Pealkirjaks valitud poeetline lausekatke on pärit Manivald Kesamaa luuletusest „Kooliteel“, mille on viisistanud 1960ndatel tuntud Eesti helilooja Boris Kõver. See on olnud esimese koolipäeva aktustel vägagi populaarne laul.
1. septembril, tarkusepäeval, algab Eestis uus akadeemiline aasta pidulike aktustega nii koolides kui ülikoolides. Eestis ei kujuta vist keegi ette, et kooliaasta võiks alata mingil muul päeval. Põhikooli või gümnaasiumi viimase klassi õpilased toovad esimese klassi jütsid esimese koolipäeva aktusel käekõrval aulasse, kus neile kingitakse aabitsad. Saalis olevad lapsevanemad pühivad heldimusest pisaraid. Tarkusepäeval on õpilastel kombeks kinkida õpetajatele lilli.
Eestlastel on ütlus: igal oinal on oma mihklipäev. Tänapäeval kasutatakse seda väljendit küll selles tähenduses, et iga pahategu saab kord karistatud. Mihklipäev, 29. september on sügise algust ja talve peatset saabumist märkiv tähtpäev. Talukultuuris oli mihklipäev suur püha – tööd ei tehtud, tapeti lammas või oinas ja värske liha oli laual. Kindlasti pruuliti koduõlut. Hilissuvise ja varasügisese loomatapu põhjus oli ka pragmaatiline: varutud loomasööda põhjal otsustati, kas ja kui palju loomi oli võimalik ja arukas ületalve jätta. Mihklipäeva lõunast lõpetati ka karjalastega töölepingud.
Tänaseni on populaarsed mihklilaadad, kus kaubeldakse aiasaaduste, mee ja käsitööga ning kus saab osa rahvalikust meelelahutusest. Tänapäevased mihklilaadad ei pruugi olla küll täpselt mihklipäeval, vaid neid peetakse pühale eelneval või järgneval nädalavahetusel.
Vanarahvas alustas mihklipäevast aasta arvestust nädalate kaupa: mihklist kuus marti, mardist kaks katri, kadrist neli jõulu, jõulust kuus küünlapäeva, küünlast seitse maarjapäeva, maarjast neli jüripäeva, jürist üheksa jaanipäeva, jaanist neli jaagupisse, jaagupist kaks lauritsapäeva, lauritsast kaks pärtlipäeva, pärtlist viis mihklipäeva. Mihklipäevast algas ka hingedeaeg. Kui kirikutraditsioonis oli hingedepäev kinnistatud 2. novembrile, siis Eesti vanemas traditsioonis saame rääkida pikemast perioodist, mil pöörati lahkunud esivanematele tavalisest rohkem tähelepanu – see on hingedeaeg. Hingedeaeg kestis mihklipäevast (29. september) simunapäevani (28. oktoober) või koguni mardipäevani (10. november). Nõukogude ajal Eestis hingedepäeva ei tähistatud. Nüüdsel ajal säravad Eestis hingedepäeval kalmistud küünlatuledes, tuletades meelde elu ajalikkust.
28. oktoobril tähistatav simunapäev ei ole eesti rahvakalendris kuigi tuntud tähtpäev – mainitud on teda seoses peatse talve saabumisega. Siim teeb sillad soode peale ja Nigul naelutab kinni (nigulapäev on 6. detsembril), ütles vanarahvas, andes kujundikeeles teada, et nüüd peaks saama taas taliteed kasutusele võtta. Taliteed üle soode, rabade ja veekogude olid väga olulised ja tähtsad kaubateed, püsides aastasadu samades kohtades.
Simunapäeval Võro-ja Setomaa piiril peetav Lindora laat, mis on kantud ka Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse, on osake Võrumaa identiteedist ja piirkonna omapärast. Laata on peetud järjepidevalt tubli sada aastat, laadaplatsiks on kohalike tähtsamate teede ristumiskoht. Varasematelt on tuntud seda kui lambalaata, tänapäeval on võimalik Lindora laadalt saada peaaegu kõike.
Euroopa rahvastel on mardipäev (Lõuna-Eestis märtepäiv), 10. novembril, sügise lõppu ja talve algust märkiv tähtpäev, eestlastel ka hingedeaja lõppu märkiv püha. Mardipäeva ilma järgi ennustati eeltuleva talve, kevade ja suvegi ilma. Oma lapsepõlvest mäletan ütlust, et kui mart matab, siis kadri kuseb – tähendab, kui mardipäeva paiku sadas lund, siis kadripäev tõi sula ja vastupidi. Vahel pidas see ütlus ka paika. Kui mardipäeval lumi maas, siis lihavõtete aegu katusel – mardipäevane lumi ennustas pikka talve, on arvanud eelläinud põlved.
