„Üleilmakoolis õpivad üle ilma laiali elavad eesti lapsed interneti teel eesti keelt ja teisi õppeaineid eesti keeles,“ ütleb nüüdseks kümme aastat tegutsenud Üleilmakooli juhataja Helja Kirber.
Välismaal elavate laste e-koolis alustas sel sügisel õppimist 350 last. Kümne aastaga on olnud õppureid umbes 50 riigist. Alguse sai asi isiklikust vajadusest, nagu tihtipeale juhtub. Praegu Helsingis Tuglase Seltsis Eesti asja ajava Järvi Lipasti soome-eesti kakskeelne tütar õppis Eestis algklassides käies paralleelselt interneti teel ulgusoomlastele mõeldud Kodupõhikoolis (Kotiperuskoulu). Kui ta Soome kolis ja seal 7. klassi läks, ei valmistanud soome keeles õppimine talle mingeid raskusi. Lipasti rääkis oma heast kogemusest innustatuna Eesti haridusjuhtidele soomlaste kaugõppevormist, avaldades arvamust, et kodumaalt eemal elavad eesti lapsed vajaksid samuti sellist õppimisvõimalust. Ametnikud pidasid mõtet heaks, kuid kooli loomiseni siis veel ei jõutud.
Asjad hakkasid liikuma 2013. aastal, kui haridusministeeriumi keeleosakonna tollane juhataja Piret Kärtner tuli Helsingisse Eesti Majja emakeelepäevale esinema. Kui Lipasti ja eesti keele õpetaja Helja Kirber talle välismaal elavate eesti laste kaugõppekooli ideed tutvustasid, ütles Kärtner, et ministeerium toetab, kui tegijaid on. Kirber, kellel oli suur digiõppekogemus, kinnitas, et on, ja alustaski kursuste ettevalmistamisega. Edasine on, nagu öeldakse, ajalugu.
„Eestikeelse Hariduse Selts taotles raha Hooandjast ja Rahvuskaaslaste programmist, nende toel toimuski õppeaastal 2013–14 esimene kursus,” meenutab Lipasti „Palju nõu ja abi saime Soome vastavalt koolilt, mis nüüd kannab nime Etäkoulu Kulkuri (Kaugõppekool Rändur).“ Esimesel aastal toimus eesti keele ja kirjanduse e-kursus vaid 9. klassile ja seal osales 12 õpilast kuuest riigist. Lipasti tütar oli samuti selleks ajaks üheksandasse klassi jõudnud ja sai nn lootskursuselt kogemuse ka välismaal elavatele eestlastele mõeldud kaugõppekoolis õppimisest. Esimesel õppeaastal sai kool ka logo ja tabava nime. Nende autor on Marge Pärnits, Tartu Mänguasjamuuseumi arendusjuht ja Helja Kirberi kunagine üpilane Forseliuse gümnaasiumist.
Kümme aastat hiljem on õppijaid 30 korda rohkem ja riikide arv, kust õpilased pärit, on kasvanud viis korda. Kursused toimuvad kõikidele klassidele ja eesti keelele on lisandunud maatundmine ja loodusõpetus, ajalugu ja ühiskonnateadus, kultuurilugu ning matemaatika. Kirberi sõnul on kõikide ainete puhul alus siiski keele õppimise toetamine, igas aines täieneb õppija sõnavara, eriti oluline on see näiteks matemaatikas. „Kui perekond tahab mõne aja pärast Eestisse tagasi pöörduda, peab laps jätkama õppetööd emakeeles ja kui ta matemaatika termineid ei tea, läheb tal selles aines väga raskeks,” selgitab koolijuht.
Õpilasi tõesti üle ilma
Esindatud on pea kogu Euroopa, kõige rohkem õpilasi elab Soomes, kus on ka suurim ulgueestlaste kogukond. Aafrika riike on vähem, aga Ameerikas elavate laste hulk tasapisi kasvab. Kirberi sõnul mõeldakse läänepoolkeral avada lausa eraldi filiaal, kaks õpetajat juba ongi sealtkandist. Peamiseks põhjuseks on eri ajavööndid, mis teevad näiteks veebitundide läbiviimise teisel kontinendil elavate õpetajatega keeruliseks.
Õppurite seas on palju neid, kelle vanemad töötavad välismaal tähtajalise töölepinguga. Näiteks saatkondade töötajate lapsed, kes lähevad millalgi kodumaale tagasi ja jätkavad hariduse omandamist seal. Päris palju on neidki, kelle tulevik pole nii kindel – mujale on elama mindud „mõneks ajaks”, kodumaale naasmise mõtet pole maha maetud ja laste tulevikule mõeldes peetakse keeleoskust ikkagi vajalikuks. Kirber ütleb, et eesti peresid pöördub koju tagasi tegelikult kogu aeg, rohkem tuli seda aga ette ebastabiilseil koroona-aastail.
