Julkaistu: 2. tammikuuta 2019

Toomas Muru

Betti Alveri sünnikodus Jõgeval avati 23. novembril 2006 Alveri 100. sünniaastapäevaks muuseum, mille eesmärgiks on väärikalt jäädvustada tuntud loomeimimeste Betti Alveri ja Alo Mattiiseni mälestus, tutvustada nende elu ja loomingut, koguda ja vahendada Jõgeva linna ajaloo- ja kultuuripärandit.

Otsus Betti Alveri mälestuse jäädvustamiseks Jõgeval tehti 1992, kui Jõgeva Linnavolikogu otsusega moodustati Betti Alveri Fond, mille kaudu juurdus mõte muuseumi loomiseks. Selle idee hoidja ja eestkõneleja on pikka aega olnud Maimu Valdmann. Poetessi mälestusele pühendatud luulepäevad „Tähetund“ said alguse 1993 ja neid on paljus inspireerinud Jõgeva Gümnaasiumi emakeeleõpetaja Lianne Saage-Vahur. Alo Mattiiseni muusikapäevi on Jõgeval korraldatud 1997. aastast ja nende hing on sama kooli muusikaõpetaja Maret Oja.

Tegemist on nüüd juba traditsiooniliste kultuurisündmustega, mis toovad Jõgevale kaks korda aastas üle riigi sadu noori, nende juhendajaid ja eri valdkondade loomeinimesi. Jõgeva Linnaraamatukogu on kümmekond aastat korraldanud noorte omaloominguvõistlust „Betti Alveri jälgedes“. Seda üritust on juhtinud Ene Sööt ja Jaana Koppel.

Muuseumi ei asutatud tühjale kohale, vaid elujõuliselt toimivale luulepäevade traditsioonile, mis on juba kinnistunud kohalike elanike teadvusse ja millel on kindel osa ülevabariigilises kultuurikalendris. Muuseum asetseb väljakujunenud kultuuriloolises raamis, on selle loogiline edasiarendus. Eesmärgiks oli kohalike elanike jaoks luua identiteet, märk, millega samastuda ja linna väärtustada. Olen tingimisi hakanud meie muuseumi nimetama Jõgeva linna visiitkaardiks.

Betti (Elisabet) Alver sündis 23. novembril 1906. aastal Jõgeva raudteemeistri Mart Alveri perekonnas. Sünnimaja asub Jõgeva jaamahoone kõrval. See on pikk lihtne ühekorruseline maja, mida jaamakasarmuks hüüti. Alverite perekonnale kuulus väheldane kahetoaline korter. Lapsi oli peres rohkesti, ent neli neist surid varakult haigustesse, kaks koguni ühel ja samal ajal. Betti sündis ränka südamevalu tunda saanud vanemate viimase lapsena ja kasvas koos vanema venna Martiniga. Kodus leidus harmoonium, mida Betti väikesena mängima õppis. Isa ja vend olid head viiuldajad, isa mängis kaasa kohalikus pritsumeeste puhkpilliorkestris. Peale „maakeele“ osati perekonnas saksa ja vene keelt, peeti lugu juturaamatutest ja uuriti ajalehti. Vaimselt ärgas kodu soodustas kõigiti Betti fantaasiarikka mõttemaailma kujunemist.

1914. läks Betti haridust omandama Tartu tütarlaste gümnaasiumi ning õppis 1924-1927 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti filoloogiat. Algul kujunes Jõgevalt lahkumine talle suureks piinaks, sest ta oli kiindud oma kodukohta ja ei kohanenud Tartus: “Olen palju mõelnud, mis seal siis oli… Väike alevik, raudtee, paar maja… ja mina muudkui igatsesin. Teised tüdrukud juba kurameerisid, edvistasid, rääkisid oma seiklustest, mina nagu laps igatsesin koju, ema juurde.
Oma vanematele olen ma lõpmata tänulik. Ma ei jõua ära imestada, kuidas suutsid nad nii väikeste võimaluste juures mulle haridust anda. Nad leidsid mulle õpetaja keelte õppimiseks ja lõpuks saatsid Tartusse edasi õppima. Mu isa töötas raudteel, koolisõit oli prii.“

Alveri esimene olulisem teos oli romaan “Tuulearmuke” (1927), mille ta kirjutas gümnaasiumi lõpuklassis ja mis võitis “Looduse” romaanisvõistlusel auhinna. Sellest sai tõeline bestseller, edu ajendas noort tütarlast kirjanikuks pürgima.

Alveri tõeline anne avaldub aga luules, millele ta pühendus 1930. aastate algusest, avaldades kirjanduslikes ajakirjades mitu poeemi ning 1936. aastal varasemat lüürikat koondava kogu “Tolm ja tuli”. See paistis silma kunstilise küpsusega ja on tervikuna vaadates ülemlaul ilule ja tõearmastusele.

