Julkaistu: 1. keskuuta 2020

150 aastat Eesti Üliõpilaste Seltsi asutamisest

 

7. aprillil 1870 asutasid Tartu ülikooli eestlastest üliõpilased ja haritlased Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS), eestlaste vanima üliõpilasorganisatsiooni.

Tartu ülikool oli asutatud 1632. aastal Rootsi kuninga käsul kohalike noormeeste jaoks ja tegutses vaheaegadega 1710. aastani, kui Venemaa vallutas Liivi- ja Eestimaa. Eestlasi selles ülikoolis ei õppinud, sest pärisorjast talupojal oli see peaaegu võimatu. Peaaegu, sest vähemalt ühe lätlase on ajaloolased rootsiaegse ülikooli tudengite seast siiski leidnud. Enamasti õppisid Tartus kohalikud baltisakslased, kuid palju oli rootslasi ja soomlasigi. Rootsiaegses Tartu ülikoolis, nn Academia Gustavianas, tegutsesid piirkondliku päritolu põhimõttel kokku tulnud üliõpilasorganisatsioonid, natsioonid. Kuni 1656. aastani, kui ülikool Tartus Vene-Rootsi sõja tõttu suleti, olid need salajased. Pärast ülikooli tegevuse jätkamist 1690. aastal olid natsioonid aga üliõpilaste organiseerimise ja järelevalve ametlik vorm nagu Rootsis ja Soomeski.

Tartu ülikool oli üks Liivimaa ja Eestimaa seisuste eesõigustest, mida tsaar Peeter I lubas austada kohaliku aadli ja linnadega 1710. aastal sõlmitud alistumislepingutega. Siiski avati ülikool uuesti alles 1802. aastal. Nüüd oli Tartu ülikool küll Vene keiserlik ülikool, aga kuni 19. sajandi viimase aastakümneni saksakeelne ja suure autonoomiaga. 1890. aastatel ülikool venestati. Tartu üliõpilaskond oli üsna rahvusvaheline. Baltisaksa aadli, linnakodanike ja haritlaste poegade kõrval õppis Tartus venelasi, kes algul olid enamasti Peterburi suurnike või haritlaste pojad. Venestusajal lubati Tartu ülikooli astuda vene õigeusu seminaride lõpetajatel, kes olid enamasti vene külapreestrite pojad ning keda ajuti oli ligi pool Tartu üliõpilastest. Palju oli poolakaid, kes tulid Tartusse pärast Poola ülestõusu 1830. aastate alguses, kui Varssavi ja Vilniuse ülikoolid suleti. Enamasti olid nad poola mõisaomanike pojad Kaunase ja Vilniuse kubermangust, tänasest Valgevenest ja ka Paremkalda-Ukrainast. Et Tartu ülikoolis oli (Helsingi kõrval) Venemaa ainus luteri usuteaduskond, õppisid siin ka poola luterlaste ja reformeeritud kiriku (kalvinistide) kirikuõpetajad. 19. sajandi teisel poolel leidsid tee Tartusse Bessaraabia (tänase Moldova), Musta mere äärsete ja Kaukaasia saksa kolonistide pojad, venestusajal ka grusiinlased ja armeenlased. 1880. aastatel hakkas kiiresti kasvama juudi üliõpilaste arv, sest esialgu Tartus Venemaa ülikoolides juutidele seatud numerus clausus ei kehtinud ja hiljemgi oli antisemitismi vähem. Oli soomlasigi, eriti Napoleoni sõdade ajastul, kui Vana-Soome mõnda aega Tartu õpperingkonda kuulus. Enamasti olid nad kirikuõpetajate ja kaupmeeste pojad Viiburi läänist ja Ingerimaalt.

