Eestit ei ole küll suurusega õnnistatud, aga väikese riigi kohta on ta väga huvitav ja mitmekülgne. Vaatamisväärset on kõikjal palju, nii loodust kui kultuurmaastikke. Eesti ajaloo tundmine tuleb ringi käies kasuks. Ei pea, aga tavaliselt käiakse arvukates kultuuritegelaste sünnikodudes. Kuna vaadata on palju, tasub keskenduda sellele, mis endale huvi pakub. Mulle näiteks meeldivad suured vanad puud, mõisad, lossid ja linnused, ja neist ei ole Eestis küll puudust. On ka võimsaid maastikke, eriti põhjaranniku pangad ja Lõuna-Eesti viljakad orud. Muljetavaldav on Eesti rahvusmaastik Taevaskoda, kõrge liivakivijärsak Ahja jõe kaldal. Kui aga tuleb tahtmine ajas tagasi minna, tasub tutvuda Peipsi järve rannaküladega. Ka Eesti linnad on huvitavad. Neile, kes on juba Tallinnas, Tartus ja Pärnus käinud, soovitan Viljandit, mis on tõeliselt mõnus väikelinn.
Alles nüüd, kui olen kuus aastat Eestis elanud ja erinevate piirkondadega tutvunud, hakkab terav vajadus (aga mitte veel soov) maa erinevaid nurki külastada tasapisi hääbuma. Seesama uudishimu on pannud mind uurima oma kodulinna Tartut süstemaatiliselt linnaosa- ja tänavhaaval. Kuna mul ei ole autot, on ka minu Soome tuttavad pidanud oma külaskäikudel tutvuma enamasti just Tartuga – ülikoolilinnaga, mille kütkestav õhkkond kristalliseerub väljendis ”Tartu vaim”. Algselt on see tähendanud Eesti eri kohtadest tulnud üliõpilaste loodud õhkkonda ja üliõpilaselu, aga see kirjeldab ka mõnusa ja suhteliselt väikese ülikooli- ja kultuurilinna õhkkonda ning meeleolu laiemalt. Võin siiralt öelda, et praktliselt kõik minu tuttavad on Tartust vaimustunud. Üks oluline mõjutegur on kindlasti linnas valitsev üldine õhkkond, mida mõjutab ka ajaloohõnguline ja lopsakas linnapilt.
Mulle hakkas Tartu meeldima juba pärast esimest lühikest külaskäiku. Aga alles siis, kui jäin siia pikemaks ajaks, hakkas selle lummav jõud tõeliselt mõjuma. Elasin varem 10 aastat Helsingis ja mäletan, et mõtlesin tihti, et ma ei tahaks väiksemas linnas elada. Võib-olla vajab maalt pärit poisi süda siiski rahulikumat keskkonda. Tartu on ju tegelikult väikelinn. Maaelumeeleolu on tunda näiteks Supilinna liivaseid tänavaid mööda kõndides. Mõnikord paistab see välja ka inimeste riietumises ja käitumises. Kui lühike kesklinnaperiood välja arvata, olen Tartus elanud Supilinnas ja Karlovas, mis on võluvad puumajade ja aedadega linnaosad. Mõlemates on rohkem küla- kui linnatunne. Seal on kodune, tuttav ja turvaline, kui ei lase end mõningasest lagunemisest ja tahumatusest häirida.
Kuigi ma olen juba ammu Tartu ja selle argipäevaga harjunud, avastan end aeg-ajalt mõtlemas samamoodi nagu siis, kui linna armusin: küll siin on mõnus! See mõte tabab mind tihti hiliskevadel, kui pargid, aiad ja Emajõe kaldad hakkavad algul tasahilju ja siis taltsutamatult rohetama. Ka raugetel soojadel ja vaiksetel suvõhtutel, kui väntan mööda pooltühje tänavaid kujuteldavad juuksed tuules lehvimas. Või sügisel, kui Toomemäe värvimaailm supleb malbes sügispäikeses. Ja tegelikult ka pimedatel südatalvistel öödel, kui lumi liugleb taevast alla ja kuu paistab Karlova kaunite puumajada kohal ning ümberringi pole hingelistki.