Aasta algupoolel Eesti välispoliitika instituudi juhina tööle asunud Kristi Raiki hinnagul ei ole Eesti ja Soome ametlikud seisukohad Venemaa ja Euroopa Liidu osas kuigi erinevad, kuid avalik keskustelu neis küsimustes kulgeb maades üsna erinevalt. See on põhjustanud kahe maa vahel ka mõningast vääritimõistmist.
Kristi Raik tunneb Soome tava Venemaast ja EList rääkida väga hästi. Muusikaõpetajatest vanemate töökoht Soomes viis pere laulva revolutsiooni järellainetuses Kankaanpääle elama. Keskkooli ja ülikooli lõpetas Kristi Raik Soomes.
”See aeg, mis meid Soome elama tõi, ja need muutused, mis toimusid kõikjal Eesti ümber, mõjutasid otseselt minu otsust minna politoloogiat õppima,” sõnab Raik. ”Olid lihtsalt nii põnevad ajad ja soov neid protsesse paremini mõista. Hiljem on minu huvi olnud seotud eelkõige Euroopa Liidu ja tema idanaabritega. Venemaad ei ole ma otseselt uurinud, kuid Ida-Euroopa poliitiline olukord on selline, et ilma Venemaa rolli mõistmata ei ole võimalik sellest rääkida. Seega on tulnud ka Venemaa temaatikaga tegeleda”.
1990ndate aastate keskpaigast on Eesti välispoliitiliste pürgimuste keskmes olnud täielik taas-integreerumine Euroopa ja Läänega. See tähendas Euroopa Liidu ja NATO liikmesust. Viimase vajalikkuse selgitamine rahvale ei olnud Eestis kuigi keeruline. Tegelikult ei saa isegi öelda, et Eestis oleks NATO liikmesuse üle kuigi tõsist debatti peetud. Euroopa Liiduga oli asi mõnevõrra keerulisem. EL sümboliseeris paljudele inimestele materiaalset heaolu, kuid ühenduse poliitilised eesmärgid, väärtushinnagud ja tulevikuperspektiivid on jäänud paljudele eestlastele siiani üsna häguseks, et mitte öelda mõistetamatuks. Eestlaste kahetine suhtumine Euroopa Liitu on viinud euroskeptilise partei esilekerkimiseni.
Kristi Raik ei vaidle sellisele üldistusele vastu. ”Ma ütleksin, et eliidi tasandil on arusaamine Euroopa Liidust ja toetus sellele Eestis ja Soomes sarnane, eriti mis puudutab edasist lõimumist ja kaitsekoostööd,” tõdeb ta. ”Kuid nagu paljudes teisteski riikides, on probleemiks asjaolu, et Euroopa Liidu toimimismehhanisme ja väärtusi ei ole ühiskonnas piisavalt seletatud. Selle hinnaks on populismi esiletõus, euroskeptikud on sisuliselt varastanud debati Euroopa Liidu üle ja tavainimesel on sellises olukorras veelgi raskem orienteeruda. Samas on ELi liikmed teineteisega juba nii lõimunud, et omavahelisi suhteid on ilma ELi raamlepinguteta väga raske korraldada. Parim näide sellest on Brexit, brittidel on väga raske puhtalt lehelt alustada, sest tegelikkuses on nad tihedalt ELiga seotud.”
Soome NATO debatis on Eesti Raiki hinnangul olnud kohati üsna pealetükkiv ja seda ei ole Soomes väga hästi vastu võetud. NATO debatis väljendub kahe riigi erinev suhtumine Venemaasse. Põhjused peituvad osalt maade ajaloos. Taasiseseisvumine päästis eestlaste seas valla aastakümneid allasurutud tunded ja suhtumine Venemaasse on palju emotsionaalsem. NATOt nähakse eelkõige turvalisusgarantiina võimaliku Vene ohu vastu. Soome poliitika on aastakümneid olnud Venemaa suunal mõõdukas ja ettevaatlik. Venemaast ei taheta avalikkuses väga kriitiliselt rääkida. Eesti poliitikute avaldused, et Soomegi peaks NATOga liituma ärritavad Soomes paljusid.
Venemaa agressioon Ukraina vastu 2014. aastal oli soomlastele, eelkõige Soome eliidile suur ehmatus. „See oli ehmatus ka eestlastele, kuid Eestis osati millekski selliseks siiski valmis olla. Soome avalikkuses on märksa vähem kriitilist debatti Venemaal toimuvatest arengutest ja osaliselt on selle taga enesetsensuur. Venemaast ei taheta, ei julgeta, ei osata ikka veel rääkida ilma hirmudeta. Kardetakse, et see mõjutab negatiivselt suhteid Venemaaga. Vahest kardetakse saada külge russofoobi silt, vahest kardetakse olla valesti mõistetud, kuid Ukraina sündmused on seda suhtumist ka palju muutnud. Selle kõige taustal on huvitav tõdeda, et tegelikkuses ei ole Eesti ja Soome suhtumine Venemaasse kuigivõrd erinev. Vahe on eelkõige viisis, kuidas sellest räägitakse.“
Raiki arvates annab Soomes tugevalt tunda Venemaa tundjate puudus. Avalikku debatti mõjutavate inimeste hulgas ei ole piisavalt inimesi, kes tunneksid Venemaad, selle ajalugu, kultuuri ja keelt.
”Põhjused on väga lihtsad. Esiteks ei ole Venemaa nii atraktiivne kui Euroopa ja muu maailm. Venemaa on tundmatu ja ohtlik ja noored inimesed lihtsalt ei taha vaeva näha keerulisena tunduva keele selgeks õppimisega, kui hea inglise keelega on võimalik märksa enam saavutada. Muuseas, kuigi Eestis on teadlikkus Venemaast ehk suurem, on sama probleem tekkimas ka Eestis. Ei saa öelda, et siin oleks vene keelt valdavaid ja Venemaad tundvaid noorema põlvkonna inimesi just ülearu palju. See on suur probleem nii akadeemilises maailmas kui ka diplomaatias.”