Pargis kasvab puu, mille juures käib iga päev väike tüdruk oma koeraga. Tüdrukule meeldib puu osta ronida, et uurida oma uut koduümbrust. Koer aga lihtsalt lebab puu all, sest ta on vana ega jaksa enam muud teha. Ühel päeval aga on koer kadunud, ta läinud lebama koerte taevasse või siis kuskile mujale. Tüdruk tunneb end üksildasena, sest tal pole veel uues koolis sõpru tekkinud. Igatsust tundes hakkab tüdruk kirjutama kirju, teadmata esialgu, kellele võiks neid saata. Kas ta ustaval sõbral on seal hea olla, kus iganes ta ongi, kas ta karva on harjatud, küüned lõigatud ja ega kaelarihm ei hõõru? Tüdruk kannab kirju endaga kaasas, need pakuvad talle lohutust ja lootust. Kui klassi tuleb uus poiss, ostustavad nad koos riputada kirjad selle puu otsa, mille alla koer oli lebanud ja mille otsa tüdruk oli roninud.

Igaühel meist on hetki, mil tuleb lähedasega lõplikult hüvasti jätta. Pole vahet, kas tegemist on inimese või mõne muu armsa olendiga. Iga selline olukord on raske ja võib tunduda, nagu kogu maailm variseks kokku. „Lootuse puu“ tõstab esile just need seigad, mis võivad lugejat rasketel ja igatsusrohketel aegadel toetada.

„Lootuse puu“ vaoshoitud ja harmoonilised illustratsioonid sobivad hästi loo meeleoluga. Tekst ja pildid täiendavad üksteist suurepäraselt ka soome keelde tõlgituna. Pildiraamatu tõlkimisel tuleb arvestada mitte ainult sõnade ja lausete tähendusega, vaid ka sellega, mida piltidel kujutatakse — pildiraamatu lugejal ja kuulajal on terav pilk ja tundlik kõrv! „Lootuse puu” sobib suurepäraselt ühiseks lugemiseks nii lastele kui täiskasvanutele.

Selles raamatus – nagu pildiraamatutes tavaliselt – on teksti vähe. See ei tähenda aga sugugi, et selle tõlkimine oleks lihtsam kui näiteks proosa tõlkimine. Julgen isegi väita, et mida napim on tekst, seda täpsem peab olema tõlge. See peab jääma truuks lähtetekstile ja austama algteost.

Eestikeelses „Lootuse puus” on koera nimi Rosin (soome keeles rusina). Nimede tõlkimine, eriti laste- ja noorsooraamatutes, võib tõlkijatele mõnikord peavalu valmistada: kas tõlkida otse või mitte? Soome tõlkes on koera nimi Papu (eesti keeles uba). Nime valikut mõjutab suurel määral see, kuidas nimi tekstis töötab. Antud juhul sobib kahesilbiline Papu teksti rütmiga paremini kui näiteks kolmesilbiline Rusina oleks sobinud. Nime muutmine toetab ka raamatu illustratsioone ja nende tõlgendamist: lugeja saab aru, et koer on tumepruun või must, mis on nii rosinate ja ubade värv.

Raamatu autorid Kätlin Vainola ja Meria Palin kohtusid projekti „Lastenkirjasilta-Sõnasillad” raames, mida korraldasid Soome Lastekirjanduse Instituut ja Eesti Lastekirjanduse Keskus. Projekt tõi kokku mõlema riigi lastekirjanikud ja illustraatorid. Kavas oli ka töötuba, mille alguses loositi illustraatoritele autorid; Meria tõmbas endale loosiga Kätlini nime.

Nii valmiski Vainola ja Palini esimene ühine teos „Lootuse puu”. Võib-olla sünnib sellest Soome–Eesti ühisprojektis tulevikus veelgi rohkem ühiseid raamatutuid ja ka nende soomekeelseid tõlkeid.