Ville imedemaal

Minu arusaam Suur-Eestist on siiani selline, et ma ei ole siiani jõudnud varbaotsagagi Kohtla-Järve lähistele ega suuda siiani kindlalt öelda, kas ma olen ikka Ruhnul käinud või mitte. Sel lihtsal põhjusel, et Eesti sisse mahub lihtsalt nii palju muidki asju. Ja kui keegi lubab veel Eesti oma füüsilistest riigipiiridest suuremaks kirjutada, siis tunneb eestlane minus kohustust loomulikult antud teosega tutvuda.

Nii lubava pealkirjaga raamatut tuleb hea kombe kohaselt alustada sealt, kus autor annab seletuse, miks Eestist peaks saama maailmariik või suurriik, kumba tahes tõlgendust keegi nüüd eelistaks. Ühesõnaga alustasin lugemist lõpust ja aru ei saanud, kust see maailmariiklus ikkagi peale hakkab. Kirjeldused on huvitavad, viiteid on ajaloole ja tõlgendusi eri mõtlejate teostest. Aga ikkagi et maailmariiklus ja puha?

Jätkasin konservatiivsema hoiakuga ja lugesin raamatut algusest. Natuke juba hakkab avanema, mida autor taga ajab aga. Viro maailmanvallaksi on sari erinevaid pildikesi Eesti erinevatest nurkadest ja kõige erinevamatest Eesti inimestest, mida autor uurib õige kopsaka suurendusklaasiga ja näeb seal igasuguseid põnevaid, lustakaid, lubavaid vahest ka masendavaid asju. Ühendavaks motiiviks jääb siiski pildikesest pildikesse liikuv Ville Hytönen, kes vaatleb maad kuhu ta on elama sattunud  ja avastab seal üha uusi ja põnevamaid asju. Need, kes on lugenud sama autori eelnevat pildikogu Eesti on my mind, leiavad siit juba suhteliselt tuttava lähenemise. Lood on lihtsalt teised.

Kui keegi arvab, et artikli pealkiri ”Ville imedemaal” viitab mingisugusele muinasjutulisusele lugudes, siis see ei ole minu taotlus. Imedemaaga seos on ehk puhtaim tunne, mis esimesena raamatus toodud lugudega pähe tuleb. Alice´i lood, millele pealkirjas viitan on suurepärane näide sellest, kuidas keegi satub tahtmatult või taotluslikult maailma, kus kõik on kuidagi nihkes, teistmoodi ja samas ometigi justkui igapäevane. Sellise väljaspoolt sissepoole vaatava aga sooja uudishimuga esitabki Hytönen meile pilte sellest, kuidas Eesti on muutunud selliseks maaks nagu ta praegu on ja räägib samas kuidas Ville Hytönen on oma hakanud asjadest teistmoodi mõtlema Eestis elades. Või vähemalt mõtleb, et võiks teistmoodi mõelda. Ja mõtleb, et kuidas tema Eestis üleskasvav järeltulev põlv võiks asjadest mõelda.

Kui ma ennist ütlesin, et ei saanud ehk kohe aru, kuidas se maailmariikluse idee ikkagi lahtiharutatud saab, siis mõistsin hiljem, et ma pean ise loobuma suurendusklaasist nende kirjeldatud lugude ja inimeste uurimisel ja asju pisut kaugemalt vaatama.

Viro maailmanvallaksi on raamat kuhu sisse mahub umbes kolmesaja lehekülje ulatuses rohkem kirjuid lugusid ja tegelasi, kui pealtnäha võimalik. Eesti on väike maa, kuhu sisse mahub rohkem, kui kaardi pealt näha, selleks et mõista kuidas see võimalik on vahest väljaspoolt sisse vaatamine ainuõige lähenemine.