Subkultuuride ja folkloristika uurijana on uurimistöö lahutamatu osa minu identiteedist. Kui kohtun uute inimestega, kes soovivad mind tundma õppida, küsitakse enamasti minu karjääri või elueesmärkide kohta. Sellistel puhkudel jõuab jutt alati mu magistritöö juurde, milles ma uurisin Eesti paganametalli skeenet ja uurimusi, mis on tehtud Eesti, Soome ja Ukraina ekstreemmetalli skeenede kohta. Selle peale kuulen ma küsimusi, milles mõnikord kõlab veidi segadust, mõnikord uudishimu: „Mis on paganametall? Miks just paganametall? Miks Eesti paganametall?“

Pärast arheoloogia bakalaureusekraadi omandamist Ukrainas, otsisin võimalusi välismaal õppimiseks, et laiendada oma teadmisi ja silmaringi. Folkloristika õppimine Tartu Ülikoolis oli üks võimalustest ja lõpuks ka minu lõplik valik, mis, ilma liialduseta, muutis mu elu. Ma olen olnud metalhead alates 9. eluaastast, aga enne oma magistritööga alustamist ei olnud ma kordagi mõelnud, et ekstreemmetall võiksi olla mitte üksnes võimalik uurimisvaldkond, vaid ka võimalus anda oluline panus humanitaar- ja sotsiaalteadustesse. Eesti ühiskonda üha rohkem integreerudes hakkasin ma mõistma, kui olulisel kohal on eestlaste jaoks oma traditsioonide järgimine ja kuidas need traditsioonid peegeldavad eestlaste ajalugu. Sellest lummatuna püüdsin ma haarata oma uurimusse mõlemad suunad ja küsisin endalt: „Milline segment metallmuusiika subkultuuridest on teistest enam seotud ajaloo, traditsioonide ja kultuuripärandiga?“

Vastusena nägin ma kaht võimalikku uurimussuunda. Metalli alažanrid arenesid välja heavy metal’ist, ühelt poolt muusikaga eksperimenteerimisest ja teiselt poolt teravast huvist kindlate sotsiaalkultuuriliste ja poliitiliste teemade vastu. Kaks alažanri, mille keskmes on ajalooline temaatika, nagu lokaalsus, kultuuripärand ja paganlus, on folk metal ja pagan metal. Erinevalt ekstreemsematest metalli žanritest, ei viljelda folk metal’is väga kiiret tempot ega liigset heli moonutamist, samuti ei kasutata lauldes urisemist ega karjumist. Lähenemissuund on meloodilisem, see ammutab inspiratsiooni pärimusmuusikast ja kasutab laia valikut traditsioonilisi rahvapille. Paljude bändide loomingus viljeldakse ka traditsioonilist rahvalaulu. Bändid kasutavad oma esinemistel ja turunduses laialdaselt visuaalseid elemente nagu kostüümid, aksessuaarid ja näomaalingud.

Seevastu paganametall on ekstreemmetalli alažanr, mille juured on black metal’is ja kus võib, aga ei pruugi esineda mõningaid folk metal’i elemente (rahvapillide kasutamine ja rahvalaulu elemendid).

Laulutekstides on keskseteks teemadeks sageli eelkristlike ajalooliste aegade romantiseeritud kirjeldused, mille põhirõhk on tihti religioonide või jumalate ülistamisel ja erinevate ajalooliste sündmuste esitamisel, mis on peamiselt seotud rahvusliku ajaloo, looduse ning kohalike maastikega. Paganametall on alažanr, mille kekskmes on kindel idee või tihedalt seotud ideede kogum. Seda žanri viljelevad muusikud ammutavad inspiratsiooni folkloorist, mütoloogiast, traditsioonidest ja ajaloolistest sündmustest.

Sedasorti bändid on eri vanuses eestlaste hulgas küllaltki populaarsed, sest eestlasi huvitavad väga nii nende ajalugu kui ka juured. Näiteks teavad kõik eestlased folk metal’i bändi Metsatöll, mis on kahtlusteta mujal maailmas kõige laiemalt tuntud Eesti bänd. Eesti metalliskeene on sarnane Soome omaga, kus on päris palju populaarseid bände, kes keskenduvad ajaloo, looduse ja folkloori teemadele, nagu näiteks Amorphis, Ensiferum või Finntroll. Võrreldes Soomega, kus see on nähtav popkultuuri osa, moodustavad Eesti metalli kuulajad pigem vähemnähtava „põrandaaluse“ subkultuuri.

