Balti Uuringute Instituut ja Rakendusliku Antropoloogia Keskus tegid Eesti välis-, sise- ja kultuuriministeeriumi tellimusel uurimuse „Eesti väliskogukonnad: identiteet, hoiakud ja ootused Eesti riigi suunal“. 2022. aasta sügisel avaldatud uuringuga saab tutvuda välisministeeriumi kodulehel.
Uuringu ühe autori, Balti Uuringute Instituudi programmijuhi Kristjan Kalduri jaoks on uuringu kõige põnevam tulemus see, kui mitmekesine ja kirju on piiritaguste eestlaste eluilm. Eestis kiputakse ette kujutama, et ka sealpool ollakse abielus teise eestlasega ja kõik lapsed räägivad eesti keelt. Tema hinnangul oleks aeg sellest kuvandist lahti lasta.
„Eestlaste seltskond välismaal on ikka väga-väga kirju. Enamik on segapered, kus üks vanem on eestlane ja teine mõnest muust rahvusest. Identiteete ja keeli võib peres olla enamgi: ühe vanema keel, teise vanema keel ja lisaks ka asukohamaa keel. Lapsed peavad opereerima hästi mitmekultuurilistes tingimustes,“ sedastab Kaldur. Ta paneb südamele, et Eestiga sideme loomist või säilitamist ei tohiks enam pakendada ühe rahvuse, keele või kultuuri võtmesse.
Ei maksaks ka eeldada, et samal asukohamaal elavad eestlased on omavahel väga tihedalt lõimunud. „Väljaspool elavatele eestlastele omistatakse sageli tugevat ühtset Eesti-põhist kogukonnatunnet, aga ma arvan, et seda tegelikult ei eksisteeri,“ tõdeb Kaldur.
Ilmnes, et asukohariigi püsielanikega tunnetatakse isegi suuremat ühisosa kui samas riigis elavate eestlastega. Keskmisest kõrgem suhtlusvajadus teiste eestlastega on aga kahel üsna erineval rühmal: neil, kes on kodumaalt eemal olnud vähem kui kaks aastat, ning neil, kelle staaž võõrsil on ületanud kahe aastakümne tähise.
Kõige suurem piiritagune kogukond on Soomes. Et kodumaa on väga lähedal, ei pruugi inimesed ise end diasporaa liikmeks pidada. Koguni 85 protsenti Soome eestlastest külastab Eestit mitu korda aastas, kaks protsenti lausa igal nädalal.
Ühe kodakondsuse reegel päris elus enam ei kehti
Segaperedes võrsuvatel lastel on sageli mitu kodakondsust. Seaduse järgi peaksid nad täisealiseks saades valima ühe ja teistest loobuma. Uuringule vastanud andsid sellele reeglile hävitava hinnangu.
Kalduri sõnul tekitab teema hirmu ja segadust. Inimesed ei soovi eelistada üht kodakondsust teisele ja üritavad madalat profiili hoides mõlemaid säilitada. „Sellises juriidilises limbos elada on frustreeriv. Intervjuudest tuli välja, et osa inimesi lausa varjab oma Eesti kodakondsust teiste eest,“ toob Kaldur välja.
Kalduri sõnul peaks riik kodakondsuse teemaga kiiremas korras tegelema: „Üks asi on eilne seadus ja teine asi on tänane reaalsus. Need ei ole tegelikult omavahel absoluutselt kooskõlas.“ Uuringu autorid teevadki ettepaneku poliitikamuudatuseks, mis lubaks sünnijärgsetele Eesti kodanikele de jure topeltkodakondsust, kuna de facto olla see juba ammu norm.
Topeltkodakondsus oli pisut enam kui viiendikul vastanuist. 26 protsenti neist omas Eesti ja USA kodakondsust, 23 protsendil oli Eesti ja Kanada kodakondsus, 14 protsendil Eesti ja Austraalia, 13 protsendil Eesti ja Rootsi ning neljal protsendil Eesti ja Soome kodakondsus.
Vanaema Zoomis pole päris see
Kodumaal kasvanuil on võimalik vanavanematega ühiseid mälestusi luua: pannkookide küpsetamine, garaažis asjatamine, embused ja paid. Digivestlustega sääraseid füüsilisi kokkupuuteid ei asenda. Vastustest ilmnes, et vanavanematega videokõne teel suhtlemine on lastele tihti pigem tüütu kohustus kui suur rõõm.
