Mul on üks hea sõber, kellega on võimatu vaidlusi võita. Põhjus on selles, et tal on omadus kasutada palju võõrsõnu ja väljendeid ja mõista neid sageli vaid talle sobiva tähendusega. Ja see tähendus osutub mõistagi ainuõigeks. Näiteks arvas ta kunagi, et ma olevat pärast Soome kolimist kuidagi välimuselt muutunud, meenutavat kangesti soomlast. Mina, kes ma pole viimase viie aasta jooksul ise oma väljanägemises, riietumises ega käitumises erilisi muutusi pole täheldanud, mõistagi ehmatasin. Ehk olen mõne metamorfoosi enda juures maha maganud? Nõudsin selgitust. Järgnes vestlus.
Tema (itsitades): No oled, noh. Sul on kohe selline soomlase olek!
Mina: Mida sa lorad, ja üldse, kas sinu arvates on olemas mingi tüüpilise soomlase koondkuju, kellega sa mind võrdled? Kas üldse mõnel rahval sinu arvates tegelikult on?
Tema (turri minnes): Kuule, mida sa keerutad. Sa oled ju täielik demagoog.
Mina: Demagoog…?! Aga demagoog on ju inimene kes appelleerib inimeste hirmudele ja eelarvamustele ja loodab seeläbi populaarsust saavutada, mida see kõik meie vestlusesse puutub?
Tema: Just nii puutubki, et sa oled demogoog! Minu arvates tähendab demagoog inimest, kes ei taha tunnistada tõde!
Mina (ahastuses): Aga demagoog ei tähenda ju seda! Sa räägid millestki muust ja kaldud ju oma algsest jutust täiesti kõrvale!
Tema (rahulolevalt): Mind ei huvita eriti, mida mingid sõnad peaksid kellegi teise arvates tähendama. Tähtis on teada sõnade tähendust enda jaoks. Ja sina oled demagoog!
Olen üldiselt kehvapoolne argumenteerija ja loobusin edasisest vaidlusest, tunnistades täielikku lüüasaamist.
Mulle tuli see sõber meelde lugedes uudist tuhandete inimeste kirikust lahkumise kohta. Inimesi on ärritanud kiriku, eelkõige peapiiskopi toetav suhtumine sooneutraalse abieluseaduse vastuvõtmisele. Mulle nimelt tundub, et suur hulk kirikust lahkujaid käitub nagu minu sõber, mõtestades kirikut vaid isiklikest väärtushinnangutest lähtuvalt. Nad lahkuvad, sest tahavad olla kirikus, aga mitte sellises kirikus, mis pooldab neile vastumeelseid asju. Lahkujad peavad end kristlasteks edasi aga väljaspool „seda“ kirikut.
Selles tähenduses osutub kirik samasuguseks võõrsõnaks nagu eelneva vestluse kontekstis. Inimesi ei huvita eriti, mida kiriku algidee endas ühendab, tähtis on see, kuidas mina seda nüüd ja siin mõistan. Kirik osutub börsil noteeritud fundamentalistidest taimetoitlaste restoraniks, mille aktsiad kukuvad kolinal pärast restorani menüü laiendamist ka lihasööjatele.
Keegi Soome kirikumeestest nimetas kirikust lahkumise massilisust juba sotsiaalmeedia ühiskonna nähtuseks. Olen sellega nõus aga see nähtus hõlmab märksa enamat kui kirikut. Lihtsalt paljudele inimestele ei ole enam eriti tähtis mõtestada teiste arusaamu ja argumente, et selle pinnalt arutelu jätkata. Tähtis on see, mis mina just siin ja praegu arvan. Ükskõik, kas see arvamus toetub eelnevatele väärarusaamadele või mitte. Aga ega selles midagi traagilist pole. Elutempo on kiire ja ellu jäävad kohanejad. Miks peakski viitsima endale selgeks teha, kas vaidluses mõistetakse erinevaid sõnu ja käsitlusi samamoodi. Selleks pole sageli teadmisi, huvi, aega ega vajadustki. Sest varsti tuleb niikuinii millegi muu suhtes oma arvamus kujundada.
Kogu see kiriku vahejuhtum tõi mulle kurva selgusega kätte tõdemuse, et ma olen ajast maha jäänud. Minu sõber oli juba meie kunagi peetud vestluse ajal visionäär. Ja mina lootusetu konservatiiv, lootes terminoloogia ühises arusaamises kokku leppida ja selle pinnalt arutelu jätkata. See lihtsalt ei ole väga oluline enam. Maailm ja suhtumiste väljendamine ning arvamuse avaldamise kultuur on palju muutunud ja mina ei olegi sellest õieti aru saanud. Nagu ei ole ma ka ilmselt aru saanud, et näen välja tüüpilise soomlase moodi.