Bändid, mille mina rühmitasin Eesti paganametalli alla – nagu näiteks Ulguränd, Loits, Bestia või Kaev – on äärmiselt eredad ja ekspressiivsed. Neis on esindatud nii ülemaailmse ekstreemmetalli elemendid kui ka kohaliku subkultuuri tendentsid.

Kohalike ilmingute uurimisel on üks võimalus vaadelda seda, kuidas subkultuuride esindajad tajuvad, kirjeldavad ja taasloovad subkultuurilist autentsust. Autentsus on folkloristikas traditsioonide, kultuuri interpreteerimise ja kultuurilise konteksti pideva muutumise tõttu väga ambivalentne mõiste. Ka autentsuse kriteeriumid erinevad vastavalt kontekstile ja sõltuvad moodsate aegade turundusprotsessidest, omandiõiguslikest teguritest ja tehisintellekti kasutamisest kõikvõimalikes audio- ja visuaalsetes materjalides.

Seetõttu polnud kerge otsustada, kuidas läheneda subkultuurilisele autentsusele. Kuid tänu oma välitöödele sain ma selle subkultuuri osaks ja omandasin sellega teatava seesolija vaate. Kontsertidel, festivalidel ja lavatagustel koosviibimistel avanes mul võimalus näha subkultuuri sisse. Tänu sellele sain ma analüüsida subkultuurilist autentsust esitustes, rituaalides, fännikaubas ja sotsiaalses käitumises.

Oma uurimisanalüüsi põnevas protsessis avastasin vastuolu selle vahel, kuidas muusikud ise autentsust defineerisid ja milliseid näiteid toodi vastusteks minu küsimustele. Näiteks vastandus levinud arvamus, et metallmuusika kuulaja välimus ei ole oluline, muusikute kirjeldustele „õigest“ atribuutikast.

Jõudsin järeldusele, et Eesti metalhead’id väärtustavad seda, kui kellelgi on teadmisi metallmuusikast ja selle ajaloost, samuti peeti oluliseks sellele pühendumist igapäevaelus, näiteks regulaarselt üritustel ja koosviibimistel osalemist.

Miks üldse on oluline arutleda autentsuse küsimuse üle metallmuusikas? Mõelgem sellele niimoodi: kui kindlasse gruppi kuuluvad inimesed räägivad iseendale truuks jäämisest, peetakse tihti silmas seda, et tuleks olla ekstreemselt kirglik selle suhtes, mis neile meeldib, justkui oleks see nende eksistentsi peamine eesmärk. Muusikute ja paljude muusikafännide jaoks on metall enamat kui lihtsalt hobi – see on elustiil, millesse suhtutakse täie tõsidusega. Sellest lähtuvalt eeldatakse, et subkultuur on turvaline keskkond, kus ei ole argiprobleeme ega võõraid. Selles kontekstis ei tähista autentsus mitte üksnes seda, mis on subkultuuri liikmete jaoks sümpaatsem, vaid see aitab ka säilitada piiri subkultuuri sees. Piiri, mis on küll nähtamatu, aga samas väga tajutav, eristades kogukonna liikmeid ja kogukonnast välja jäävat peavooluühiskonda.

Eesti metalhead’ide jaoks on see erisus eriti oluline ka subkultuuriga seotud vabaduse tunde pärast. Nõukogude okupatsioonist tingitud kultuuripiirangud jätsid inimestele vähe vabadust loovaks eneseväljenduseks.

Erinevalt Soomest, kus arvatav esimene heavy metal’i bänd Sarcofagus loodi juba 1977. aastal, loodi esimesed bändid Eestis alles 80. aastate lõpus ja 90. aastate alguses. Seega annab autentsuse kriteerium tänapäeva subkultuuri liikmetele kindlustunnet, et midagi ei muuda ega ohusta nende vaba eneseväljendust.

Uurides autentsuse küsimust paganametallis, olen ma hakanud mõistma, kuivõrd oluline on selle roll mitte üksnes muusikastiili enda vaid ka kogu kõnealuse subkultuuri terviklikkuse hoidjana. Oma uurimisteekonda jätkates olen pühendunud nende teemade uurimisele Eesti, Soome ja Ukraina ekstreemmetalli skeenel.