Julkaistu: 8. marraskuuta 2020

Mardid ja kadrid on jälle käimas

 

Ega Mart pole maalta tulnud –
Mart on tulnud taeva'asta,
hõbedasta õrta mööda,
kullasta kõrendaid mööda,
vaskista valetaid mööda,
tinast tehtud teeda mööda.

Alates 1990ndatest on Eesti meedias käinud sügisest sügisesse (sotsiaal)meedias arutelu, kuidas halloween, mille algne sõnum on ka eestlastele hingedeaja ja -päeva tähistamise kaudu üsna tuttav – tegemist on tubli 2500 aastat vana keldi rituaaliga, mida tähistati suve lõpus surnute jumala Samhaini auks ning mis nagu paljud teisedki kalendritähtpäevad on koos inimestega ajas ja ruumis rännates muutunud meelahutuslikus lastepühaks, „ründab“ omamaiseid marte ja kadrisid, sest lapsed eelistavad atraktiivse halloweeni tähistamist traditsioonilisele mardi- ja kadrisandiks käimisele. Eesti folkloorinõukogu ja rahvakultuurikeskuse ning Viljandi pärimusmuusika aida eestvõttel korraldatakse huvilistele paar viimast aastat mardi- ja kadrisandisandikoolitusi „Hakkame santima!“ ning 2019. aastal ilmus müügile Kalevi poolt toodetud martidele-kadrile kostitamiseks mõeldud kommisegu. Paraku see tänapäeval kord juba nii on, et sajadivanuste tradistioonide elushoimiseks tuleb vaeva näha, emaemade agsete kommete sisu pealekasvavatele põlvkondadele lahti seletada ja huvitavaks teha.

Euroopa rahvastel on mardipäev (Lõuna-Eestis märtepäiv), 10. november, olnud sügise lõppu ja talve algust märkiv tähtpäev – on sügiseste põllutööde lõpp, karjaste püha, veini valamine tõrrest vaati jms; eestlastel ka hingedeaja lõppu märkiv tähtpäev. Protsetantlikes maades tähistataksegi mardipäeva kui usuisa Martin Lutheri sünnipäeva. Toursi piiskopi püha Martini surmapäev oli aga 11. november. Sealt ka vahel väike segadus, millal on „õige“ mardilaupäev – kas 9. või 10. november, millal käiakse marti jooksmas.

Mardipäeva ilma järgi ennustati eeltuleva talve, kevade ja suvegi ilma. Oma lapsepõlvest mäletan ütlust, et kui mart matab, siis kadri kuseb – tähendab, kui mardipäeval või mardipäeva paiku sadas lund, siis kadripäev tõi sula ja vastupidi. Vahel pidas see ütlus ka paika. Kui mardipäeval lumi maas, siis lihavõtete aegu katusel – mardipäevane lumi ennustas pikka talve, arvasid eelläinud põlved.

Mardilaupäeval käisid maskeeritud täiskasvanud, noored või lapsed (vanemas rahvatraditsioonis küll peamiselt mehed või noormehed) loomadena, hiljem lustaka mardiperena mardisantidena talust tallu ja palusid lauldes tuppalaskmist. Kes mardisandid ukse taha jättis, neid sajatati laulus päris tublisti.

Mardid laulsid ukse taga:
Laske sisse märdisandid,
mardi varbad valutavad...
Ja kui sisse lasti, tantsisime ja mängiti pilli. Meil kerjamise moodu ei olnud. Me tantsisime tükk aega, sis läksime jälle edasi. Käisime kõik talud läbi. Ükskord juhtus nii, et perenaine tegi saia ja andis meile ka. See oli üksainus kord. Muidu sandiisa ja sandiema tänasid, et nende lapsed sisse lasti sooja. Märdipäeval olid sandid lihtsamalt riides, aga kadripäeval olid uhkelt riides, valged linad olid ümber ja paberitega toredalt ehitud. Kadrisandid laulsid samamoodi, ainult mardi asemel kadri. Vahest läks päris tükk aega, kui sisse lasti. Mõnes kohas pererahvas magas juba.

