Üldine usaldus ehk inimeste valmisolek teisi (muuhulgas võõraid) inimesi ilma kohese vastuteene ootuseta usaldada on kui liim, mis ühiskonda koos hoiab ja seeläbi inimeste vahelist koostööd soodustab. Seetõttu peetakse üldist usaldust (edaspidi usaldus), mis on ühtlasi ka sotsiaalse kapitali tuumaks, hästi toimiva demokraatliku ühiskonna üheks alustalaks.
Aastakümnete pikkusest põhjalikust uurimistööst hoolimata puudub sotsiaalteadlaste seas üksmeel selles osas, kuidas usaldus ühiskonnas tekib ja levib. Paistab siiski, et poliitiline ja institutsionaalne keskkond on usalduse määraga oluliselt seotud. Nimelt on leitud, et usaldust on rohkem neis riikides, mis on demokraatlikud ja majanduslikult paremal järjel, kus on madalam kuritegevuse määr ja rohkem sotsiaalset võrdsust, ning mida iseloomustab protestantlik religioosne pärand ja individualistlikud väärtused. Riigi postkommunistlik taust mõjub usalduse tasemele pigem pärssivalt. Samas ei võimalda uuringud teha põhjuslikke järeldusi selle kohta, kas eelloetletud tegurid kasvatavad usalduse määra või hoopis usalduslikumad suhted ühiskonnas aitavad luua demokraatlikumat, jõukamat, turvalisemat ja sotsiaalselt võrdsemat ühiskonda. Kuid tõsi on, et juba ainuüksi Euroopa riigid erinevad usalduse tasemelt olulisel määral: traditsiooniliselt on olnud usaldus kõrge Skandinaavia maades (Taani, Norra, Soome, Rootsi) ja Hollandis, madal aga Lõuna-Euroopas ja postkommunistlikus Ida-Euroopas.
1990. aastate alguses oli üldise usalduse tase Eestis üsna madal ja seda sarnaselt teistele Nõukogude Liidust ja raudse eesriide tagant vabanenud Ida-Euroopa riikidele. Nii näiteks maalis Leeni Hansson 2001. aasta „Eesti inimarengu aruandes“ millenniumivahetuse aegsest Eesti ühiskonnast suhteliselt trööstitu pildi, kus ühelt poolt jooksis suur usalduslõhe poliitilise eliidi ja rahva vahel ning teiselt poolt puudus usaldus ka erinevate sotsiaalsete gruppide vahel (nt eestlased ja mitte-eestlased, erinevad sissetuleku- ja elulaadigrupid).
1996–2016 – kiire kasvu aastad
Kuuldused usalduse hukust Eestis osutusid siiski veidi ennatlikuks. Pigem vastupidi – usalduse näitajad Eestis on viimase paarikümne aasta jooksul näidanud stabiilset kasvutrendi. Maailma ja Euroopa väärtuste uuringu andmetel langes Eesti elanike usalduse määr küll 1990. aastate esimesel poolel, kuid on alates 1996. aastast järkjärgult kasvanud . Üheski teises samas uuringus osalenud riigis ei ole usalduse tase viimase paarikümne aasta jooksul nii kiiresti kasvanud kui Eestis. Euroopa Sotsiaaluuringu viimase uuringulaine (2016) andmetel usub 40 protsenti Eesti elanikest, et üldiselt hinnates võib enamikku inimesi usaldada ning selle näitaja poolest on Eesti teiste Euroopa riikide seas üle keskmise (35%). Samas on nende inimeste osakaal, kelle arvates võib enamikku inimesi usaldada, Eestist veelgi kõrgem näiteks Soomes (66%) ja Norras (63%).
Samas pole mitte kõigis Eesti elanikkonna gruppides usaldus ühtviisi kõrge ega ka aastate jooksul järjepidevalt kasvanud. Euroopa Sotsiaaluuringu andmed näitavad, et usaldus on kõrgem naiste, kodus eesti keelt kõnelejate, kõrgema haridusega inimeste ja nende seas, kelle sissetulekud lubavad neil enda hinnangul mugavat äraelamist. Huvitav on seegi, et kui kodus eesti keelt kõnelevate inimeste seas on usalduse määr aastatel 2004–2016 järkjärgult tõusnud või samal tasemel püsinud, siis vene keele kõnelejate seas usalduse määr 2006. ja 2012. aasta küsitluste ajal märkimisväärselt langes. Samuti langes 2008. aasta majanduskriisi ajal usk teiste inimeste usaldusväärsusesse nende seas, kes olid majanduslikult kehvemal järjel ning see pole järgmise kümnendi jooksul märkimisväärselt muutunud.
Kuidas usalduse kiiret kasvu Eestis seletada?