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses hakkas kasvama läti ja eesti üliõpilaste arv. Kui 19. sajandi esimesel poolel oli ülikooli pääsenud lätlane või eestlane noor mees, kelle erakordset andekust oli märganud mõni mõisaomanik või kirikuõpetaja, kes tema õpinguid toetas, siis 19. sajandi lõpul oli vähemalt ühe poja ülikooli saatmine jõukohane nii paremal järjel talupojale või algkooliõpetajale või ka väikepoodnikule, käsitöölisele või näiteks voorimehele. Linnalätlaste ja eestlaste puhul oli 19. sajandil veel tavaline, et nad saksastusid juba teises põlvkonnas ja eestlasteks end enam pidada ei tahtnud. Eestlane olla ei olnud auasi.

1850. ja 1860. aastatel hakkasid asjad muutuma. 1857. aastal alustas Johann Voldemar Jannsen Pärnus esimese püsima jäänud eesti ajalehe Perno Postimees väljaandmist. 1862. aastal trükiti Kuopios eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ rahvaväljaanne, mille oli kokku pannud Friedrich Reinhold Kreutzwald. 1869. aastal peeti Tartus esimene eesti üldlaulupidu. Pärast üldlaulupidu, 1870. aastal kevadel, tulid Tartus kokku kaheksa eesti haritlast – üliõpilased Andreas Kurrikoff, Heinrich Rosenthal, Gustav Treffner, Hugo Treffner ja Martin Wühner, gümnaasiumiõpetajast usuteadlane Jakob Hurt ja kirikuõpetaja Wilhelm Eisenschmidt ning ajalehetoimetaja Johann Voldemar Jannsen, et eesti asjast rääkida ja „Kalevipoega“ uurida. Hiljem liitus veel eesti üliõpilasi ja Tartu eesti haritlasi. „Kalevipoja“ teksti selgitas kaaslastele Jakob Hurt, kelle huvialaks oli eesti rahvaluule ja selle kogumine (ta promoveeriti 1886. aastal Helsingis filosoofiadoktoriks). 7. aprilli, esimest „Kalevipoja õhtut“, peetaksegi EÜSi asutamispäevaks.

Esialgu oli tegu haritlaste pühapäevaeestlusega. Keerulisemad jutud aeti endiselt saksa keeles, eesti teadusliku sõnavara loomine oli 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses üks EÜSi tegevusvaldkondi. 1880. aastate alguseks oli aga ülikoolis juba nii palju end eestlaseks pidavaid üliõpilasi, et eesti haritlaste kooskäimine oli üliõpilasorganisatsiooniks kasvamas. Tsaari-Venemaa oli politseiriik ja üliõpilaste mitteametlik, kuid organiseeritud kooskäimine võis tekitada pahandusi. Seda pidid silmas pidama ka eesti üliõpilased. 1881. aastal oli mõrvatud keiser Aleksander II, noorte haritlaste mässumeelsed salaühingud olid muutunud tõsiseks probleemiks.

