Poistest, kes ei osanud elada

Dagmar Raudam jutustab oma esikromaanis ühe poisi meheks kasvamise ja meheks olemise loo. Teosel on lihtne ja selge pealkiri „Paul“. Tavaline poisi- või mehenimi ja tegemist ongi ühe täiesti tavalise poisi või mehe looga. Ehkki tahaksin loota, et mitte tavapärase, sest see oleks liiga valus teadmine. Paraku oli lugedes äratundmismomente nii palju, et kardetavasti on siiski tegemist hariliku, nõukogude ajal sündinud ja kasvanud ning oma teed mitte leidnud inimese looga.

Jutustamise stiil on kerge, isegi helge, kuigi lugu ise on kurb. Vaatamata kurvale alatoonile, ei teki lugedes ängistust, vaid süveneb soov edasi lugeda, et loo lõppu teada saada. Tegelikult on tegemist ebatavalise romaaniga ses mõttes, et loo lõpp öeldakse ette ära juba esimeses peatükis. Sellegipoolest säilib pinge viimase peatükini, sest küsimused „kuidas?“ ja „miks?“ vajavad vastuseid. Raamatut lugedes pöördusin ma mitu korda tagasi esimese peatüki juurde, nagu lootes, et olen millestki valesti aru saanud või nagu võiks loo lõppu veel kuidagi muuta.

Romaani tegevustik hõlmab umbes 45 aastat ühe 1960. aastate lõpul, sügaval nõukogude ajal sündinud mehe elust, mis katkeb enne poole sajandi täitumist. Usun, et lugu on universaalne ning seda võib lugeda ka ilma nõukogude tausta tundmata, kuid minule kui sama ajastu inimesele, tundus see kuidagi erakordselt lähedane ja lihtsasti samastutav. Ma mõistsin Pauli, tema tundeid ja mõtteid ning olukordi, millesse ta sattus. Võib-olla olen ma oma elus kokku puutunud liiga paljude Paulidega – nii tuttavalt kõlas kõik.

Dagmar Raudam on ka ise öelnud, et inspiratsiooni sai ta tõsielust ning kasutab oma loos päriselt aset leidnud sündmusi. Et minu ja Dagmar Raudami tutvusringkond ei kattu, on ilmselt tegemist ühe võimaliku universaalse vormiga nõukogude ajal kulgenud elust. Seda kinnitab ka raamatu pühendus: „Poistele, kes ei osanud elada“. Kahjuks mitmuses. Liiga palju Paule on elanud ja elab meie ümber. Poisid, kes ei oska elada.

Lõpetaks mažooris, kuna tegelikult tekitab see raamat minoorsele sisule vaatamata positiivse emotsiooni. Selle nukker-helge meeleolu tunnetamiseks soovitan romaani kindlasti lugeda! Väga kaunis on graafik Jarõna Ilo (Slava Ukraini!) poolt tehtud kaanekujundus ning tiitellehe siseküljel on ära toodud kõigi hooandjate nimed. Hooandja on internetiplatvorm, mille kaudu kirjanik kogus raha oma teose väljaandmiseks. Mul on südamest kahju, et minu nime nende seas pole – oleks olnud au selle teose ilmumist toetada! Teos oli ka Eesti Kultuurkapitali kirjandusauhinna nominentide hulgas.