Andra Teede (34) võib vabalt olla Eesti töökaim sõnameister. Dramaturgiharidusega ja kirjandusvallas iga asja peale meistrina on teksti loonud juba teismeeast saadik. Mullu sügisel ilmus kümnes luulekogu. Näidendeidki on kümme ja lisaks on Andra Teede kümme aastat kirjutanud stsenaariumi Eesti populaarseimale teledraamasarjale. Lisaks kriitikat, artikleid ja ühe libreto.

Andra Teede tundub olevat inimene, keda oleks loomulik juba esimesel kohtumisel kallistada. Mina aga surun automaatselt kätt, sest naeratav Andra ilmub ootamatult kohvikulauda selja tagant ja tema juuksed on hoopis tumedad, mitte blondid nagu ajakirjapiltidel. Kirjanik on viimase vindi peal lapseootel.

Andra on lavastuse esimesi lugemisproove näinud ja on tulvil indu. Selline kahe teatri lavastus on haruldane maiuspala. „Varumehed“ on Soome-Eesti ühislavastus, kus osalevad mõlema riigi näitlejad. Veebruaris algasid proovid Tallinnas Draamateatris, kevadel jätkatakse Helsingis.

Idee teha lavastus Soomes ehitusotsi tegevatest eestlastest sündis viis aastat tagasi Riias, kui Andra kohtus sealsel teatrifestivalil Aino Kiviga. Kaks vabakutselist klappisid kohe, Teede viskas idee õhku ja Kivi püüdis selle kinni.

„Ma ise kujutasin ette, et teeme kolm etendust mõnes keldriteatris ühe näitlejaga, aga Aino arvas kohe, et lähme Rahvusteatrisse ja kui meid sinna ei taheta, siis lähme keldrisse.“

Lugu puudutas kohe Soome Rahvusteatri juhti Mika Myllyahot, kes oli ise teatri ehitusel Eesti ehitajatega kokku puutunud. Lavastusprotsessi on venitanud nii koroona kui ka mõlema teatri renoveerimine ning lisaks Myllyaho otsus viia lavastus siiski suurele lavale.

„Naljakas on see, et esietenduse päevaks oleme Ainoga selle aja jooksul kokku neli last saanud,“ naerab Teede. Igas mõttes produktiivne duo.

Käsikiri sündis samamoodi nagu Andra eelmiste näidendite puhul dokumentaalse materjali põhjal. Stseenid ja monoloogid põhinevad intervjuudel Soomes töötavate eestlastega ning autor ei kasutanud filtreid, kui inimeste jutu teatrilavale tõi.

Andra loodab algatada arutelu, tuues välja tabusid. Näiteks, mida eestlased soomlastest arvavad, aga ei julge kõva häälega välja öelda, ja vastupidi. Tema hinnangul on praegune tühistamiskultuur sundinud inimesi oma ütlemistega ettevaatlikumad olema. Rassistlikku, russofoobset või estofoobset kõnet ei peeta koššeriks.

„Kui dialoog tuleb purjutavate ehitajate suust ja iga teine sõna algab v-tähega, siis pole seal midagi poliitiliselt korrektset. Paar Soome näitlejat küsiski, et kas nii tõesti räägitakse.“

„Tüüpiliselt mõtleb eestlane soomlasest, et põdrad on lollid ja aeglased, teevad kõik reeglite järgi. Soomlane omakorda mõtleb, et eestlased on vargad ja pätid ning kurnavad meie sotsiaalsüsteemi.“

„Varumehed“ on komöödia ning juba meeste nimed Kalju (soome keeles kiilakas) ja Rivo (soome keeles rõve) lõbustavad ilmselt vaatajaid. Küllap naerab eesti vaataja soomlasest Pete üle, kelle nimi viitab tänavaslängis geile. Teede sõnul on koomilisus oluline, sest mündi teine pool on traagiline ja kurb. Intervjueeritavate saatusi kuulates läksid tal sageli silmad märjaks.

Suurte unistustega seisab vastamisi karm reaalsus, tekib tõrjutuse tunne, kodu- ja pereigatsus. Paljud on langenud korterilaenu lõksu.

„Mees saab ideaalse pere ja maja äärelinnas, hoovi bemari või Volvo, aga ta töötab aastakümneid Soomes ja käib korra kuus nädalaks Eestis. Elab autos, oma tammeparketiga maja näeb vaid Skype’is.“

Kas poetess võib ropendada?

Kui Andra Teede oma esimesed luuletused avaldas, sadas talle küll kiitust, kuid 17-aastase noore naise kõnekeelne väljendus ja teemad ei meeldinud kõigile.