Tee luuleilma aitas Betti Alveril leida hingesugulane ja hilisem abikaasa Heiti Talvik (1904-1947), kes oli “Arbujate” nime kandva luulesõpruskonna vaimne juht ja liider. Stali-nistid arreteerisid peale teist maailmasõda Talviku ja kuulutasid ta nõukogudevaenulikuks elemendiks. Karistuseks vangistus Siberi laagrites, millele tundlik ja aristokraatlik poeet vastu ei pidanud. Alver tundis end juhtunus kaudselt süüdlasena, sest neil soovitati tungivalt Eestist põgeneda, kuid just Alver keeldus tugeva seotuse tõttu kodumaaga.

Nõukogude võim võttis Alverilt kõik, jäi vaid kõige olulisem - sisemise vabadus. See on aga isiksuse kõige olulisem kvaliteet. Betti Alver pole kirjutanud tellimuse peale ühtki rida. Kogu tema looming on kantud sisemisest vajadusest olla vaba ja kutsumusest teenida kunsti. Luuletaja sattus stalini ajal põlu alla, ta visati kirjanike liidust välja, tema loomingut ei avaldatud. Ometi leidis looja väge, et taas oma koht kirjandusloos kehtestada. Peale pikka vaikimist avaldas ta 1966 luulekogu “Tähetund”, mis pälvis Juhan Liivi nimelise luuleauhinna.

Raskeletel aegadel tegutses Alver tõlkijana. Temalt ilmusid näiteks A. Puškini poeemide ja värssromaani „Jevgeni Onegini” eestindused, mida peetakse eesti tõlkekultuuri tippsaavutuseks. Tõlkija pühendumist ja süvenemist iseloomustab see, et iga romaani peatüki tõlkimine võttis aega aasta, sest tuli uurida teose ajastut ja kultuurilugu, vahendada värsside kõla ja võimalikult täpset mõtet.

Betti Alveri luule on klassikaliselt vormirange, sõnastuselt loomulik, tehniliselt virtuoosne. See on viljakalt mõjutanud kogu eesti lüürika arengut. Betti Alver suri kõrges vanuses 1989. aastal Tartus ja on maetud Raadi kalmistule.

Teine Jõgevalt pärit suurkuju Alo Mattiisen sündis Jõgeval 22. aprillil 1961. Hiljem armastas ta nalja vistata, et on sündinud ühel päeval Hans Christian Anderseni, Lenini, Mart Laari ja teiste tuntud muinasjutuvestjatega. Alo kodu oli raudteejaama lähedal Roosi tänav 4. Kooliaastad möödusid Jõgeva Keskkoolis (1968-1979). Ta õppis Jõgeva Lastemuusikakoolis klaveri erialal (1969-1976). Kooliajal tegi aktiivselt sporti, saavutades väga häid tulemusi kergejõustikus ja korvpallis.

Kolmeaastasena laulis ta iseseisvalt kõiki selle aja lastelaule, mängides kaasa väikesel laste mänguklaveril. Aastatega muusikahuvi süvenes. Keskkooli ajal mängis Alo Jõgeva ansamblites “Jätk” ja “Vingal”.

Alo jätkas muusikaõpinguid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (1979-1988), lõpetades muusikapedagoogika eriala 1984. aastal Heino Rannapi juhendamisel ja 1988. aastal heliloojana Eino Tambergi õpilasena, omandades seega kahel erialal muusikakõrgkooli diplomi. 1983 andis Erkki-Sven Tüür Alole üle kultusansambli “In Spe” juhtimise. Koostöö ansambliga kestis kümmekond aastat. Abielust (1981-90) Rita Rätsepp`aga on tal tütar Anna-Mariita (s. 1987). Alates 1993. aastast oli Alo elukaaslaseks Katri Varbola.

Alo Mattiiseni nimi sai muusikuna üldtuntuks isamaalaulude kaudu, mis olid ajendiks teisele rahvuslikuke ärkamisele ja laulvale revolutsioonile. Laul “Ei ole üksi ükski maa” (1987) on kirjutatud fosforiidisõja toetuseks ja “Viis ärkamisaegset laulu” (1988) rahva võitlusvaimu taasäratamiseks. Laulutekstide autoriks on tema klassivend Jõgeva keskkooli päevilt – luuletaja ja ajakirjanik Jüri Leesment. Alo Mattiisenist sai ärkamisaja sümbol. Isamaalistre laulude esitaja Ivo Linna meenutab nende esiettekannet vägagi värvikalt: “Minu jaoks möödus see Tartu kontsert imelikus uimas, ma ei uskunud seda, mis mu silmad näevad ja kõrvad kuulevad. Värisesin üle kere, kui lavalt maha tulime, mäletan lava tagant kahte inimest – Jaak Joalat ja Priit Kuulbergi. Mõlemad nutsid, ja mitte sellepärast, et neil oleks olnud kolmanda päeva pohmelus. Meid tabas justkui kollektiivne transs või love. Kõik olid langenud mingisse ülevasse seisundisse. Alo oli ju tollal väga markantne kuju, pikk ja kõhn, tal olid Jeesuse juuksed ja habe. Ütleme nii, et ta oli Messia välimusega, seisis oma kolmemeetriste kätega ja dirigeeris. See oli võimas, ta nagu oleks lubanud oma rahva viia läbi Punase mere tõotatud maale. Selle Tartu kontserdi ajal ta nagu tõusis maast lahti ja jäigi nii õhku terveks 1988. aastaks. See mõjus talle ühtpidi hästi ja teistpidi halvasti, eks ta üks edevusehunnik oli ju ka. Tal oli hüüdnimigi „Surematu”; mulle tundub, et vahepeal ta võttis seda päris tõsiselt. Arvan, et see Tartu kontsert on minu karjääri vaieldamatu tipphetk.”