Usalduse kiire kasv Eestis on pretsedenditu ja paratamatult tekib küsimus, et kuidas seda seletada. Madalat usalduse taset Eestis ja teistes Ida-Euroopa riikides on sageli seletatud 50 aastat kestnud kommunistliku režiimi pärandina, kuid kiiret usalduse taseme tõusu Eestis viimastel kümnenditel on palju keerulisem põhjendada.
Võimalikku seletust pakuvad teooriad, mis käsitlevad usaldust sotsiaalse normina, mille inimesed võtavad üle oma sotsiaalsest keskkonnast. Näiteks Rootsi politoloog Bo Rothstein väidab, et teiste inimeste usaldamine ei ole maailmavaate või väärtuste muutumise küsimus, sest üleüldises usaldamatuse õhkkonnas ei ole inimesel üldse mitte kasulik ühtäkki teisi inimesi usaldama hakata. Muutus peab toimuma laiemal ühiskondlikul tasandil. Ehk et meie otsus, kas teisi inimesi üldiselt võib usaldada, põhineb paljuski meie (eel)arvamusel, kas enamus inimesi käitub enamus aega ausalt ja usaldusväärselt.
Kui nõustuda, et poliitiline ja institutsionaalne keskkond mängivad usalduse tekkes ja levikus olulist rolli, siis võib usalduse kasvu oluliseks põhjuseks olla demokraatia ja õigusriigi kiire areng Eestis viimastel kümnenditel. Nõukogude ühiskonnas elasid inimesed sotsiaalses keskkonnas, mis vähe sellest, et ei soodustanud usalduse teket, vaid lausa lõhkus läbi pealekaebamiste ja jälitustegevuse süstemaatiliselt inimeste usaldust nii riigi kui kaaskodanike suhtes. Rothstein peab aga usalduse tekke seisukohalt iseäranis oluliseks just mittepoliitiliste riigiinstitutsioonide (nagu politsei ja õigussüsteem) ausat ja korruptsioonivaba toimimist. Nii võib oletada, et Eesti inimeste usk teiste inimeste usaldusväärsusse on otseselt seotud sellega, kuivõrd usaldatakse erinevaid riigiinstitutsioone, sealhulgas näiteks politseid, kaitseväge, kohtusüsteemi ja presidenti. Koos üldise usaldusega on Eesti elanike usaldus eelnimetatud institutsioonide vastu jõudsalt kasvanud, olles praeguseks jõudnud võrreldavale tasemele vanade õigusriikidega. Üheks oluliseks usalduse aluseks näib siinkohal olevat tajutud korruptsiooni määr, mis rahvusvahelises võrdluses on Eestis suhteliselt madal.
Sajaga edasi
Kui nõustuda Putnamiga, et sotsiaalne kapital toetab kogukondade ja tervete rahvuste toimimist ning vastastikune usaldus loob parimad eeldused koostööks, siis usalduse kasvu järgi otsustades peaks Eesti ühiskonna toimimine olema viimase paarikümne aastaga oluliselt paranenud. Eesti on usalduse näitajate poolest lühikese ajaga jõudnud postkommunistlikele riikidele tüüpilisest usaldamatuse õhkkonnast maailma kõige usaldavamate riikide hulka.
Tõsi, mitte kõigi ühiskonnagruppide seas pole usaldus samal tasemel ja nii näeme, et usalduse näitajad on kõrgemad haritumate, majanduslikult paremal järjel ja põhirahvuse hulka kuuluvate inimeste seas. Kuivõrd suur sotsiaalne ebavõrdsus usalduse kõrget taset üldiselt ei soosi, mõjub ebavõrdsuse suurenemine hävitavalt ka ühiskonna sidususele ning langusi mõnede ühiskonnagruppide usaldusnäitajates võiks võtta ohumärgina ühiskonna koostoimevõime potentsiaalsest halvenemisest.
Seniste andmete alusel paistab aga Eesti olevat koht, kus inimesed suudavad päris hästi koos toimetada. Rothstein (2005) rõhutab usalduse sõltuvust inimese asukohast: sama inimene, kes näiteks Soomes usub, et teisi inimesi võib üldiselt usaldada, võib näiteks Mehhikos olla teiste inimeste usaldamisel hoopis ettevaatlikum, kuna ta teab oma kogemusest või muudest allikatest omandatud info varal, kuidas mingis ühiskonnas asjad toimivad ning mida konkreetses kohas teistelt inimestelt üldiselt oodata võib. Seega kohandub inimese usalduse raadius ja määr Rothsteini kohaselt vähemalt mingil määral ümbritseva keskkonna tingimustest lähtuvalt. Sellest võib järeldada, et Eesti ühiskond toimib selliselt, et inimesed on kogemuse varal õppinud, et teisi inimesi üldiselt võib usaldada. Arvestades, et usalduse kõrgem tase ühiskonnas näib olevat seotud igas mõttes „tervema“ ühiskonnaga, seda nii majanduslikus, sotsiaalses kui poliitilises mõttes, on tegemist saja-aastase Eesti jaoks väga hea uudisega.