Mardipäeva eelõhtul – mardilaupäeval – käisid maskeeritud täiskasvanud, noored või lapsed (vanemas rahvatraditsioonis küll peamiselt mehed või noormehed) loomadena, hiljem lustaka mardiperena mardisantidena talust tallu ja palusid lauldes tuppalaskmist. Mardid kontrollisid, kas sügisesed talutööd on tehtud, kas lapsed oskavad lugeda ning kas neiud teevad käsitööd. Mardilaule lauldes soovisid mardisandid perele viljaõnne ja viskasid toapõrandale viljateri, herneid, tangu, uuemal ajal ka riisi; vitsutasid kaasa võetud vitstega pererahvale tervist ning palusid pererahvalt ande, peamiselt söögipoolist. Kogutud annid söödi hiljem ühiselt pidutsedes ära – peeti mardipulma, mardipidu, mardisimmanit, kus kuidas seda nimetati.
Eesti rahvakalendris on Katariina, eestipäraselt Kadri, karjakasvatuse matroon. Kadripäevaks (25. november) lõppesid naiste välised tööd ja selle tähtpäeva kombestikus pöörati erilist tähelepanu lammastele. Kadrilaupäeval käiakse kadrisandiks. Varasemal ajal oli see oli rohkem noorte tüdrukute ja vallaliste naiste komme. 19. ja 20. sajandil maskeeruti kadripereks (kadriema ja -isa koos lastega) või mõneks loomaks. Kadrisandid kontrollisid laste lugemisoskust, õnnistasid peret ja karja, soovisid karjaõnne ning palusid ande. Lääne-Eestis ja Saaremaal käisid kadrilaupäeval ringi kadrihaned, kes hane kombel häälitsedes kontrollisid laste lugemisoskust ja lõid vitstega pererahvale tervist. Suurepärane kirjeldus kadrisanditamisest pärineb Friedebert Tuglase (1886–1971) memuaristikasugemetega romaanist „Väike Illimar“.
On arvatud, et nii mardi- kui kadrisandiks (ld sanctus – pühak) käimise komme on seotud ka surnud esivanemate kultuse ja hingedeaja kommetega (hingesandid). Oma lauludes laulavad nad ju pikast ja ohtuderikkast teekonnast, mis on neil tulnud maha käia selleks, et taas meieni jõuda.
Eesti Fokloorinõukogu on 2018 aastal käivitanud akstiooni „Hakkame santima“, et populariseerida ja elvadada vanu santimistavasid. Kuigi santimas on käidud ka teistel sügistalvistel rahvakalendri tähtpäevadel, on mardi- ja kadrisandkombestik Eestis ülemaaliselt tuntud ja säilinud tänase päevani.
Detsember on jõulukuu. Jõulud on paljude põhjapoolkera rahvaste talvist pööripäeva tähistav pikem pühadeperiood. Eesti talurahvakalendris juhatas pikad jõulupühad sisse 21. detsembril toomapäev suurpuhastuse ja jõulutoitude valmistamisega ning jõululaupäev saunaskäimisega. Et toitu jätkuks terveks aastaks, söödi jõululaupäeval rikkalikult erinevaid jõuluroogasid: jõululeiba, seapraadi, tanguvorste, hapukapsaid. Arvatavasti päris esimene jõuluvana käis eesti lastel külas 1896. aastal Pärnumaal Audru-Malla koolimajas.
Nõukogude perioodil (1940–1989) jõulud kui kiriklik püha keelustati, pühad asendati aastavahetust tähistavate nääridega. Koduseid jõule tähistati mitteametlikult ja salaja. Ametlikult peeti Eestis taas jõule 1989. aastal. Ajalehed andsid välja jõulude erinumbreid, jõuludest räägiti kui Euroopa tsivilisatsiooni ja kultuuri nurgakivist ning vanade Põhjamaade pühast, kus valgus saab võidu pimeduse üle. Tubades hiilisid ööhämaruses päkapikud, et heade laste sussidesse meelehead poetada. Jõulud on inimeste parimate tunnete – helduse, heasoovlikkuse, üksikute ning endast nõrgemate märkamise ja toetamise püha. Toogu jõulud meile kõigile hingesoojust, armastust ning usku imede võimalikkusse!