Eesti ajuteadlane Jaan Aru hoiatab oma viimases raamatus „Aju vabadus“, et kui meist igaüks algoritmide ja tehisaru pealetungi kursile vastu ei hakka, saab mõtlemisest kaduv oskus, mis omakorda võtab meilt mõttevabaduse. Aju vabadus asendub ajuvabadusega.

Oma uurimisvaldkonnale ülimalt sobiva perenimega Jaan Aru (41) on üle kahekümne aasta uurinud seda, mis toimub meie peas.

Neliteist aastat tagasi jõudis tema perre esimene nutiseade. Aru sattus sellest jälgima üht spordivõistlust ning avastas, et see jälgimine aheldab inimese masina külge.

„Mina ajuteadlasena saan sellest aru, kui raske on tavainimesel ennast kontrollida, kui on võimalus kogu aeg sellist sisu tarbida.“

Veelgi rohkem panid tehismaailma mured teadlast mõtlema siis, kui sündisid lapsed. Ta hakkas juurdlema, kuidas saab lapse väike aju võimalikult varakult tehnoloogiaga kokku puutudes hakkama.

Tartu Ülikooli kaasprofessorina töötav mees ütleb, et Eestis levinud arvamus, et lapsele tuleks muutuvas maailmas võimalikult vara nutiseade kätte suruda, ei päde.

Ta toob paralleeli mootorsaega.

„Me ei ütle ju väikelapsele, et võta võimalikult vara mootorsaag kätte, siis saad kõige paremaks mootorsae kasutajaks.“

Igal asjal on oma aeg ning nii nagu kaheaastasele mootorsae kätteandmine ei tee teda paremaks saemeheks, ei muuda väikese lapse käes olev nutiseade tema tulevikku hõlpsamaks.

Aru ütleb, et tähtis pole mitte tehnoloogia iseenesest, vaid selle õige kasutamine. Sama meelt on olnud nii lahkuv Eesti president Alar Karis kui ka 12. oktoobril ametisse astuv president Ülle Madise, kes oma senistes kõnedes on Aru mõtteid rahvale hoiatuseks toonud.

Raamatus, mis ilmub peagi ka soomekeelse audioraamatuna, keskendubki Aru sellele, mis juhtub, kui me jääme algoritmide ja tehisaru maailmas kaotajaks. Ja seda just seetõttu, et meil on nii lihtsam ja mugavam.

Jaan Aru tunnistab, et raamatu kirjutamine tundus talle mõttetu tegevus, sest võib-olla on rong juba läinud ja ajuvabadust enam pidurdada ei saagi. Ajendi raamatu kirjutamiseks andis tema Eestis tuntud kultuuri- ja ühiskonnategelasest ema Krista Aru lahkumine siitilmast. Kuna ema oli poja mõtteid toetanud, otsustas ta raamatu ära kirjutada.

Autor tunnistab, et mõtted, mida ta raamatus väljendab, kukkusid viljakale pinnale ning tagasiside on olnud hea. See näitab, et ühiskonnas on tegelikult päris palju inimesi, kes selle teema pärast muretsevad.

„Mõtlemine on väga raske töö,“ lükkab Jaan Aru ümber arvamuse, nagu oleks inimene tänu mõtlemisele ülim olend. Tema sõnul on mõtlemist antiikajast saati kõrgele kohale tõstetud kui miskit, mis teeb meid ratsionaalseks.

„Tegelikult näeme väga selgelt, et meie mõtlemine ei ole ratsionaalne. Mõtlemine üldse on pigem selline eneseõigustamine,“ räägib Aru.

Mõtlemisel ja mõtlemisel on tema sõnul ka muidugi vahe. Üks on see, kui inimene istub ja laseb oma mõtetel minna – selline uitmõtlemine.

„Aga see, et sa süstemaatiliselt mingis suunas oma mõtet liigutad, on keskmisele inimesele raske.“

Ta selgitab, et mõtlemine vajab oma mõtte suuna juhtimist ja hoidmist. Palju lihtsam oleks tema sõnul vaadata Netflixis järgmist sarja, lasta end juhtida sotsiaalmeedial või võtta vastu tehisaru mõtteid. Peaasi, et ise ei peaks nii palju mõtlema.

Pole saladus, et sotsiaalmeedia on üles ehitatud inimese mõttenõrkuse ärakasutamisele.

„Üks kõige tähtsamaid ideid, mida ma raamatuga tahan edasi anda, on see, et algoritmid võtavad meilt vabadust ja seega me peame algoritmide vastu võitlema,“ räägib Aru, kelle sõnul on aju vabadus see, kui me suudame ise oma mõtteid kontrollida.

Kui sotsiaalmeedia ja algoritmid on juba aastaid vana teema, siis nüüd murrab meie ellu aina suurema hooga tehisaru, mis meie mõttelaiskust vaid toidab ning kinnistab elu hetkes, mida Aru nimetab lolluse ajajooneks.

Teadlase sõnul ei ole me ühiskonnana veel tajunud, mida tehisaru mõtlematu ja piiramatu kasutamine kaasa toob.

„Mis juhtub sel hetkel, kui võib-olla paljudel inimestel, kelle jaoks töö on andnud elule mõtte ja sisu, see mõte ja sisu kaob?“ küsib Aru.

Ta toob näite omaenda elust, kus tehisaru murrab sisse teadusmaailma ning tekitab tunde, et senised teadmised ei maksa enam midagi.

Põhimõtteliselt ka see, kes ei ole midagi lugenud, saab Aru kinnitusel kasutada tehisaru, mille viimased mudelid suudavad teadusartikleid kirjutada. Küll mitte päris inimteadlase tipptasemel, aga lähedal. On vaid aja küsimus, millal tase ühtlustub.

