Vabadussõja ajal, uhkesti just 24. veebruaril 1919 kandis Johan Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. See oli töövõit.
President Lennart Meri kõneles 31. augustil 1994 Vene vägede Eestist lahkumise puhul, ja seegi oli töövõit: „Tänasest ei ole enam võõrvägesid Eesti pinnal. Tänasest oleneb ainult meie enda arukusest, üksmeelest ja kainest pilgust tulevikku, et see jääks nõndaviisi igavesti.“
Laidoneri ajast kulus kaks aastakümmet, kui 1939. aasta sügisel lubati vastavalt kokkuleppele toonase NSV Liiduga võõrväed Eestisse.
Ja Mere ajastki sai mööda kaks aastakümmet, kui 2014. aasta alguses hakkasid sugenema jutud, et USA võiks Eestisse alalise sõjaväebaasi luua.
Tunnistades toodud paralleeli teatud kistust ja Eesti välissuhete võrreldamatust eri ajul – välisminister Selter 1939 Moskvas ja kaitseminister Reinsalu 2014 Washingtonis on ju visiidid eri universumidest – sarnastab olukorda rahvusvaheline pinge: sõda Euroopas, esimesel juhul Poolas, teisel juhul Ukrainas, ning sellest johtuv surve meile.
Igatahes 22. aprillil 2014 teatas USA Euroopa väejuhatus, et kavatseb saata Eestisse õhudessantkompanii. See oli esimene pääsuke.1 USA president Barack Obama kinnitas oma 3. septembril Tallinas peetud kõnes: „Ameerika Ühendriigid teevad kõik endast sõltuva … tõhustamaks veelgi Ameerika sõjaväelist kohalolekut Euroopas. … Balti riikides tähendaks see lisanduva Ameerika varustuse paigutamist…. Samuti tähendaks see ka suuremat arvu Ameerika väeüksusi – sealhulgas ka Ameerika jalaväelasi – mis pidevalt liiguvad Eesti, Läti ja Leedu vahel.“2
Nüüd veebruaris 2015 otsib USA “kohti veel suurema hulga Ühendriikide varustuse – sealhulgas tankide – paigutamiseks Ida-Euroopasse.“ Üks võimalikke asupaiku on Tapa, teatab Postimees, pidades seda arengut Eestile kasulikuks.3 USA armee Euroopa peakomandör teatas 23. jaanuaril, et USA on tegemas „vaatlusi Eestis, Lätis, Leedus, Poolas, Rumeenias ja Bulgaarias, et näha, kas siin on ehk kohti, kuhu saab varustust paigutada. Võibolla tuleb kompanii, võibolla terve pataljon."4
Tänavu ei räägita nende baaside puhul enam ajutisest lahendusest – kuniks seesuguse heidutuse järele on vajadust, vaid tegeldakse juba sellega, et põlistada võõrvägede viibimine meie maal, ning veelgi enam – võimaluse korral võiks nende hulk suurenedagi: kavas on „investeerida Eestis viibivate liitlaste tingimuste parandamisse rohkem kui 40 miljonit eurot. Kõik selleks, et mitte ainult põlistada NATO partnerite siinviibimine, vaid suurendada välissõdurite hulka tulevikus kaks korda.“5
Ajakirjanduses üldiselt neid arenguid toetatakse. Nüüd „ei hala enam ükski Eesti partei, et meie kaitsekulud on liiga suured. See on üks olulisi muutusi siinses poliitikas,“ rõõmustab Eesti Ekspress.6
Ajalehtedest vastu vaatava pildi järgi, milles mängib kaasa nii artiklite kujundus kui sisu, tundub, et me näeme kõiki protsesse läbi sõjalise sihiku. Näiteks Eesti Päevaleht 3. veebruarist. Keskmisel leheküljel nõutakse „varjendeid, kiiresti,“ sest „Eesti tsiviilelanikkond on sõja puhkemise korral kaitseta.“7 Lehe esiküljel on aga suur pilt võimsatest roomikutega lahingumasinatest, mis saabusid just Paldiski sadamasse. Samas on pikk analüüs Rootsist (riigist, mis pole pidanud sõdima 200 aastat): „Rootsi kehv kaitsevõime on Eesti jaoks ohtlik,“ sest, nagu selgub rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse uuringust, kui Rootsis ei ole Rootsi ega NATO vägesid, siis on oht, et selle hõivavad Venemaa väed.8
EPLis samas avaldatud graafikust nähtub veel, et kui Euroopa Liit on viimase 20 aasta jooksul oma sõjalisi kulutusi tublisti vähendanud ning nüüd küünivad need veidi üle 1,5% SKTst – Rootsist, kes vaevu 1,1-ni ulatub, ei maksa rääkidagi, – siis Eesti on liikunud vastuvoolu ning 2% pole meie jaoks mingi probleem. Vastupidi – kahele protsendile lisandub Eestis veel raha liitlasvägede kohaloleku kulude katmiseks ning nn põlistamispakett. Sellest kirjutab ka pehme nädalalõpuväljaanne LP ning illustreerib artikli fotoga möirates ja liiva pritsides üle rinnaku sööstvast sõjamasinast, viidates vajadusele asuda oluliselt laiendama ka kaitseväe keskpolügooni ala, et siin saaks „tankidega harjutusi teha,“ kuna tulevikus võivad olla „ka meil oma tankid.“9
See kõik kokku tähendab, et Eesti on võnud ühemõtteliselt suuna soomustumisele, st relvastumisele. Kuid koos sellega kasvab tahes-tahtmata ka militaarne pinge. Venemaa esindaja NATO juures, viidates NATO plaanile rajada uued staabid Baltimaadesse, teatas 6. veebruaril otsesõnu, et „Balti riikidest võib saada sõjalise vastasseisu piirkond.“10 NATO endine peasekretär Rasmussen avaldas päev varem samuti arvamist, et on vägagi tõenäoline, et Putin sekkub Baltikumis.11 Üldisest foonist ajakirjanduses võib jääda koguni mulje, et sõda on vaid nädalate küsimus. Selleks soomustumegi.
