Juured, võõrad ja omad. Neile teemadele keskendub Tartu soomlase Heidi Iivari teine kakskeelne luulekogu „Meidän suvun miehet / Meie suguvõsa mehed“.

Kaante vahele mahub taas tubli annus toredat sõnamängu, tõsiseid teemasid ning tunnete torme, mis hetkeks argipäeva peatavad.

Teose esimeses osas süüvitakse oma juurte uurimisse, tehes seda ilustamata ja viisil, millega on kerge samastuda. Sugulastevahelisi suhteid ja pingeid kirjeldatakse teravapilguliselt. Niisamuti traditsioonide ja hoiakute edasiandmist uutele põlvkondadele. Sageli tehakse seda lapse vaatenurgast. Värsiridades vahelduvad huumor ja tõsidus.

Mitmele sugulasele on pühendatud nimelised luuletused, kus räägitakse nende inimeste sümpaatsetest, kummalistest ja traagilistest külgedest. Lugejal jääb vaid imetleda poeedi oskust visandada jõuliste suletõmmetega inimeste elukäike ja eri põlvkondade tõlgendusi neist, nagu tehakse luuletuses „Kui memm ei olnud veel memm“.

Veresugulastele lisaks tegeleb teos ka sõprade ja sugulashingedega ning tuttavate teemadega eelmisest luulekogust „Tarton sarjarakastaja / Tartu sariarmastaja“ (Enostone, 2021): armusuhete intensiivsuse, lahutuste ja üksindusega. Ka Tartu vilksatab luulekogus nii perekonnaloolises kontekstis kui linnamiljööna.

Teose nimiluuletus valiti Tartut esindama UNESCO kirjanduslinnade videoformaadis lavaluulevõistlusele Slam-O-Vision 2020. Heidi Iivaril on tugev lavaluule taust, seda on näha ta väljendusviisis. Luuletuste ühtlane kulgemine annab lugejale mõnusa kindlustunde, kui ta end luulekeele võimusesse annab. Üksteise järel luuletusi lugedes oskad juba oodata mõnda silmiavavat üllatust või tabavat keerdkäiku.

Haruldase täienduse annab lugemisele teose kakskeelsus, see, et kõik luuletused on nii eesti kui soome keeles. Lugeja saab nautida mõlemale keelele omaseid väljendeid ja erinevat kõneviisi. Raamat on ka hea harjutusmaterjal keeleõppijatele, sest enda jaoks kummalist tähendust või sõna saab kontrollida järgmiselt leheküljelt.

Heidi Iivari on luuletajana tugev igapäevaelu kujutaja. Luuletuses „Päris hästi“ kommenteerib ta ise sarkastiliselt oma katseid „luua tähendusi tähendusetusest“, kuid just see teeb Iivari luule selliseks, mis kõnetab ja mida on kerge lugeda.

„Meie suguvõsa mehed / Meie suguvõsa mehed“ on terviklik teos, mis algab hea peeglimetafooriga juurte tähendusest ja lõpeb värssidega sellest, kuidas meie suhtumine nii surnutesse kui elavatesse meid ja meie elu kujundavad. Seda raamatut võib lisaks paadunud luulesõpradele soovitada ka kõigile teistele. See on raamat, mis liigutab ja rõõmustab.