Kuigi põhikooli kursuste aluseks on suuresti Eesti koolide õppekava, ei saa siiski öelda, et laps on lõpetamise järel n-ö Eesti moodi põhikooli lõpetanud. „Meie eesmärk on peamiselt keeleoskuse säilitamine, aga näiteks Eestis on koolides keeleõpe väga grammatikakeskne. Lapse jaoks, kes elab mujal ja Eesti kooli tagasi pöörduda ei kavatse, on oluline lihtsalt, et ta oskaks ennast oma emakeeles väljendada. Sellepärast ongi meil Eesti õppekaval põhinevate kursuste kõrval ka praktilise eesti keele kursused,” selgitab Üleilmakooli juht. Seal täiendatakse peamiselt sõnavara, arendatakse lugemise-kirjutamise oskust, räägitakse eesti keeles. Kirber ütleb, et nende poole on pöördunud ka koduõppel olevate laste vanemad, kes sooviksid programmi oma lapse õpetamisel kasutada, aga Üleilmakoolis ei õpetata kõiki põhikooli õppeaineid ja terviklikku põhiharidust seal omandada ei saa. See on mõeldud nendele lastele, kes elavad Eestist kaugel ning ei saa eestikeelses koolis õppida.
Teist aastat saab Üleilmakooli abil valmistuda ka B2-taseme eesti keele eksamiks. Kirberi sõnul on selle tee valinud praegu viis noort, kelle sihiks on minna edasi õppima mõnda Eesti kõrgkooli. B2 eksami sooritamisel (vähemalt 80 punkti 100st) pole vaja oma keeleoskust sisseastumisel enam tõendada.
Viimasel ajal on Üleilmakoolist abi otsitud veel seetõttu, et Eestis tuleb nüüd eesti keeles õppima asuda neilgi lastel, kelle emakeeleks on mõni muu keel. Neile soovijatele on tulnud siiski ära öelda, pidades ühelt poolt silmas kooli eesmärki, kuid teisalt on ka õppijate arv juba üpris suur. „Meil on küll kursus „Eesti keel võõrkeelena”, kus õppivate laste keeleoskus on kasinam, aga nendegi vanematest üks peab olema eestlane ja nad peavad elama väljaspool Eestit. Selliseid kakskeelsetest peredest pärit lapsi on meile palju juurde tulnud, mis on tegelikult väga tore ja näitab vanemate soovi oma laste jaoks sidet kodumaaga igal juhul alles hoida,” ütleb Kirber.
Seda, et taoline õppimine ja sideme hoidmine pole ainult vormitäide, näitavad kasvõi gümnaasiumiastmele mõeldud kursused. Alguses polnud neid plaanis, aga kui 9. klassi lõpetanud lapsed tahtsid edasi õppida, otsustati selleks võimalus leida. Hindeid Üleilmakoolis ei panda, aga ülesandeid antakse ikka, nii et õppimissoov tuleb lastelt endilt. Nende vanemad on suutnud luua kodus toetava õhkkonna.
Vanemad, kes välismaal elades emakeelt au sees peavad ja seda lastele õpetavad, väärivad imetlust. See on keeruline isegi neis peredes, kus mõlemad vanemad on eestlased, rääkimata kakskeelsest perest, kes teinekord elab hoopis kolmanda keele keskkonnas. Ei maksa ka arvata, et näiteks Soomes elavate eestlaste emakeel püsib iseenesest heal tasemel. Põhjanaabrite juures tuleb vaata et rohkemgi pingutada, sest soome keelele üleminek tuleb väga kergelt. Keele säilitamiseks ei piisa vaid n-ö köögivestlustest ning paar korda aastas kodumaal käimisest.
Õnneks on Soomes kõige rohkem võimalusi eesti keele õppimiseks näiteks tavalises põhikoolis oma emakeele tundides, seda Soome riigi toel. Muidugi peab selleks olema piisaval hulgal huvilisi ja õpetajaid. Eestikeelse Hariduse Selts, kelle südameasjaks on eesti keele ja kultuuri hoidmine ning arendamine väljaspool Eestit ja kelle tiiva all ka Üleilmakooli asju aetakse, tegutseb just Soomes. Võimaluste piires toetab ja nõustab Üleilmakool teisteski riikides tegutsevate eesti koolide õpetajaid. Pikk kogemus on Stockholmi Eesti kooliga, mille õpilased võtavad ajalooõpetaja vahendusel osa Eesti ajaloo kursusest.
Kirberi sõnul teevad palju rõõmu lapsed, kes õpivad aastaid kursus kursuse järel: „Näiteks ühe neljalapselise pere kõik lapsed liitusid riburada, samuti on meiega ühed nelikud. Mõned lapsed jätavad asja pooleli, aga seda suurem rõõm on neist, kes pingutavad.“
Soosivalt suhtub Üleilmakooli tegevusse Eesti haridus- ja teadusministeerium, kelle majandusliku ning moraalse toeta koolipere hakkama ei saaks. Välisministeeriumi tugi on samuti väga oluline. Õpetajatel, kes teevad oma tööd südamega, ei teki nagunii küsimust, miks peaks ühe väikese keele elushoidmisega nii palju vaeva nägema, aga riigi suhtumine näitab, et seda peetakse ka kodumaal tähtsaks.