See kontseptsioon erineb tugevasti meie lähimate Põhjamaade, eriti Soome arusaamast, kes on ometi meiega sarnases geopoliitilises seisus (hingelisest, kultuurilisest jms lähedusest kõnelemata). Seal levinud arusaama – mitte soomustuda, vaid n-ö soomestuda – kiputakse siinpool aga pigem halvustama. Soomestumise ehk finlandiseerumise terminiga viidatakse Soome külma sõja aegsele pehmele suhtumisele oma idanaabrisse. See poliitika ei leidnud ehk küll täiel määral mõistmist Läänes, kuid säilitas siiski Soome Vabariigi iseseisvuse ja vabaduse.
Tavakeelendina tähendab soomestumine aga lihtsalt soomepärastumist, Soome-suguseks muutumist ehk siis – kui riigi tasemel rääkida – lihtsalt Soomega sarnase poliitika ajamist.
Vaadates viimase aja arenguid, kus Soome ja Eesti suhteid iseloomustab täiesti ebaharilik pinge, võib öelda, et soomestumisest, Soomega sarnase poliitilise joone hoidmisest ei saa Eesti puhul küll kuidagi rääkida. Vastupidi – oleme pikkade sammudega üksteisest eemaldumas.
Küsimus jääb – kas iseseisvuse ja vabaduse tagab siinses geopoliitilises maailmanurgas soomestumine või soomustumine? Kummas Soome silla otsas teatakse õiget vastust?
Ajaloolises perspektiivis tuleb tunnistada, et Soome on esimese ligi saja iseseisvusaasta jooksul saanud oma idanaabriga palju paremini hakkama – meie olime enam kui poole sajandist riigita, samas kui Soome on hoolimata finlandiseerimispärandist alati olnud vaba ja iseseisev riik.
Nüüd on meie vaated julgeolekupoliitikale taas kardinaalselt lahknemas. Näis, kas edu toob täispanustamine liitlassuhetele USAga, nagu seda viljeleb Eesti, või skeptiline ja kaalutlev hoiak, nagu paistab välja Soome puhul, kes pole otsustanud oma oselemist isegi süütutel ühisõppustel Eesti taevas, mis peaksid toimuma ameeriklaste juhtimisel. Soome oli esimeste hulgas, kes koos Euroopa liiderriikidega teatada jõudis, et ta ei toeta relvaabi andmist Ukrainale, kuna USAs seda tõsiselt kaalutakse.
Lõpetuseks tasub ilmselt osundada üht enim vastukaja pälvinut nende seast, kes viimasel ajal on Soome ja Eesti vahel tahes või tahtmata õli tulle valanud, nimelt Iivi Anna Massot, kes Soome seisukohti YLE televisioonis kritiseeris: „Soomlased arvavad, et Ukraina kriis läheb kiiresti mööda, Venemaa normaliseerub ja saab jätkata nii nagu ennegi. Eestis seevastu usutakse, et kui miski juhtub mujal maailmas, siis võib see juhtuda ka Eestis,“ viimast võib lahti seletada Eesti Ekspressi juhtkirja sõnadega: „Rahvas ei pelga enam sõda... See on hea tunne“.12
Teisisõnu tähendab see, et Soome lahe põhjakaldal valmistutakse rahuks, lõunakaldal aga sõjaks.
Mulle tundub, et olen soomlane.13
1. Just samal päeval saabusid tõepoolest ka esimesed pääsukesed Lõunamaalt.:)
2. Sõnumi vastuvõtt oli kardinaalselt muutunud – kui aasta alul oli võõraste sõjaväebaaside loomine tekitanud aktiivset vastuseisu, selle vastu protseteerisid kaitseeksperdid kõigist erakonnist jpt, siis Obama kõne katkestati ERRi kodulehe andmeil kiiduavaldustega 15 korral, rääkimata ovatsioonist kõne lõpus, kui kõik kuulajad tõusid püsti pärast sõnu „Long live our great alliance!“ („Jää kestma, meie murdmatu liit!“)
3. Oliver Kund „Valitsus kavandab liitlaste põlistamise paketti“, Pm 31. I.
4. John Vandiver, Michael Darnell „Army looking to store tanks, equipment in eastern Europe“, Stars and Stripes 25. I, tsit. Delfi 26. I.
5. Oliver Kund op. cit.
6. Sulev Vedler „Suur muutus Eesti poliitikas“, EE 4. II.
7. Henn Põlluaas „Varjendeid, kiiresti“, EPL 3. II.
8. Joosep Värk „Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse uuring: Rootsi nõrkus on Eestile ohtlik“, EPL 3. II.
9. Kärt Anvelt „Liitlaste ligi meelitamiseks avab valitsus rahakotirauad“, LP 31. I.
10. Tsit. Delfi 6. II.
11. „Rasmusseni hinnangul võib Venemaa proovida hübriidsõda Baltikumis“, Pm 6. II.
12. Sulev Vedler op. cit.
13. Soome kodanikke on Eestis 6000. Siinses kennedylikus mõttes soomlasi on aga loodetavasti mitu suurusjärku enam.