„Kui šokeeriv see on, et teismelised ropendavad? Kui olin noorem, kasutasin sõimusõnu rohkem, nüüd olen aru saanud, et neid pole nii palju tarvis. Olen kohe kahe lapse ema ja kodus ei ropenda,“ muigab Andra.

„Ehitaja võib töö juures öelda, et asi on v…s, aga teatrilaval või luulekogus saab vägisõna nii suured pommid külge, et on veel tuhat korda vägisem.“

Keelekasutusele pidi Andra Teede mõtlema ka 23-aastaselt Eesti populaarseima koguperesarja stsenaristi saabastesse hüpates. Mida ütleb maainimene, kui ta laudas sõnnikut viskab? Vaevalt, et ta kakast räägib.

Teiseks on Teede hinnangul seatud naistele erinevad standardid. Kui kahekümnendates eluaastates naine kirjeldab luuletustes oma purjuspäi läbielatud seiklusi, vaadatakse teda kindlasti teisiti kui samamoodi kirjutavat meest.

„Sama on suhteluulega, oodatakse, et naisena kirjutad armastusest nagu Doris Kareva või Kristiina Ehin. Kindlasti hakkasin ma mingil hetkel trotsist neid tabusid murdma.“ Andrat ajab naerma ka see, kuidas teda mõnikord lugejatega kohtumistel esitletakse.

„Nüüd tuleb lavale poetess Andra Teede! Nagu siidkardinad tulevad sulle ümber, peaksid olema kui haldjas. Minu meelest kõik naised ei pea olema haldjad. Naised võivad ka jalgu trampida, porised jäljed maha jätta ja mitte nii ideaalsed olla.“

Eelmisel sügisel ilmunud kõige uuem luulekogu „Emadepäev“ proovib murda müüti, milline peaks olema noor ema.

Andra kirjeldab, missugused emad tegelikult on, kui laps magama ei jää, kui majas käib lõputuna tunduv remont ja televiisoris langevad pommid.

„Emadepäevas“ on hästi palju väsimust. Esimene laps oli ühekuune, kui ma juba kirjutama hakkasin. Sel ajal oleks ma ise tahtnud lugeda raamatut, mis oleks rääkinud sellest, et kõik ei ole nii roosiline.“

Aadress Õnne 13

„Õnne 13“ on Eesti pikaealisim draamasari, mis jookseb Eesti Televisioonis juba 30. hooaega. Andra Teede on sarja viies stsenarist. Kesk-Eesti väljamõeldud väikelinna Morna peategelasteks on Õnne 13 asuva puitmaja elanikud. Kogu rahvale Almat ja Lainet on algusest peale kehastanud legendaarsed Helgi Sallo ja Luule Komissarov.

Andra Teede oli juba noorena hinnatud luuletaja ja dramaturg, kuid sarja kirjutamine on teinud temast küllaltki tuntud tegelase. Kõmulehed kajastavad Morna süžeepöördeid kui sensatsiooni ja Andra peab sageli tegelaste tegemisi kommenteerima.

Alguses erutas teda võimalus mõjutada, sest sarja vaatab 10–20 protsenti eestlastest.

„Arvasin, et peaksin seal rääkima sellest, et võtke loomade varjupaigast kass, ärge kasutage kilekotte ja ärge olge rassistid ja šovinistid. Aga meelelahutus ei saa olla näpuga viibutav moraalisaade.“

Mõjutada võib, aga seda peab tegema usutavalt. Kui Alma ja Laine pärast mõningast juurdlemist lasid end koroona vastu vaktsineerida, muutus vaktsineerimine ka vaatajate hulgas populaarsemaks.

Kuna stsenaarium on võtetest mitu nädalat ees, peab kirjutaja oskama ennustada, kas mingi nähtus on mööduv või tasub sekkuda. Koroonat jõuti mainida ühes osas enne kui piirangud kehtestati ja filmimine katkestada tuli. Teede on sihilikult toonud sarja MMS-i nime all turustatava naatriumkloriidi, mida mõned vanemad on isegi laste raviks kasutanud. Osa lapsi on haiglasse sattunud või on perest eraldatud.

„Kui ma kirjutan sarja tegelase, kes annab oma lapsele MMS-i, pean ka tema dialoogi kirjutama ja läbi ta suu tema tegevust õigustama. Pidin enda kurssi viimiseks nii palju guugeldama, et hakkasin juba ise ka sellesse uskuma,“ mühatab Andra.

Sarjas on imerohust räägitud nüüd juba üle aasta ning Andra sõnul kerkib see kohtumistel peaaegu alati kõneaineks.