ole meeskonnavõistlejad, vaid omaette rügajad. Sellised nagu ”Tõe ja õiguse” Mäe Andres, kes kündis Vargamäe kiviväljad väevõimuga põldudeks.

”Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti koos trendide ja moega. Sellel on siiani alles tuum, mis koosneb depressiivsusest, mustast huumorist, heast maitsest ja teatud sorti brutaalsusest, metsikusest. Meie kultuur on mentaliteedilt veidi pehmem kui soome oma. Sellel on palju ühist läti kultuuriga, kuigi me ei taha seda tunnistada,” ütleb Tallinna Ülikooli Balti filmi- ja meediakooli dotsent Barbi Pilvre ajakirja Kulttuurivihkot 1/2019 intervjuus.

Kirveviskamises on esindatud kõik Pilvre nimetatud omadused. Selles on midagi hipsterlikku, armutult brutaalset, ängistavat ja metsikut.

”Märklauad peavad vastu umbes kuus tundi. Siis on need nii sodid, et tuleb uute vastu välja vahetada ”ütleb Jylli. Keset võistlust peabki Jylli ühe märkalaua katki läinud laua välja vahetama.

Aga kas kirvevise pole ohtlik? Kas kirves võib tagasi põrgata?

”Kui kasutaksime metallvarrega kirvest, võiks seda juhtuda,” vastab Jylli pärast laua vahetamist,” aga need puuvarrega kukuvad ehk ainult meetri võrra tagasi”.

Aga purjutamine ja kirvevise? Kas see kooslus pole riskantne?

”Meie juurde peab tulema kaine peaga ja juua võib kaks jooki. Mõnes kohas on nulltolerants ja mõnes pole mingeid piiranguid. Reeglid on erinevad, ” ütleb Jylli. Julgen juua ühe õlle ja lähen siis viskama.

Stiile on kaks: ühe- ja kahekäevise. Proovin alguses umbes kümme korda ühe käega. Üllatavalt raske. Tabamistäpsus paraneb kogu aeg, aga probleemiks on, kuidas kirves märklauda kinni jääks. Neljal viskel viiest tabab märklauda kirvelaba ja kirves põrkub põrandale.

Kahekäevise õnnestub paremini, kuigi tabamistäpsus väheneb. Tasapisi saan aru, et viskamisel tuleb kasutada rohkem jõudu. Üllatav, kuid see spordiala ei ole nõrkadele.

”Noh, nüüd vist said asjale pihta,“ hüüab omanik Jylli baarileti tagant. Võidumeeleolu tekkimiseks pean õlle peale ühe kohvi jooma. Peoseltskond lobiseb Jylliga inglise keeles ja märkan, et omanikul on atlanditagune aktsent. Kas ta polegi Eestist?

”Peaaegu,” vastab ta. Erik Rudi Jylli on Kanada eestlane, kes on tulnud ettevõtjaks suguvõsa vanale kodumaale. Ootamatult küsib ta minult: ”Mis sa arvad, kus see maa 20-25 aasta pärast on?” See on suurepärane küsimus. Ütlen, et see on keskne küsimus minu tulevases raamatus.

”Järelikult saad aru, miks ma Kanadast siia tulin,” vastab Jylli. Tundub, et ta on Eesti tuleviku suhtes lootusrikas.