Kui Jukka Toijala kõnnib Tallinna tänavatel, tunnevad inimesed ta tihtilugu ära. Eesti meeste korvpallikoondise soomlasest peatreenerist peetakse riigis, kus korvpall on spordiuudiste tipus, väga lugu. Kui mitte varem, siis Eesti meestekoondise 2022. aasta EM-ile viimisega võitis Toijala viimasegi eestlase südame. Teda tuntakse kui suurepärast treenerit-psühholoogi ja mängijate emotsionaalselt intelligentset toetajat, aga ega tal ka auahnusest puudu jää. Ta on võtnud vastu suure väljakutse viia väikese riigi korvpallimeeskond Euroopa tippu. Võrreldes nii mõnegi teise Eestis töötava välismaalasest treeneriga on tal oluline eelis: keeleoskus. Toijala on eesti keele selgeks õppinud.
Räägi, kuidas sinust sai just Eesti meeste korvpallikoondise peatreener.
2019. aasta sügisel otsis Eesti korvpalliliit meeste koondisele uut peatreenerit. Kõigile Euroopa korvpalliliitudele saadeti info, et koht on vaba ja Soome alaliit soovitas mul kandideerida. Kokku oli soovijaid 30 ringis ja pärast mitmeid intervjuusid langes valik mulle. Kandideerisin sellele ametipostile, sest näen Eesti meeste korvpallikoondises arvestatavat potentsiaali pista rinda Euroopa tippudega.
Oled juba mõnda aega Tallinnas elanud. Kas elu-olu ja sisseelamine kujunesid sellisteks, nagu sa kujutlesid?
Ma ise arvan, et olen väga hästi kohanenud. Olen varem töötanud Belgias, Rumeenias ja Poolas. Muidugi on Tallinn ja Eesti soomlase jaoks tuttav ja turvaline keskkond. Tallinna linn on mulle alati meeldinud ja nüüd, kui olen siin kolm aastat elanud, on see tunne veelgi tugevam! Sisseelamine on igas mõttes hästi läinud. Inimesed on olnud väga sõbralikud ja abivalmid.
Ma ei oska leida ühtki seika, mis mind Tallinnasse kolimise juures oleks tõsiselt üllatanud. Tasuta ühistransport on positiivne asi, kasutan seda suhteliselt palju. Kohvikud, rohke ja rikas restoranivalik meeldivad mulle ka, samuti spaakultuur.
Kas sinu suhtumine Eestisse on pärast peatreeneriks saamist ja Tallinnasse kolimist palju muutunud?
Eesti oli mulle juba enne kolimist üsna tuttav. Olin käinud Tallinnas, Pärnus ja Tartus, aga oma praeguses ametis olen jõudnud peaaegu igasse Eesti nurka. Koos sõbra Ilkka Alankoga, kellel on juba aastaid korter Tallinnas, käisime varemgi sageli Tallinnas ja tema kaudu tutvusin ka mitmete eestlastega. Praeguseks on Eestist saanud mu teine kodu ja aasta eest ostsin endale Kalamajja korteri.
Sinu eesti keele oskus on pälvinud palju kiidusõnu. Räägi oma eesti keele õpingutest ja sellest, mida keele oskamine on sulle andnud.
Võimalus keelt õppida saabus koos koroonaajaga. Paljud meie plaanides olnud projektid tuli edasi lükata ja mul tekkis pisut vaba aega juurde. Otsustasin selle nutikalt investeerida ja hakata keelt õppima. Leidsin sisserändajatele mõeldud keelekursuse ja sain pisut tagaukse kaudu õppekoha. Õppetöö oli üsna intensiivne: kolm 2,5 tunni pikkust rühmatundi nädalas ja sellele lisaks kodused ülesanded. Õppisin aktiivselt terve sügise ja kevade ning tegin ära B2 taseme keeleeksami ja sel tasemel olen igapäevaelus hakkama saanud. (Autori märkus: Eesti meedia sõnul räägib Toijala eesti keelt ladusalt, kasutab seda töökeelena ja esineb eksperdina eestikeelses stuudiovestluses, mis nõuab väga head keeleoskust).
Soomlase jaoks on eesti keele õppimine kindlasti kergem, sest grammatika ja suhteliselt sarnane sõnavara muudavad keele omandamise võrreldes mõne teise keelega lihtsamaks. Keele omandamine oli mu teadlik valik ka seetõttu, et soovisin näidata oma tahet olla siinse kogukonna liige. Loomulikult on see muutnud treeneritöö kergemaks ja näiteks mängijatega suhtlemine on nüüd nende jaoks loomulikum, sest nad saavad kasutada oma emakeelt. Ka argielu sujub ladusamalt. Samuti on see tähtis fännidele – nad teavad, et saavad minuga oma emakeeles rääkida!