(RKM II 392, 51/2 (1) < Kambja khk, 1985).

Mardiperesse kuulusid traditsiooniliselt ikka mardi-isa, -ema ja -lapsed, mitmesugused ametimehed, loomad, sageli ka pillimees ja mitmed teised toredad tegelased. Mardid kontrollisid, kas sügisesed talutööd on tehtud, kas lapsed oskavad lugeda ning kas neiud teevad käsitööd. Mardilaule lauldes soovisid mardisandid perele viljaõnne ja viskasid toapõrandale viljateri, herneid, tangu, uuemal ajal ka riisi; vitsutasid kaasa võetud vitstega pererahvale tervist ning palusid pererahvalt ande, peamiselt söögipoolist.

Andide kogumise tava on arvatavalt saanud alguse kesk- ja varauusaegsest Euroopast, kus püha Martinus oli kerjuste patroon. Kogutud annid söödi hiljem ühiselt pidutsedes ära – peeti mardipulma, mardipidu, mardisimmanit, kus kuidas seda nimetati. Mardipulma tegelaste hulgas oli ka mardinoorik ja mardipeigmees ja pidu jäljendas kõigiti „päris“ pulma.

Ajapikku muutus mardipäeva tähistamine noorte ja laste lõbustuseks. Näiteks Tallinna koolilastel on olnud nüüdsel ajal kombeks käia riigikogus mardisanti jooksmas. See oli eriti populaarne siis, kui peaministriks oli Mart Laar ja riigikogulaste hulgas õige mitu Mardi-nimelist.

Mardipäeva traditsiooniline toit oli mardihani, mida Eestis söödi veel 19. sajandilgi küll ainult jõukamates taluperedes, kuid Tallinnas oli see juba 16. sajandil üsna tavaline pühadetoit. Talurahvas tappis mardipäevaks kukki ja kanu. Põhja-Eestis valmistati pühadetoiduks seapea. Lõuna-Eestis küpsetati karaskit ja Põhja-Eestis kapsast. Mardipäevaks valmistati ka mardimaukusid ehk tangu- ja jahuvorste.

Kadripäeva peetakse 25. novembril. Püha Aleksandria Katariinat austab nii katoliiklik kui ka õigeusu kirik. Reformistlikus ehk luterlikus kirikus seostatakse seda tähtpäeva ka Martin Lutheri abikaasa Katharina von Boraga. Eesti rahvakalendris on Katariina, eestipäraselt Kadri, karjakasvatuse matroon. Mart üle maa, kadri üle karja, ütles rahvasuu.

Eesti rahvakalendris lõppesid kadripäeval naiste välised tööd. Kombestikus pöörati erilist tähelepanu lammastele. Sel päeval villatöid ei tehtud ning lambalaudas on söödud ohvritoiduna kanaliha ja/või putru, et lambad hästi sigiksid. Kuid kadripäeva juurde kuulusid ka mitmed muud maagilised tegevused.

Kadripäeval lõikavad tüdrukud kirsioksi ja panevad tuppa veeklaasi. Kui see jõuluks õitsele läheb, saab tüdruk järgmise aasta kadripäevaks mehele.

(E 80479 (1) < Helme khk, 1932)

Kadrilaupäeval (mõnel pool ka kadripäeval) käidi kadrisandiks, see oli rohkem noorte tüdrukute ja vallaliste naiste komme. 19. ja 20. sajandil maskeeruti kadripereks (kadriema ja -isa koos lastega) või mõneks loomaks. Kadrisandid loetasid lapsi, õnnistasid peret ja karja (soovisid karjaõnne) ning palusid ande. Veel 1920.–1930. aastatel käisid kadrisandiks vallalised noored, kes olid leerist läbi käinud ja seeläbi täiskasvanuks tunnistatud, või noored täiskasvanud.