„Seega võib tehisaru asendada ka mõtlemist vajavaid töid.“

Selleks, et tekib mõtlemise ja eneseteostusvõimaluste puudumise kriis, tuleb tema sõnul valmis olla ja hakata selle teemaga tegelema juba maast madalast.

Jaan Aru ise näitab selles osas ka eeskuju ning töötab Eestis president Alar Karise poolt ellu kutsutud TI-hüppe projekti meeskonnaga välja gümnaasiumiastmele mõeldud tehisaru lahendusi, mis ei tee õpilase eest ülesannet ära, vaid aitavad õppida.

„Ideaalses universumis ei oleks meil vaja seda TI-hüpet teha, sest tehisaru vahendid iseenesest oleksid seal sellised, et toetaksid mõtlemist ja õpilased juba teaksid, kuidas neid kasutada,“ räägib ta, kuidas reaalsus on vastupidine. „Aga me ei ela selles universumis ega sellel ajajoonel, vaid sellel lolluse ajajoonel, kus õpilased annaksid hea meelega oma koolitöö tehisarule ära.“

„TI-hüppega üritame olukorda, mida võib nimetada trendiks, natukene mõistlikkuse suunas painutada, et oleksid vahendid, mis toetaksid õppimist ja mõtlemist.“

„Keskmine õpilane ei ole kunagi aru saanud, miks ta üldse peab õppima. Ta tunneb ennast koolis nagu mingi ori või sunnitööline ja siis muidugi on tehisaru tema jaoks püha asi.“

Aru arutleb, et tehisaru juures on kaks mõtet, mis inimesi masinmõtlemise poole tõukavad.

Esimene on tema arust see, et inimesed tahavad olla haiglaslikult perfektsed.

„Ka targad inimesed panevad tihti asju tehisarusse, sest tunnevad, et tehisaruga saab natukene üle vaadata ja oma vead ära parandada.“

Tema sõnul on aga täiesti normaalne, kui inimesed teevad vigu.

„Me ei pea olema perfektsed. Oleme inimesed ja teeme vigu,“ ütleb Aru.

Teine probleem on üsna lihtsakoeline: „Kõik suured korporatsioonid, ka osa riigijuhte ja ettevõtjaid ütlevad: „Vau, vaadake, kõik muutub palju lihtsamaks ja kõigile tuleb palju raha.““

Ja lõpuks ongi Aru sõnul nii, et kui kõik või isegi suur osa inimestest hakkavad kasutama tehismõistust, on varsti väga vähe neid inimesi, kes suudavad ise mõelda ja kirjutada.

„See, mis eelmiste generatsioonide jaoks oli standardne intellektuaalne kogemus, on surev kunst,“ arvab ta. Päris ära need oskused ei kao, sest alati jääb keegi, kes tahab ise teha, kuid suutmine midagi kirjutada ja ennast ise väljendada jääb Aru arvates väga elitaarseks hobiks.

„Kui sa põhikoolis teed kõik või peaaegu kõik asjad tehisaruga ära, siis kust sa need oskused saad? Need ei tule ise kuskilt,“ kinnitab Jaan Aru, kes oma raamatuski seletab, et mõtlemisoskus või kirjutamisoskus ei tule lihtsalt vanusega. Inimene peab neid asju tegema ja harjutama.

Kool on tema sõnul hea näide, kui kerge on järele anda. Õpilane võib teha tehisaruga, õpetaja võib teha tehisaruga ja nii saadaksegi kiiresti justkui aru, et õppimine on täiesti mõttetu ajaraiskamise protsess.

Jaan Aru kinnitusel on Eesti võrreldes teiste riikidega neile probleemidele paljudest kiiremini reageerinud. Samas kaasneb sellega pradoksaalselt probleem, et uskudes, et oskame tehisaru enda heaks tööle panna, kasutavad meie õpilased ja õpetajad tehisaru palju rohkem kui teistes riikides.

„Aga üldiselt oleme tänu TI-hüppele palju paremini valmis mingeid asju tegema ja teistmoodi mõtestama. Nii nagu seni kahjuks edasi minna ei saa.“

Paraku on selle mõtte selgitamine üsna keeruline. Aru räägib, et raamatu kirjutamise juures oligi tal mure, et inimesed loevad seda kui poolmeelelahutust, aga keegi midagi ei tee. Loetakse, võib-olla isegi teadvustatakse probleemi ja siis minnakse oma eluga edasi. Aga selleks, et midagi enda käitumises muuta, on Aru sõnul vaja süstemaatiliselt, praktiliselt iga päev midagi teistmoodi teha. Siinkohal algabki võitlus aju mõistva poole ja meie harjumuste ning automaatsete käitumisviiside vahel. Mõistva poole peale jäämiseks oleks vaja palju energiat kulutada, kuid nagu Aru ka raamatus korduvalt kinnitab, on aju liiga laisk, et seda teha.

„Raamat saab olla katalüsaator, aga tänases päevas, kus inimesel on kogu aeg kiire, on sellel väga väike roll.“

Jaan Aru kinnitab, et saavutus on seegi, kui keegi ta raamatu läbi loeb, sest paljudele on ka see juba eraldi võitlus ning tihti jäetakse raamatud elutempo tõttu pooleli.

„Selle aja peab võtma. Pange endale selleks viimane tund enne magamajäämist ja loetegi selle viimase tunni lihtsalt raamatut,“ annab Jaan Aru nõu. „Kui sa iga päev tund aega loed, on juba päris hästi.“

Ja ei maksa arvata, et Jaan Aru ise üldse algoritmide küüsi ei lange või tehisaru ei kasuta. Veidike päevas pole tema sõnul kurjast.

Peaasi on see, et inimene mõtleb ja saab aru, mida ta teeb.