Eesti keele edasiandmisega on seotud terve kimp väljakutseid. On vanemaid, kes toovad välja, et nende lapsed on veel liiga väikesed, et keeleõppega tegeleda. See näitab vähest teadlikkust asjaolust, et väikelaps õpib keelt ka kuulates ja mitmekeelses peres kasvades ei ole tarvis keeli ühekaupa omandada.
Teises äärmuses on lapsevanemad, kel on oma lastele liiga kõrged nõudmised. Näiteks tekitab neis muret see, kui võõrsil sündinud laps ei loe päris samal tasemel, kui tegi seda omal ajal Eestis kasvanud ema või isa. Lisaks sellele, et piiritagustel lastel pole eesti keele keskkonda, on ka eesti keel ise ja laste lugemus päris palju muutunud. Vanemate ebarealistlikud ootused toovad kaasa laste õpimotivatsiooni languse.
„Osal on tõesti sellised ootused, et ma räägin temaga eesti keeles ja küll ta saab selle iseenesest selgeks. Päris nii see ju ikka ei käi. Mitte ilmaasjata ei õpi me ka Eestis esimesest klassist alates eesti keelt,“ tõdeb Kaldur. Keeleõppe üleilmseks korraldamiseks oleks tarvis lisaressursse.
Lingua franca võib olla ka avatus
Uuringu autorid leiavad, et kuigi seni on väliskogukondadele suunatud poliitikas olnud keelel väga suur rõhk, ei piirdu Eestiga sidemete loomine vaid eesti keelega. Tärkava põlvkonna hõlmamise jaoks oleks tarvis otsida ja leida alternatiive, millega neid eestluse radadele meelitada.
Üks võimalus oleks eesti raamatute ja filmide tõlkimisse panustamine, et kultuurielementidest arusaamine ei jääks keelebarjääri taha. Oluline roll on lisaks veebimeedial, mille puhul kurdetakse kehva ligipääsetavuse üle. Väliseestlased toovad välja, et erameedia sisu kasutamise eest maksmine on raskendatud, kuna mõnel pool eeldatakse tasumist Eesti pangakontoga. Seda paljudel võõrsil asujatel enam pole. ERR-i omatoodang on küll kõigile tasuta kättesaadav, kuid teiste tootjate loodu võib geoblokeeringute tõttu kättesaamatuks jääda.
Värske info Eestist on oluline, kuna ajapikku saab asukohamaa kultuur võõrsil asujale aina tuttavamaks. Kui Eestiga seotud kujutluspilti pidevalt ei ajakohastata, siis see paratamatult vananeb. Uuringus ilmneski, et välismaale kolinud inimestele võib hakata õigustamatult tunduma, et nende praegune elukohariik on tehnoloogiliselt arenenum ja hõlmab mugavusi, mida Eestis pole.
Teatud võõrandumine toimub paratamatult. Uuringus osalejad tunnistavad, et nii sotsiaalselt kui ka emotsionaalselt tuntakse end kogu aeg kodumaast kaugemale triivimas.
Viis põnevat fakti piiritaguste eestlaste uuringust
1. Ligi 15 protsenti rahvastikust ehk 150 000–200 000 eestimaalast, Eestist pärit või Eestiga seotud inimest elab püsivalt Eestist eemal.
2. Piiritagused eestlased saadavad Eestisse igal aastal sadu miljoneid eurosid. Aastal 2018 laekus Eestisse 387,5 miljonit eurot. Seejuures saatis regulaarselt raha Eesti kontodele vaid üheksa protsenti vastanutest. Viiendik vastanutest teeb rahaülekandeid erijuhtumite puhul.
3. Piiritagustele tundub, et Eesti riik keskendub liigselt Eestisse tagasipöördumise propageerimisele. Enam tähelepanu võiks pöörata võimalustele toetada ka kaugel elades kodumaad näiteks teadmiste, oskuste või sotsiaalse kapitaliga.
4. Osa tagasipöördumisest huvitatud inimestest vaevleb infopuuduses ega oska e-Eesti rägastikust vajalikku infot otsida või leida. Igatsetakse portaali, kuhu jookseks kokku kogu võõrsil elajale tarvilik info.
5. Vaatamata takistustele ollakse üsna aktiivsed valijad. Kõige agaramad on noored: kuni 24-aastaste hulgas on valimistel osalemise protsent 60. Uuringu koostajad leiavad, et tuleks kaaluda väliseestlastele eraldi ühemandaadilise valimisringkonna loomist, mis saaks valida oma esindaja.