Pea kõik soomlased teavad telesaadet “Voice of Finland”, milles lootustandvad lauljad näevad hüppelauda oma artistikarjäärile. Saates tuuakse vaatajate ette erinevate rakursside alt tehtud uhkeid lavakaadreid, mis saadakse dekoratsioonide vahel liikuva kaamera tiirlemisega ümber artisti. Vaid üksikud teavad, et parimate rakursside ja efektse teostuse eest peame tänama ka Soome ja Eesti vahelist piiriülest koostööd.
2021. aastal ajakirjas Elo ilmunud artiklis kirjutavad Olle Järv ja Kerli Müürisepp Soome ja Eesti vahelisest piiriülesest elust: ”Euroopa Komisjoni statistikaameti andmetel käib Euroopa Liidus suurusjärgus 5 miljonit inimest lühiajaliselt mujal liikmesriigis tööl. Soomes käib lühiajaliselt tööl hinnanguliselt 9 000 eestlast, kelle kodu ja pere on Eestis.” Lisaks Soomes tööl käivatele eestlastele elab riigis püsivalt umbes 52 000 Eesti kodanikku. Arvu on raske täpselt määratleda, kuna rände olukord muutub pidevalt ning ega rahvuski ütle alati kõike inimese tausta kohta. Kuna maad asuvad lähestikku ning vaba liikumine võimaldab elukorralduseks erinevaid lahendusi, pole hargmaiste inimeste kategoriseerimine teatud klassi sugugi lihtne ülesanne.
Sellest kirjutavad ka Rolle Alho ja Kaja Kumer-Haukanõmm kogumikus ”Mobiilsus, ränne ja hargmaised kontaktid Eesti ja Soome vahel”: ”Teema on mitmetahuline ning selle keerulisus ilmneb selgesti Eesti ja Soome vahel toimuva rahvaste liikumise ning rände lähemal uurimisel, kuna iga kord pole enam lihtne teha vahet „lühiajalisel“ mobiilsusel ja „permanentsel“ rändel.”
Siim Kaarel Saluri, video- ja filmitootmisettevõtte Fookus Pookus tegevjuht, on huvitav näide 2020. aastate piiriülesest töötajast. Ta on teinud karjääri Steadicami operaatorina Soome lahe mõlemal kaldal. Steadicam on värinavaba filmimist võimaldav kaamera stabiliseerimise süsteem, mis “võetakse selga” koos kaameraga. Rihmadele kinnituvat kaamerakomplekti võib liigutada kõndides või näiteks kaherattalise elektrilise liikuriga (nt Segway). Lõpptulemus on täpselt see, mida näeme televisiooni tantsu ja muusika suurproduktsioonides või Hollywoodi filmides: panoraamkaamera filmib väga lähedalt esinejate efektseid tantsupoognaid, tehes tiire ümber objekti ning tuues esituse otse televaatajate ette elutoa vaibale.
“Steadicami töö juurde sattusin mööda pikka ja keerulist teed telemaailma rägastikus. Steadicam oli minu jaoks armastus esimesest silmapilgust. Olin selleks ajaks operaatori tööga õrnalt tutvust teinud ja mulle usaldati üldplaani kaamera ühel ülekandel, kus ma nägin esimest korda elus Steadicami. Elu korraldas asjad nii, et sain sellel samal päeval kohe ka Steadicami lähemalt uurida ja pärast seda oli selge, et selle süsteemiga tahan ma hakata kaamerat liigutama,” meenutab Saluri.
“Steadicami operaatori töö eeldab päris keerulist isikuomaduste kombinatsiooni. Sul peab olema väga hea füüsiline vorm, hea rütmitunnetus, sa pead olema väga hea suhtleja ka suure pinge all, sest Steadicami komplekt võib kaaluda kuni 45 kg ja tööpäevad on 10–14 tundi pikad.”
Soomes Salurit ei tunta, kuid, nagu öeldud, tema käekirja teatakse hästi: aastaid on tema ja ta firma hoolitsenud telesaate “Voice of Finland” Steadicam-võtete eest. Laval ja vaatajate elutubades tundub kõik spontaanne ja lihtne, kuid kerguse taga on sekundilise täpsusega paika pandud plaanid, kus Steadicami operaatori iga ring ümber esineja on täpselt ajastatud ja üles joonistatud. Eksimusi ei saa endale lubada.
“Soome sattusin, kui olin noor indu täis Steadicami operaator. Selleks hetkeks olin juba mõned aastad tööd teinud, aga suurte produktsioonide kogemust oli pigem vähe. “Voice of Finland Kids” vajas viimasel hetkel Steadicami operaatorit, sest varem kokku lepitud mees ei saanud tulla. Esimene kord tundus kõik hoomamatult suur ja minu jaoks teine liiga, kus ma ennast liiga mugavalt ei tundnud. Õnneks sain ma režissöör Niko Nykaneniga hästi läbi ja sealt algas pikem töösuhe. “Voice of Finland” on minu jaoks kindlasti üks kõrgeima kvaliteediga saateid, mis ma siiani teinud olen. Kogu produktsioon oli väga professionaalne ja tulemuseks oli kindlasti üks ilusamaid saateid, mis ma teinud olen.”
Suhe Soomega on Saluril arenenud – nagu nii mõnelgi teisel hargmaisel eestlasel ja soomlasel – eelkõige töö kaudu. ”Lapsepõlves elasin Kesk-Eestis ja täpselt nii kaugel, et Soome televisioon meieni ei ulatanud. Pigem on Soome mulle lähedasemaks saanud senise elu teises pooles ja Steadicami vahendusel,” nendib Saluri. Püsivalt ta Soomes elanud ei ole, kuid meenutab, et oma kõige tihedamatel tööaastatel veetis ta üle kuu aja laevas, kas siis reisil Soomest Eestisse või vastupidi. See tähendab üle 700 laevatunni aastas. ” See oli muidugi ekstreemne aasta. Ma ei soovita nii karmi pendeldamist kellelegi. See oli väga väsitav aeg. Laev oli nagu kolmas kodu ja hotellitoad hakkasid kõik ühesugusteks muutuma,” naerab ta.
Oma karjääriredelil on Saluri jõudnud punkti, kus rahvusvahelisi tööpakkumisi on tulnud ka teistest valdkondadest, nii et piiriülesus ei tähenda tema puhul enam ainult Soomet ja Eestit. Pealegi nendib ta, et on viimasel ajal keskendunud rohkem filmimaailmale ning vähendanud televisiooni osakaalu. Lisaks sellele on ta töötanud videoreklaamidega. Saluri tõdeb: “Nii nagu meil ei ole tüüpilist tööpäeva, nii ei ole ka väga tüüpilisi kliente. Kui hästi kaugelt vaadata, siis pole vahet, kas tele-, reklaami- või filmimaailma kliendid, aga lähemalt vaadates on kõik erinevad.”
Praegu veedab Saluri oluliselt vähem aega laeval, kuid käib endiselt mitu korda kuus tööasjus Soomes. Piiriülene argielu sujub nüüd ladusamalt, kuid asjad võiksid olla veelgi paremini: “Eks see liikumine kahe maa vahel läheb ajas kogu aeg ainult efektiivsemaks ja mugavamaks, aga kui saaks, siis muidugi unistaks päevast, kus Soome sõidaks näiteks tunniga ja säästetud aja saaks pühendada perele ja sõpradele.”