Tollal ei olnud tegu veel ametliku klubiga, vaid lihtsalt sõpruskonnaga. 2018. aasta sügisest 2019. aasta kevadeni tehti ainult treeninguid – peamiselt segatrenne, aga vahel ka eraldi treeninguid meestele ja naistele. Kui eestvedajad nägid, et on mängijaid, kellel on tahe kõrgemal tasemel võistelda, uuriti arenguvõimalusi. „2019. sügisel liitusimegi Soome madalama liigaga ehk paikallissarjaga. Algul oli tiimis seitse–kaheksa meest ja paar naist. Väga kiiresti hakkasime võite koguma ja juurde tuli ka poolproffe, kes olid Eestis varem kõrgemal tasemel mänginud. 2020. aastal registreerisime ametliku klubi,“ räägib Arlo. Nüüd tähistatakse viiendat sünnipäeva. Arlo mainib, et kuigi ametlikult loetakse klubi alguseks 2020. aastat, siis oma südames peab ta alguspunktiks 2017. aastat, mil ta ise mängima hakkas. „Mängijaid on tulnud juurde tuttavate, sotsiaalmeedia või juhuste kaudu – nii on meie punt kasvanud.“ Infot VK Meie trennide, turniiride ja muude tegemiste kohta saab Facebookist ja Instagramist.

Käesoleval hooajal on klubil 23 ametlikku liiget. Tõelisel tipphetkel kaks aastat tagasi oli liikmeid üle neljakümne ja klubis mängis lausa neli võistkonda: kaks meeste- ja kaks naistetiimi. Saavutusi on klubi ajaloos mitmeid, näiteks võitis paar aastat tagasi just loodud naistetiim esikoha oma piirkonna liigas ehk aluesarjas. Meeste tiim võitis kaks aastat järjest oma kohalikus liigas ehk paikallissarjas pronksmedali üle 30 meeskonna seas.

Klubis mängivad põhiliselt eestlased, neid on umbes 90%. Aastate jooksul on klubis mänginud ka üksikuid soomlasi. Kõigil mängijatel on olnud mingigi varasem kokkupuude võrkpalliga, päris nullist pole keegi alustanud. Klubis on olnud ka väga tugevaid mängijaid – näiteks naiste treener Karl Külaots, kes on mänginud Soome meistriliigas ja koondises. Meeste treener Oliver Taats on samuti endine tipptasemel mängija, aga üldjuhul on liikmed siiski harrastajad. Algteadmised mängust võiks olla olemas, kui mängima tulla. Klubil ei ole ametlikke treenereid ja tegevuse ülalpidamine pole lihtne. „On aastamaksud, trennitasud, osalustasud, litsentsid – kõik tuleb katta. Õnneks on meil ka mõned sponsorid, nagu näiteks Mari24, ilma kelleta me ei saaks hakkama. Müts maha kõikide toetajate ees! Näiteks klubi suvelõputurniir on selle poolest eriline, et toetajate abiga saavad köik osalejad auhinnad, viimati kokku koguni paari tuhande euro eest, rohkem selliseid turniire ei teagi.”

Mis mängijaid kokku toob? „Kõik mõjutab kõike, aga ennekõike on see tunne, et tegu on oma, eestlaste pundiga. Meeldib koos teha, meeldib uusi tuttavaid-sõpru saada. Meil on isegi paar võrkpallibeebit, kelle isa ja ema on tutvunud trenni tehes,“ naerab Arlo.

„Ega me alguses ei mõelnud, et tegu oleks kuidagi eriliselt eestluse hoidmisega või et esindame eestlasi välismaal, aga nii see on välja kujunenud. Treeningud toimuvad 2–3 korda nädalas. Mõnel hooajal on naistel ja meestel olnud eraldi treeningud, lisaks segatrennid ja turniirid nädalavahetustel. Parimatel aegadel sai mängida koguni viis korda nädalas. Raske on vaid saaliaegadega – täiskasvanutele jäävad sageli hilised kellaajad ja paljud alustavad hommikul vara tööd, samuti pole esmaspäevad ja reeded trennideks hea aeg, sest Eesti kutsub.“

Töö ja harrastuse ühendamine pole lihtne. Umbes 80% meestest töötab ehitusvaldkonnas – kas tööliste või väikeettevõtjatena. Raske on, aga käiakse ikkagi truult mängimas. Naised esindavad erinevamaid valdkondi – ilumaailma, kontoritööd, aga ka ehitust. Mängijad elavad Helsingis, Järvenpääl, Keraval, Vantaal, pikad vahemaad panevad harrastustegevusele oma piirangud. Koostegemist hoitakse lisaks treeningutele üleval seltsieluga. On jõulupeod, hooaja lõpetamised, suvised turniirid ja ühised saunaõhtud. „Oleme mõtteid mõlgutanud treeninglaagrist soojal maal. Klubi sünnipäeva-aasta lõputurniiril oli juba 15 tiimi, ka teistest klubidest.“ Mängijatest on saanud pigem sõpruskond kui ainult spordiklubi. On peresid, kes käivad trennis koos ja kelle lapsed on hakanud samuti võrkpalli mängima. VK Meie osaleb meelsasti turniiridel ka Eestis, ehkki see tähendab suuremaid kulusid.

Arlo suur unistus on suur eestlaste spordiklubi Soomes, kus oleks lisaks võrkpallile ka korvpall, jalgpall ja laste trennid. „See aga eeldab rohkem ressursse, aega ja rahalist tuge. Kui tore oleks näiteks saada kolmeväljakuline saal, kus mehed mängivad ühel, naised teisel ja lapsed kolmandal väljakul! Eks see klubis tegutsemine on tohutu aja- ja energiakulu, vahel mõtlen isegi loobumisele. Aga teised ütlevad ikka, et ma pean jätkama. See on andnud mulle palju – olen õppinud nii organiseerimist kui ka inimeste juhtimist. Ja kõige tähtsam on, et see hoiab eestlasi koos. Annan endast parima, et eestlaste võrkpallielu jätkuks.“

Meie vestluse ajal on saalis juba mitu pallilahingut maha peetud. Küsin naervatelt ja lõõpivatelt mängijatelt, mis neid pärast väsitavat tööpäeva koolisaali kokku toob. Kõikjalt hakkab kohe kostma: „Seltskond!“, „Seltskonna pärast!“, „Uute inimestega tutvumine!“, „Lahe on!“ ,„Lõbus on!“ ,„Võrkpall on intelligentne mäng!“, „Võrkpall on võrratu!“