Milline on Eesti roll sinu identiteedis?
Võimalus elada ja töötada väljaspool Soomet pakub inimesele väga palju. Julgeksin väita, et kõik välislähetused on mu identiteeti kujundanud. Olen inimeste ja eri maade kultuuride kohta palju teada saanud ja nii on see läinud ka Eestis. Kolm aastat on nii pikk aeg, et tahes-tahtmata on see hakanud mu identiteeti mõjutama. Hinges ja südames olen aga sellegipoolest puhas soomlane.
Korvpall on üks Eesti populaarsemaid kui mitte kõige populaarsem spordiala. Millest see sinu arvates tuleb ja kuidas see Eesti igapäevaelus silma torkab?
Korvpallil on Eestis pikad traditsioonid, mis ulatuvad nõukogude aega. Korvpalli positsioon on tugev, alaga tegeleb palju noori andekaid sportlasi ja kuigi neid pole massiliselt, on siiski potentsiaali olla tulevikus edukad.
Korvpalli jälgitakse Eestis tähelepanelikult. Ala kajastatakse meedias iga päev ja iga nädal analüüsitakse korvpalli vähemalt kolmes erinevas podcastis. Argielus väljendub see selles, et mängijaid ja treenereid tuntakse nägupidi. Minagi satun iga päev kas poes käies või siis isegi jõusaalis inimestega korvpalliasju arutama!
Kuidas sa võrdleksid Soomet ja Eestit kui korvpalliriike? Mida oleks Soome korvpallil Eestilt õppida ja Eestil Soomelt?
Soome on praegusel hetkel korvpallimaana kõvem. Soomes tekkis selge suunamuutus umbes 15–20 aasta eest, kui alaliit hakkas panustama treenerikoolitusse ning noorte ja täiskasvanute koondistesse. Tänaseks on Susijengi (Soome meestekoondis) jõudnud Euroopa esikümnesse ja Soome treenerid töötavad erinevates Euroopa liigades mängivate meeskondadega.
Eesti koostas uue strateegia aastani 2030 ja seda on nüüd mõne aasta vältel rakendatud. Muutus võtab aga oma aja ja kui kõik läheb hästi, on meie sihiks see, et aastail 2025–30 teeb Eesti korvpall pika sammu Euroopa tipu suunas.
Eestil tasub kindlasti õppida Soomelt treenerikoolituse standardite tõstmist. Sellel oleks kindlasti kõikehõlmav ja kõige pikaaegsem mõju. Eestlastelt aga õpivad soomlased kõvakäelist mängu. Soomlaste arvates mängivad eestlased füüsiliselt, vahel ka põhjuseta jõudu kasutades, kuigi eestlased ise tunnetavad end üsna pehmete mängijatena.
Millisena näed Eesti korvpalli tulevikku? Kuhu see väike riik võib välja jõuda?
Nagu varem ütlesin, on uuel noorel põlvkonnal võimalus tõsta Eesti korvpall Euroopa tippriikide seltskonda. Kui kõik läheb hästi, mängijad on terved ja nende karjäär liigub tõusujoones, siis on see võimalik. Teisalt on tippmängijate arv väikeses riigis piiratud ja siin ei saa talentide kaotsiminekut lubada, muidu unistused tõeks ei saa.
Milliseid erinevusi näed Soome ja Eesti treenimiskultuuris nii korvpallist kui ka teistest aladest rääkides. Millest need erinevused sinu arvates tulevad?
Eesti treeningu- ja spordikultuuris on veel selgelt märgata vana nõukogude aja mõju nii heas kui ka halvas. Näiteks on treeneri roll ja käitumismudelid väga erinevad tänapäeva Soome treenerite rollist ja mudelitest. Eestlastel on siiski tahtmist oma spordikultuuri ümber kujundada ja uuendada. Muutused ja reformid võtavad alati aega ja võib juhtuda, et läheb veel aastakümneid, enne kui saame tõelisest Eesti treenimiskultuurist rääkida.
Parim asi Eestis on inimeste innukus sihiteadlikult edasi minna. Pärast taasiseseisvumist on Eesti ja ennekõike Tallinn uskumatu kiirusega arenenud. Eestis on palju asjatundlikkust ja uuendamistahet. Sellises õhkkonnas on suurepärane töötada!