1881. aastal otsustati asutada eesti korporatsioon, mida omakeski kutsuti Vironia osakonnaks. Osakonnaks mõistagi Soome eeskujul. Sel ajal valitsesid Tartu üliõpilaskonda baltisaksa korporatsioonid, mis olid asutatud 1820. aastate alguses Saksamaa korporatsoonide eeskujul. Eesti-, Liivi- ja Kuramaalt pärit tudengitel olid vastavalt Estonia, Livonia ja Curonia ning Riia linna poistel Fraternitas Rigensis. Hiljem asutatutest jäid püsima veel Neobaltia (1879) ja Fraternitas Academica (1881). Ka poolakad olid asutanud Polonia ja venelased, õieti Venemaa sakslased, Ruthenia, kuid need jalgu alla ei saanud. Poolakad tegutsesid ligi 60 aastat põranda all (registreeriti seltsina 1886 ja korporatsoonina 1907), venelasi oli aga täisvereliseks korporatsioonieluks liiga vähe. Baltisaksa korporatsioonidesse kuulusid algul ka eestlased ja lätlased, nii olid Kreutzwald Estonia liige, hiljem keisri ihuarstiks tõusnud Philipp Karell isegi mõnda aega selle esimees; Hurt kuulus Livoniasse, vennad Treffnerid aga astusid ülikooli tulles Fraternitas Rigensise liikmeks. Erinevalt rootsi süsteemist, kus natsiooni või osakonda kuulumine oli kohustuslik, valisid korporatsioonid oma liikmed ise, kokku oli neid alla poole kõigist üliõpilastest. Baltisaksa korporatsioonide eestseisuste liikmed, nn Chargierte (korporatsiooni esimees, abiesimees ja sekretär) pidasid korra nädalas ühiskoosoleku (Chargiertenconvent, lühendatult Ch!C!) ja kehtestasid üliõpilasseaduse (allgemeiner Comment), mille rikkujaid karistas omavaheline kohus (Burschengericht). Omavaheliste tülide klaarimiseks oli aukohus. Igal korporatsioonil olid oma värvid, mida kanti lindi ja värvimütsina. Korporatsioonid legaliseeriti 1855. aastal, kui ülikool ja Vene haridusministeerium loovutasid kogu Tartu üliõpilaskonna siseasjade korraldamise Ch!C!-le kuuluvatele korporatsioonidele. Üliõpilasi, kes korporatsioonidesse ei kuulunud, nimetati metsikuteks (Wilde). Nemadki, sealhulgas läti ja eesti üliõpilased, venelased, poolakad, juudid jt, pidid alluma allgemeiner Commentile ja Ch!C! otsustele.

Loomulikult oli auväärsem olla korporatsiooni liige, kanda avalikult värve ja öelda sõna sekka Ch!C! koosolekutel. Sellepärast ka lätlased (nemadki olid 1870. aasta veebruaris seltsi asutanud) ja eestlased korporatsiooni asutada tahtsidki. Lätlaste Lettonia võeti 1882. aastal Ch!C! liikmeks, kust see küll 1905. aasta revolutsiooni ajal välja astus. Eestlaste Vironia osakonnast asja ei saanud. Esiteks rahvuspoliitilistel põhjustel – Ch!C! ei tahtnud rahvuslikke üliõpilasorganisatsioone, Vironia asutajad aga rõhutasid oma rahvuslikkust, mida lätlased tegid vähem –, teiseks aga seetõttu, et eestlastel oli raske kokku saada korporatsiooni asutamiseks nõutud 30 meest. 1882. aastal lükati eestlaste taotlus lõplikult tagasi. 1883. aastal registreeris ülikooli rektor eestlaste organisatsiooni akadeemilise üliõpilasseltsina nime all Eesti Üliõpilaste Selts. Seltsi asutamiseks piisas rektori loast, selleks ei pidanud olema Ch!C! nõusolekut ega haridusministeeriumi kinnitust; kuid selts ei tohtinud avalikult värve kanda ja tema eestseisuse liikmed ei tohtinud osaleda Ch!C! nõupidamistel. 1890. aastal tehti veel kord katse korporatsiooni asutada – seekord nime all Fraternitas Viliensis –, saadi ka Ch!C! nõusolek, kuid nüüd ei lubanud seda ülikooli venestamist juhtiv õpperingkonna kuraator. Sellest alates tegutseb EÜS seltsina, mille tegevuses on aga alles hulk korporatsioonidele iseloomulikke jooni, sealhulgas lipp ja vapp.

Nimelt valisid Vironia osakonna asutajad 1881. aasta septembris asutatava korporatsiooni värvideks sinise, musta ja valge. Pärast korporatsiooniasutamise nurjumist pühitseti need 1884. aasta juunis Otepääl saladuskatte all EÜSi lipuks – sealne kirikuõpetaja Burchard Sperrlingk oli EÜSi liige. Sinimustvalgeid värvimütse ja -linte kanti seltsi ruumides ja kinnistel üritustel. 1905. aasta revolutsiooni ajast alates sai sinimustvalgest rahvuslipp ja 1920. aastate alguses kehtestas Riigikogu selle riigilipuks. Kuid EÜSi esimene, 1884. aastal pühitsetud lipp on alles ja Eesti Rahva Muuseumis vaatamiseks välja pandud.

