Kui Soomes asutati 1938. aastal Pyhätunturi rahvuspark (praegu Pyhä-Luosto rahvuspargi osa), siis Eestis ei oldud toona valmis rahvuspargi loomiseks. Leiti, et siin ei ole piisavalt suurt inimtühja piirkonda — nii nagu eeldas USA esimeste rahvusparkidega loodud mall. Alles 1969. aastal tuli Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN-International Union for Conservation of Nature) välja rahvuspargi uue määratlusega, milles tähtsustati loodusväärtuste kaitse kõrval ka kultuuripärandi kaitset. Nii hakatigi rahvusparke asutama ka neid riikides, kus inimpuutumatu loodusega alasid enam pole.
Eesti looduskaitses hakkasid asjad edenema 1957. aastal, mil anti välja seadus „Eesti NSV looduse kaitsest” — esimene omataoline toonases Nõukogude Liidus. Tolles lühikeses seaduses räägiti peamiselt loodusväärtuste kaitsest ja uurimisest, kultuuripärandit selles ei mainitud. Seaduse alusel loodi mitmeid looduskaitsealasid nagu näiteks Matsalu ja Vaika, millest on praeguseks saanud samuti rahvuspargid (Vaika saared, mis olid esimest korda kaitse alla võetud juba 1910. aastal, kuuluvad praegu Vilsandi rahvuspargi koosseisu).
Nõukogude Liidu suhtumine looduskaitsesse oli kogu selle eksisteerimise vältel vastuoluline — ühelt poolt oli riigi rajaja Lenin rääkinud sellest, et erinevalt röövellikust kapitalismist võimaldab sotsialism loodusvarasid paremini kaitsta. Enne Esimest maailmasõda Šveitsis maapaos olles oli Lenin lugenud kohalikest lehtedest rahvuspargi asutamise mõttevahetust ja kasutas sama sõna oma tekstides. Veel Lenini allkirja kandva dekreediga “Loodusmälestusmärkide, -aedade ja -parkide kaitsest (1921)” loodi hulga looduskaitsealasid. Teiselt poolt püüti, eriti Stalini valitsemise ajal, ära kasutada loodust “kommunismi ehitamise” huvides ja seda rahvamajanduse teenistusse rakendada. Liberaalsemast Nikita Hruštšovi ajastust oleks võinud oodata suhtumise leebumist, kuid 1961. aastal olevat Hruštsov vihastunud, nähes ringvaadet Altai looduskaitsealalt, kus täisjõus mees vaatles binokliga oravat. Ta laskis sulgeda viis suurt kaitseala ja vähendada paljude kaitstavate alade pindala. Nii juhtuski, et Nõukogude Liidus oli looduskaitse jaoks veidi soodsam aeg Leonid Brežnevi valisemisaja algusest kuni “kruvide kinnikeeramise” ja stagnatsioonini 70-ndate aastate teisel poolel. Rahvuspargi loomise mõte oli aga ka siis liiga julge, sest kõik “rahvuslik” oli Nõukogude Liidus põlatud — siin pidi vene rahva baasil sündima uus nõukogude rahvus.
1966. aastal asutati Eestis Jaan Eilarti ettevõtmisel Looduskaitse Selts. Kuna Eilart ei kuulunud kommunistlikku parteisse, otsis ta võimulolijate seast endale eestimeelset liitlast — ilma selleta ei olnuks seltsi loomine ja tegevus võimalik. Selline mees oli ENSV ministrite nõukogu aseesimees Edgar Tõnurist, kellest sai looduskaitseseltsi esimene esimees. Kuna koostöö sujus, julges Jaan Eilart peatselt (1967) välja tulla rahvuspargi loomise plaanidega. Rahvuspargi asutamise ideed oli siiski nii Tallinnas kui ka Moskvas raske läbi suruda. Nüüd toodigi välja vahepeal unustatud Lenini dekreet, mis rääkis põhimõtteliselt ka rahvusparkide asutamisest, ning leiti taas üles rahvusparkidele viitavad tsitaadid Lenini artiklitest. Ehkki partei ladviku vastuseis pargile oli suur, ei julgenud Leniniga keegi vaielda.
Lahemaa ala valiti rahvuspargi loomiseks mitmel põhjusel. Lahemaa sobib hästi Eesti esindusalaks, sest siin leidub natuke peaaegu kõike seda, mis Eesti loodust, maastikku ja ajalugu iseloomustab — merd, saari ja rannikut, rabasid ja suuri metsi, loopealseid, kalurikülasid ja mõisaid. Selle piirkonna oli nimetanud Lahemaaks eestikeelse ülikooli algaastatel Tartus töötanud soome geograafiaprofessor Johannes Gabriel Granö juba 20. sajandi algul, viidates Põhja-Eesti ranniku kõige enam liigestatud osale, kus neli suurt poolsaart (Juminda, Pärispea, Käsmu ja Vergi) vahelduvad nelja lahega (Kolga, Hara, Eru ja Käsmu).
Valiku juures oli oluline osa ilmselt ka sellel, et Lahemaa piirkonda ohustas kaks silmapiiril olnud arengut. Põhja-Eestisse rajati toona hoogsalt kaevandusi ja tööstuslinnu, kuhu asustati Venemaa avarustest kokku toodud inimesi. Lahemaa maapõues leiduvad fosforiidivarud olid arvele võetud ja juba mõeldi kaevanduste rajamisele. Teiseks võttis mere ääres hoogu suvemajade ehitamine ja Lahemaa aladele olid planeeritud mõned hiigelsuured suvilakooperatiivid.
Lahemaa rahvuspark asutati 1. juunil 1971 ja see tähistab sel aastal oma 50. tegevusaastat. Pärast Lahemaa pretsedenti hakati rahvusparke looma ka teistes NSV Liidu vabariikides. Kuna 1980. aasta Moskva olümpiamängude purjeregatt toimus Tallinnas, sai rahvuspark Moskvast küllaltki palju raha arendustegevuseks. Restaureeriti kolm mõisakompleksi, vanu taluhooneid, kõrtse jne. Nii kujunes Tallinna lähedal paiknev Lahemaa omamoodi sotsialismi “vaateaknaks”. Ehki rahvusparki viis esimene Tallinnalt väljapoole suunduv Inturisti marsruut, ei tohtinud välismaalased seal ööbida kuni 1980. aastate lõpuni.
Eesti taasiseseisvudes oli rahvuspargi säilitamisega üksjagu peavalu, sest üldine poliitika nägi ette maade tagasiandmist nende õigusjärgsetele omanikele. 1991. aastal valmis kiiruga isegi Lahemaa rahvuspargi seadus, millest lähtuti rahvuspargi töö korraldamisel seni, kuni paljud teised seadused järele jõudsid. Eramaadel kehtivad praegu looduskaitselised piirangud, rangema kaitse korral on riik ka maid välja ostnud. Lahemaa piire tuli siiski uutes oludes väiksemaks lõigata.
Praegu on Lahemaa üks Euroopa suurimaid metsakaitsealasid. Looduslikule arengule jäetud Lahemaa metsad eristuvad selgelt naabruses paiknevatest majandusmetsadest. Eestis on Lahemaa rahvuspargi malliks. Pareguseks on Eestis kuus rahvusparki, millest kõige noorem on Alutaguse rahvuspark Kirde-Eestis. Kõigis rahvusparkides pööratakse loodusväärtuste kaitsmise kõrval tähelepanu ka kultuuripärandi hoidmisele.