Vaatamata tuntusele nende laulude kaudu, on ta kirjutanud muusikat väga erinevates zhanrites, erinevatele esitajatele umbes 200 helitööd. Alo helikeel on valdavalt eksperimenteeriv ja oma ajas uuenduslik.

Alo Mattiisen oli Eesti Heliloojate Liidu liige 1988. aastast. Mitmed tema teosed on tunnistatud preemiate vääriliseks – “Igavikumeel”, “Ajaga silmitsi”, “Ei ole üksi ükski maa”. Ta sai Eesti muusika aastapreemia 1988. ja 1989. aastal ning Eesti Vabariigi kultuuripreemia 1996. aastal. 1988. aastal oli ta Eesti Raadio Aasta Muusiku austava tiitli kandja.

Alo Mattiisen suri 30. mai 1996 infarkti tagajärjel oma kodus Vabaduse puiestee 15, Tallinnas. Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule. Alo Mattiisen kuulub 1999. aastast “Sajandi sada Eesti suurkuju” väärikasse nimistusse kaheteistkümne parima eesti helilooja seas. Betti Alveri Muuseum andis Alo Mattiiseni 50. juubeliaasta puhul välja mälestusraamatu “Ajaga silmitsi”.

Jõgeva linna kujunemine sai alguse raudteejaama kompleksi ehitamisest aastatel 1874-1876 ja sellesse tervikusse kuulusid jaama peahoone, kaks tööliste elamut, depoo rongide remontimiseks, veetorn, tuletõrjekuur ja katusealusega pagasiait. Raudteejaama ümbrus hakkas arenema, siia ehitati postijaam, võõrastemaja, kauplusi ja elumaju. Samuti sai jaamast kohaliku elu keskpunkt, kus töötas restoran, sai saata telegramme, kuhu kogunesid kohalikud elanikud, et kuulda rongilt saabunute uudiseid, arutada päevateemasid, noored leppisid kokku simmanite aja ja koha. See oli tänapäevases keeles tõmbekeskus, kus oli tunda laia maailma tukset ja kutset.

Jõgeva on ajalooliselt raudteelinn ja sellega tuleb tahes või tahtmata arvestada. Me võime rääkida külmalinnast, jõuluvana kodust, rahvatantsijate keskusest, aga kõik need suundumused on viimase aja projektipõhised arengud. Kui me tahame oma linnale sügavamat ajalist mõõdet, tuleb keskenduda just raudteelinna kuvandile, mis on kinnistunud ka inimeste teadvusse. Möödapääsmatu on kogu raudteejaama ja selle ümbruse kompleksne renoveerimine ja arendamine. Alveri muuseum on esimene sisulise kultuuriloolise lahendusega hoone selles tervikus.

Betti Alveri Muuseum on Jõgeva ajalooga tegelemise võtnud oma südameasjaks. Kogume ja uurime linnaga seotud fotosid, dokumente ja mälestusi. Oleme kirjastanud viis populaarset raamatut - “Mälestuste Jõgeva” I-IV.

Jõgeva sai linna õigused 1938. aastal ja meie linnas tegutseb “1938. Aasta Klubi”, kuhu kuuluvad need eakad inimesed, kes olid sellel ajal Jõgeva kodanikud. Klubilased käivad meil muuseumis kokkusaamistel ja on jutustanud lugusid nii linnast kui ka oma elust.

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et muuseum on oma tegevustes lähtunud alati kahest põhiküsimusest: kuidas olla kasulik kohalikule kogukonnale ja kujundada võimalikult positiivselt Jõgeva linna mainet.


2. tammikuuta 2019


Lue myös


Design
Jaana Vasama

Maailmaa voi muuttaa laukku kerrallaan

Laukku kuin taideteos, jossa jokainen pienikin yksityiskohta on loppuun asti mietitty. Materiaalina kasviparkittu nahka ja suunnittelijana Stella Soomlais, nimensä mukaisesti tähti virolaisten suunnittelijoiden…
subject

Sirje Olesk

Aino Kallas – Viron saarten kirjailija

”Suomen kirjallisuudessa Aino Kallas oli monessa mielessä erikoislaatuinen ilmiö. Hänen tuotantonsa poikkeaa lähes joka suhteessa, myös aihepiiriltään, oman aikakautensa suomalaisen kirjallisuuden valtateiltä.…
subject

Viro tänään
Ene-Margit Tiit

Virolaiset Virossa

Virolaisille tärkeimpiä asioita on virolaisuuden säilyttäminen Virossa. Se edellyttää itsenäisen valtion olemassaoloa ja vahvaa identiteettiä, ja tietenkin myös sopivaa demografista tilannetta.
subject