Suurepärane kirjeldus omaaegsest kadrisanditamisest pärineb Friedebert Tuglase (1886–1971) memuaristikasugemetega jutustusest „Väike Illimar“:

Aga nüüd kuuldus juba eeskojast paljude jalgade müdinat ja trampimist. Näis nagu oleks kogu see kari ühes tropis sisse pöördunud. Ja nüüd kostis juba ukse tagant hale laul:
Kadri varbad valutavad,
Kadri küüned külmetavad,
Kadri tulnud kaugelt maalt –
Laske Kadri sisse tulla!

Iga rea järel hüüdis hulk hääli nagu metsast hõigates: „Kaad-riii!“ [––]

„Kus me oleme, Kadri-isa ja Kadri-lapsed? Kas oleme külma küüni man või oleme inimeste elumajas? Ilm on pime, vihma sajab, – silmad ei seleta midagi. Kas on siin inimesi või ei ole?“

„On, on, on!“ vastasid kõik kooris, ja pill tegi rõõmsalt: törts, törts, törts!

„On jah, on jah!“, lausus nüüd Kadri-emagi. „Seletavad juba minugi silmad.“ Ta lähenes Illimari emale ja lõi vitsaga. „Tervist, tervist, tervist!“ Ta lähenes Liisa-tädile ja lõi jälle „Tervist! Tervist! Tervist!“. Siis küsis ta: „Kas siin majas ka lapsi on?“

„Ei meie lapsed ole kodus,“ vastas ema, seistes ise põiki tagatoa künnisele. „Meie lapsed puha kirikumõisas koolis. Loevad ja laulavad ja mängivad köstri õrilail.“ [––]

Lääne-Eestis ja Saaremaal käisid talust-tallu kadrihaned, kes hane kombel häälitsedes kontrollisid laste lugemisoskust ja lõid vitstega pererahvale tervist. Eesti maausulised tähistavadki tänapäeval haneõhtut ja sellele järgnevat lambapäeva.

Ka kadrisantidel oli kombeks pärast sanditamist pidu pidada ja annid, milleks tavaliselt oli toidukraam, uuemal ajal kommid, eksootilised puuviljad, samuti raha, ühiselt ära süüa või kulutada.

Kadrisandiks käimise komme on tänapäeval eriti populaarne Kihnu saarel, kus kadripäeva peetakse igas külas eraldi. Selleks leitakse mõni tühjalt seisev maja või lahke pererahvas, kes kogu küla oma katuse alla laseb. Naised kannavad ühiselt toidukraami kohale, koorivad kartulid, katavad lauad. Pidu saab hoo sisse õhtul, kui süüakse kõhud kõvasti täis ja hakatakse tantsima. Hiljem, kui enam süüa-juua ei suudeta, paneb kogu naistevägi selga kadririided – tavaliselt kõikvõimalikud vanad hilbud – ja läheb teise küla poole kadrisid tegema. Külast külla sõideti vanasti hobustega, nüüd autodega. Teel lauldakse ja tehakse nalja, mõni julgem kadri proovib isegi tantsida.

On arvatud, et nii mardi- kui kadrisandiks (ld sanctus – pühak < eesti: sant) käimise komme on seotud ka surnud esivanemate kultuse ja hingedeaja kommetega (hingesandid). Loomadeks-lindudeks maskeerunud mardid-kadrid laualavad pikast ja ohtuderikkast teekonnast, mis on neil tulnud maha käia, selleks et taas meieni jõuda. Ammustel aegadel usuti, et esivanemate hinged ilmutavad ennast lindude-loomadena. Mardipäeva seost surnutekultusega on põhjendatud ka surnutemaailmale viitavate sõnade marras, mardus kaudu – neil on kõlaline lähedus sõnaga mardipäev.


08.11.2020