Teadagi! Eesti nali!

„Kangesti imelik tunne on, kui sind loetakse - nagu oleks natuke kõdi ja natuke häbi ja samas ka hirmus hea. Sa kohe tunned, kuidas kellegi silmad mööda su ridu liiguvad ja kui lehte keeratakse, siis käib justkui värin sinust läbi, aga see värin on mõnus ja paneb pea pisut ringi käima,“ mõtiskleb raamat, mis on unustatud tolmunud pööningule ja mille pealkiri on „Klim Samgini elu“. Seda raamatut ei loe enam keegi. Raamat ise ennast lugeda ei oska, aga ta mäletab, et kunagi keegi luges. See keegi oli muuseas õpetaja. Mälestus ainukesest lugemiskogemusest aitab üksildasele raamatule meelde tuletada raamaturiiulis veedetud aegu. Kahjuks satuvad raamatud, mida keegi ei loe, lõpuks ikkagi kuhugi räpasesse pööningunurka, pirakas plekk seljal (lk. 87).

Kurb lugu! Kes tunneks kaasa üksildastele raamatutele, kes rändavad elutubade ja töötubade riiulitelt kolikambritesse?

Andrus Kivirähk tunneb ja paneb ka lugeja mõtlema, mida peale hakata asjadega, mis on oma otstarbe kaotanud, kuid kannavad endas siiski mingit mälestust, hetke, mis oli kunagi kellelegi tähtis.

Vanad esemed ühendavad minevikku tänapäevaga ja kannavad edasi kultuurikogemust nagu iidne rahvaluule. Üheskoos moodustavad need elutud tunnistajad esememälu – millel on kahtlemata väärtus. Nagu tavaliselt pöörab ka seekord Kivirähk asjad natuke peapeale ja pakub ootamaid vaatenurki: mitte inimesed ei meenuta möödunud aegu, vaid asjad. Unustatud, kõrvale lükatud, eest ära pandud või ära kaotatud esemetele antakse hääl. Nende mõtted elustuvad lühikesteks monoloogideks. See mõjub intrigeerivalt ajal, mil KonMari usku inimesed oma elamised mõttetust sodist ülipuhtaks koristanud.

Kirjanik pühendab oma raamatu just neile mälestustele, mis ärkavad kolihunnikus või pööningul. Õnneks satuvad mõned neist siiski ka muuseumisse - meie esemelise mälu pühapaikadesse.

Teos on jaotatud alapealkirjadega: lasteaed, pulm, muuseum ja pööning. Need esemed, mis on sattunud muuseumisse, tunduvad kuidagi väärikamad, nii mõtete kui hoiaku poolest. Väärikamaks muudavad neid ka nende kunagised omanikud. Muuseumi on sattunud Voldemar Panso soni, Theodor Altermanni tikutoosi ümbris, David Otto Wirkhausi kornet, Ants Lauteri mootorratas, Liina Reimanni mängukoer, Raimund Kulli frakk, Mikk Mikiveri tool, Andres Särevi gloobus, Heino Elleri lühter, Urmas Kibuspuu isa talvepalitu, Jüri Krjukovii kikilips ja nii edasi ja nii edasi. Kõikidel esemetel on oma isikupärasus, oma mõtted, oma arvamus. Üks pisike mälupilt võib anda lugejale üksjagu teadmisi Eesti kultuuriloolisest olemisest. Ning neil on väärtus, mille muuseum muudab nähtavamaks.

Teose 21 mälestust on andnud materjali ka Teatri- ja muusikamuuseumi audiolavastusele.

„Muuseum on täis asju, suuri ja väikeseid. Need asjad on vanad ja neil on kuulsusrikas minevik – maestrod on neid tarvitanud, rahvakunstnikud käes hoidnud. Nad on pesitsenud oma peremeeste taskus või riidekapis, oma perenaiste diivanil või puhvetis. Mida kõike nad mäletavad! Kui nad ainult saaksid rääkida!“ tutvustab autor ise nendest tekstidest valminud audiolavastuse ideed.

Mitte vähem tähtsad pole aga ka ülejäänud esemelised olendid, kes oma juttudega üles astuvad. Pulmamälestusi heietavad pruudikimp, pulmatort, loor, puupakk, viin, aga ka tavaline taluvõi. Kõigil on rääkida oma lugu ja oma tõde. Ühtlasi on see osa raamatust suurepärane võimalus Eesti pulmakommete tutvustamiseks, näiteks keeleõppijale. Aga Andrus Kivirähki mälestusi lugedes võib välismaalane testida ka oma naljasoont. Kas on või ei ole sellist imepeent arusaamist Eesti naljast, mis on segu lõbusast huumorist, irooniast ja mõnikord koguni sarkasmist? Kivirähk justkui timmiks tasakesi kitarri- või viiulikeeli - kes aimab, saab naerupilli enda sees mängima. Kes ei aima, võib alati rahuliku südamega õlgu kehitada! Teadagi, Eesti nali!