Julkaistu: 12. keskuuta 2020

Martsipan

 

Mu poeg tahab põrsakujulist, mina ebaoriginaalselt ainult ühe batoonikese magusat mandlimaiust.

Martsipan ja Tallinn on minu jaoks miskipärast alati kokku kuulunud. Eelkõige on selle põhjuseks paar martsipaniga seotud kohvikut vanalinnas ning peaaegu kõikjal müüdavad mandlimassist maiustused. Kõige tuntum on muidugi kohvik Maiasmokk, see aastasadu samas paigas olnud euroopalik kohvik.

Kui kohv lõhnab, martsipan sulab suus ja samal ajal vaatad suurtest akendest vanalinna poolt raamitud mööduvat inimvoolu, võid kujutleda, et jälgid ajalugu.

Kirjanik Jaan Krossi soomendamata lasteraamatus ”Mardileib” jutustatakse mandlimaiustuse lugu. Muinasjutt sai hiljem tuntuks ka Heino Parsi multifilmi kaudu ja see on saksakeelsena välja antud ka endises Saksa Demokraatlikus Vabariigis.

Keskaegse Tallinna apteegi õpipoiss Mart kuulab, kuidas apteeker õpetab teda arstirohtu tegema endal vaas peas. Seetõttu on Mardil raske aru saada, mida apteeker ütleb. Kui apteeker hüüab: ”Pipraviina!”, kuuleb Mart: ”Kookospiima!”

Niimoodi sõnu segi ajades valmistab Mart sapihaigele raehärrale kibeda arstirohu asemel magusat mardileiba martsipani. Haige saab terveks, imeravi tuntus levib ja martsipaniga kuulsaks saanud Mart abiellub raehärra kauni tütrega.

Martsipan muutus Tallinnale nii omaseks, et sellest ei saadud lahti isegi nõukogude ajal, kuigi kõigest muust toredast saadi.

Tsehhis oli tööl viisteist naist ja iga päev toodi sinna rohelistes puukastides 15 kilo sooja martsipanimassi. ”Küll see oli hea, ” ütleb tsehhis töötanud Eve Niemi. ”Ma sõin seda alguses iga päev ja palju. Lõpuks ei tahtnud enam maitsta ka”.

Koht oli kondiitritoodete vabrik Kalev ja aasta 1982. Seal tehti legendaarseid Kalevi martsipanikujukesi, mida Niemi värvis. ”See oli otsast lõpuni käsitöö ja on siiamaani, ” ütleb ta. ”Praegu tehakse neid Maiasmoka kohvikus”.

Niemi räägib, et vormid on siiani samad, mida Kalevi töötajad kasutasid umbes nelikümmend aastat tagasi. ”Seal ei kasutata mingeid lisaaineid, peamised ained on mandlijahu ja tuhksuhkur.” Mass suruti erinevatesse vormidesse, näiteks karu-, kassi-, tüdruku-, liblika- või lepatriinukujulisse, ja sealt tuhksuhkru sisse kuivama.

Seina ääres virnas olid martsipanikujukeste karbid. Kunstnik võttis karbitäie samu kujusid, joonistas kujule toiduvärvidega ettenähtud riided, näiteks sinised püksid, ja tõstis pärast seda karbi kuivama ja vahetas pintslit.

Pärast seda olid kujud müügiks valmis. Samas ei olnud neid loomulikult poes saada. Suur osa nimelt läks Moskvasse parteibossidele, kes kujusid kõrgelt hindasid.

”Ma ei tea, kas see on tõsi, aga siis räägiti, et Nõukogude Eesti saatis ükskord Brežnevile sünnipäevaks poolemeetrise kristallvaasi, mis oli täis martsipanikujukesi,” paljastab Niemi.

Kuuskümmend aastat Kalevi kommivarbikus töötanud, praegu pensionil olev Otto Kubo rääkis ühes vestluses, et Brežnevi lemmik oli kontrabassi mängiv mõmmi. Mõned vormid on Kubo sõnul isegi sada aastat vanad.

Martsipani on Eestis tehtud keskajaast alates ja seda on algusest peale kasutatud arstirohuna. ”Arvati, et martsipan prandab ajutegevust ja seetõttu müüdi seda vanalinna apteegis, mis on muide vanim tegutsev apteeek Euroopas," ütleb Kubo.

Paljud ongi arvamusel, et vanas apteegis töötanud Mart on martsipani leiutaja. Samas on võimalik, et ta on ainult Jaan Krossi fantaasia vili, sest martsipan on ilmselt avastatud 1000. aasta paiku Lähis-Idas. Igal juhul on sellel oma võluv kohalik lugu ja mandline maitse, mille imortiminegi poleks võimatu.

Aga kas siis eesti lapsed ei saanudki kunagi Eestis tehtud martsipani maitsta? ”Turvakontroll oli Kalevis kõva,” ütleb Eve Niemi, aga lõpuks tunnistab: ”Sel ajal kanti tihti sellist talvemantlit, kus mantli- ja voodrikangas olid kokku õmmeldud. Üks tasku oli tavaliselt niimoodi lahti harutatud, et pealisriide ja voodri vahele sai üht-teist poetada.

Nõukogude Liidus oli riigi tagant varastamine tavaline. Martsipanikujude puhul oli sellel isegi mõtet, sest 1982. aastal maksis väike kujuke mustal turul kolm rubla ja suur viis rubla. Isegi suur viinapudel maksis vähem. Ja martsipanikujukesed liikusid rangest valvest hoolimata tehasest välja.

Mõtlen osta pojale koju kaasa ühe põrsakujukese, aga märkan, et see polegi täistaimne. Martsipani hinnatakse siiani kõrgelt. Hind on astunud viinapudeliga ühte jalga.

Tõlge eesti keelde Järvi Lipasti
12.06.2020