20. sajandi alguseks oli Tartu ülikoolis juba sadakond eesti tudengit. EÜS oli pühapäevaeestluse klubist kasvanud suureks üliõpilasseltsiks, kus teaduse ja eesti kultuuri viljelemise ning rahvuspoliitiliste küsimuste arutamise kõrval ei jäänud unarusse ka hoogne üliõpilaselu kõigi tema positiivsete ja negatiivsete pooltega. Avaldati EÜSi albumeid seltsi liikmete uurimuste ja muude kirjatöödega ning iga-aastast kalendrit „Sirvilauad“. 1902. aastal avati EÜSi oma maja tänasel Tõnissoni tänaval, kus EÜS tegutseb tänini (välja arvatud okupatsiooniaastad 1940–1988, kui üliõpilasorganisatsioonid olid keelatud). Seltsis oli palju liikmeid ja hulk eriarvamusi, mis 20. sajandi alguses enam ühe katuse alla ära ei mahtunud. Pärast 1905. aasta revolutsiooni viisid vastuolud osa liikmete lahkumiseni, kes asutasid korporatsiooni Fraternitas Estica (1907). Mõne aja pärast astus seltsist välja teine seltskond, kes asutas korporatsiooni Sakala (1909). Fraternitas Esticast eraldus 1913. aastal omakorda korporatsioon Ugala. Pärast Tartu ülikooli avamist 1919. aastal eestikeelse ülikoolina lahkus EÜSist mõniteist humanitaarsete huvidega üliõpilast, kes asutasid 1920. aastal üliõpilasseltsi EÜS Veljesto. Nemad võtsid liikmeks ka naisüliõpilasi – naised olid Tartu ülikooli lubatud 1915/1917. aastal.

Enamikul eesti üliõpilasorganisatsioonidel on tihe side Helsingi ülikooli osakondadega. Esimesena sõlmis 1928. aastal sõpruslepingu EÜS, lepingupartneriks olid Etelä-Pohjalainen ja Pohjois-Pohjalainen Osakunta. Suhted jätkusid ka pärast II maailmasõda paguluses tegutsenud EÜSi koondustega, vaheajaga 1970. ja 1980. aastatel, kui ametlik Soome suhtlemist eesti pagulasorganisatsioonidega heaks ei kiitnud. EÜSi ja EPO sõpruslepingut jätkati juba aprillis 1989, PPOga järgmisel aastal, 1991. aastal lisandus EÜSi partnerite sekka ka kolmas Ostrobotnia osakond, Vasa Nation. Õieti on sõprussidemed peaaegu sama vanad kui EÜS ise: 1881. aastal, kui Suomen Kirjallisuuden Seura tähistas oma 50. aastapäeva, oli aukülaliste seas ka Vironia osakonna asutamise aegne EÜSi esimees Aleksander Mõttus.

Täna on EÜSis ligi 1000 liiget, neist üks kolmandik väliskoondustes Rootsis, Kanadas, USAs ja Brüsselis. EÜSi 150. aastapäeva pidustused aprillis lükati pandeemia tõttu kehtestatud eriolukorra pärast edasi. Aprillis avaldati EÜSi XX album, Omniva (Eesti Post) andis välja postmargi koos esimese päeva ümbriku ja templiga. Ajalehtedes ilmusid asjakohased artiklid, Eesti televisioon näitas mitut dokumentaalfilmi. Aga pidu ei jää sellepärast veel pidamata.

Carpe diem, nagu kõlab EÜSi vapikiri!


28.05.2020