Viisakuse olemasolu peetakse maailma keeltes universaalseks: kõikides keeltes on mingid keelelised vahendid, mida kasutatakse vastavalt sellele, kellega ja mis olukorras parajasti räägitakse. Viisakuse eesmärk on pehmendada suhtlust, et vestluspartner tunneks ennast vähem puudutatuna ebameeldivatest asjaoludest. Aga, kuigi nähtus ise on universaalne, toimivad igas keeles ja kultuuris viisakusvahendid erinevalt.
Mäletan oma esimesest Soomes elatud aastast, et mulle tundus ühelt poolt, et soomlased on väga viisakad, sest ütlevad kogu aeg kiitos, aga teiselt poolt ebaviisakad, sest kamandavad ja üldse ei vabanda. Kamandamisena tundusid mulle siis minu kehva soome keele oskuse tõttu näiteks kiri Kääntäisitkö tämän? teksti juures, mida mul oli palutud tõlkida, või silt Ethän laita ostoskoria hihnalle poes. Ja sellest, et pahoittelen ongi vabandamine, ei saanud ma pikalt aru. Väga raske oli ka otsustada, kuidas vestluspartneri poole pöörduda. Allpool esitan eesti ja soome viisakuse sarnasusi ja erinevusi, mis on selgunud minu ja minu kolleegide ühistest uurimustest ja isiklikest kogemustest.
Ei eestlased ega soomlased kasuta väga palju nimesid, tiitleid ega pöördumissõnu. Võime rahulikult inimesega suhelda, kui me isegi üldse tema nime ei tea, sest meil ei ole vaja nimepidi pöörduda. Mingis olukorras ehk öeldakse proua ja härra, aga tavaline see pole. Arsti poole pöördumisel ja arsti nimetamisel kasutatakse mõnikord „tiitlit“, näiteks doktor Kask. Ja koolis kutsuvad õpilased õpetajat õpetaja, mõnikord nimega õpetaja Tamm või tänapäeval alg- ja põhikoolis üha rohkem ka eesnimega õpetaja Tiiu. See on muide Eestis elavate venelaste jaoks eestlaste kõige silmatorkavam kultuuriline erinevus, sest vene kultuuris pöördutakse õpetaja poole ees- ja isanimega.
Erinevused eestlaste ja soomlaste vahel tulevad välja sina ja teie kasutamises. Igaüks on märganud, et eestlased teietavad rohkem kui soomlased. Ühine on siiski see, et nii eesti kui soome kultuuriruumis on pöördumine sümmeetriline (kui üks suhtluse osapool pöördub teie-vormis, siis nii ka vastatakse). Ainult laste puhul eeldatakse, et laps ütleb täiskasvanule teie, aga täiskasvanu pöördub lapse poole sina. Suure vanusevahe puhul võib seda ehk juhtuda ka vanema inimese ja noore vahel, kuid sellist olukorda tunnetatakse üldiselt ebatavalisena ja ebamugavana.
Eestis on teie-pöördumine endiselt tavaline näiteks teeninduses: poemüüjad, restorani ettekandjad, politseinikud ja pangatöötajad pöörduvad klientide poole teie-vormiga ja need muidugi vastavad samaga. Samuti teietatakse õpetajat, arsti ja üldse võõrast täiskasvanut. Millises vanuses algab „täiskasvanuiga“ on muidugi keeruline öelda. 13-14-aastasele noorele öeldakse Eestis poes juba teie. Aga kindlasti on noorte vahel sinatamist siiski rohkem kui vanemate inimeste vahel. Samuti võib mõnikord näha püüet „demokraatlikuma“ suhtluse poole mõnes restoranis või juuksuritöökojas. Oma isiklikust kogemusest tean, et kui mind juuksur, tanklateenindaja või ettekandja sinatab, siis panen seda kohe tähele. See lihtsalt ei ole tavaline. Teatud erinevus on ilmselt maa ja linna vahel: maal on rohkem sina-vormi kasutust, aga seal on ka inimesed omavahel tuttavamad.
Kindlasti on soomlased Eestis kogenud ka võõra inimese sinatamist. Olen isegi kuulnud viletsat soome keelt rääkivat ettekandjat soome klientidele sinä ütlevat. Ilmselt on tegemist arusaamaga, et soomlasega tuleb nii suhelda. Selle juures aga ei tajuta kahjuks alati muid nüansse, näiteks et soomlased ise ütlevad võõrale inimesele pigem sina-vormis tegusõna, aga mitte pronoomenit sinä.
Eesti keeles on kaks pronoomenivarianti, lühike ja pikk (sina/sa ja teie/tei). Mõlemad on kirjakeelsed ja neil ei ole viisakuse seisukohast mingit vahet. Kuna tavalisem on kasutada lühivorme, on täiesti sobiv öelda te ja sa. Neil ei ole mingit kõnekeelsuse varjundit, nagu seda on soome pronoomenite lühivormidel. Eesti teie ja sina näitavad pigem, et kõneleja võrdleb kõnetatud isikut kellelegi teisega, nt Kas teie ka soovite kohvi?
Kõik muutub aja jooksul, ka pöördumised. Tänapäeva noored sinatavad üksteist muidugi palju hõlpsamalt kui veel kümmekond aastat tagasi. Ka kolleegide vahel on tänapäeva Eestis sinatamist palju rohkem, kui varem. Aga esialgu paistab võõraste inimeste teietamine eesti kultuuris siiski püsivat.