Julkaistu: 5. tammikuuta 2018

Metsavägi

Mariliis Panov

Oleks minu meelevalda,
meelevalda, keelevalda,
suuvalda, südamevalda -
küll ma teaksin, mis ma teeksin!
Ma teeks toa tuule peale,
koja kobrulehe peale,
maja marjavarre peale,
pidu pilliroo peale,
elu heinakoare peale,
kasu kaseladva peale.

Ambla. E 7733 (5). 1893.

Pesitsen oma kaasa ja pisikese tütrega Nuuksio metsade keskel. Meid ümbritsevad tuules sosistavad kõrged puud, hoovis vidistavad metsalinnud, askeldavad oravad, hüplevad jänesed ja veidi sügavamal metsas kepslevad kitsed ning toimetavad põdrad. Ka rebast ja ilvest on nähtud ning kährikki pole haruldane. Unustamatult ilus kogemus oli kuuvalgel talveööl kohtumine lumivalge nirgiga.

Ma läksin metsa luulemaie,
luulemaie, laulemaie,
metsa ilu vaatamaie.
Jõhvi. H III 12, 59 (7). 1892.

Siinne lummav loodus tegi minule, Tartust tulnule, Helsingis kohanemise üsna lihtsaks. Eestis elasin nii linnas kui ka Lõuna-Eestis metsade läheduses ja ka lapsepõlve suved veetsin vanavanemate juures maal. Kuigi tänapäeva inimene on loodusest kaugenenud, on eestlased ja soomlased endiselt loodusrahvad, veidi metsapoole ja metsausku. Nii Soome kui ka Eesti on maailma metsarikkamaid riike. Mets toidab, katab ja kaitseb. Samuti on meil rohkelt metsaga seotud pärimust. Meil on endiselt looduses pühasid paiku, allikaid, hiisi ning puid. Soovin südamest, et meil jätkuks arukust loodusilu ning neid haruldasi kohti hoida ja armastada.

Soome on tuhandete järvede ja saarte maa. Armastan siinseid selgeveelisi järvi, iseäranis hingelähedaseks on mulle saanud metsajärved. Kuigi elan Helsingist vaid 35 km kaugusel, on mu kodu läheduses kolm järve, kus olen tihti varasuvest hilissügiseni ainuke ujuja. Järvi lihtsalt on siin nii palju ja pole kuigi keeruline leida endale isiklik metsajärveke. Kuigi kodumaa ja Soome metsad, sood ja rabad on üsna sarnased, siis tundub mulle, et Soome on siiski metsasem. Samuti paistavad siin nii metsades kui ka mujal looduses silma imetlusväärsed, kohati rohelise samblaga kaetud kaljud, mida Eestis pole. Meil on muidugi vastu panna võimas pankrannik ja lubjakivipaljandid.

Läksin metsa kõndimaie:
leidsin metsad metta täisi,
leidsin kannud kalja täisi,
kõik puud punaõluta.
Kuuse all olid kullatilgad,
kase all olid karratilgad.
Kolga-Jaani. H II 49, 650 (3). 1895.

Oleme endiselt soomlastega ka tublid korilasrahvad. Kui soomlased pole ehk harjunud nii innukalt erinevaid hoidiseid tegema, siis metsas marju ja seeni armastavad nad ikkagi korjata. Soomlastel on lihtsalt juba varem olnud suured külmkambrid, kus marju säilitada ja neid pole olnud tarvis kohe moosiks keeta. Seeni on aga pigem kuivatatud kui marineeritud. Minu Lõuna-Eestis elava vanaema sahvririiulid on aga senini hoidiste purkide all lookas, kuigi külmkambrid ja kuivatid on tänaseks ka Eestisse jõudnud. Eestlasel on kombeks hoidiste sisse tegemisega ehk veidi liialda, vaaritatakse kogu suguvõsale, kuid vanaema tehtud moosid on poes müügil olevatest mitu korda maitsvamad. Mis sest, et paari aasta vanusele moosile on tekkinud õrn hallitusekiht, selle saab ju ilusti pealt ära koorida.

Olen tänulik, et mind on lapsepõlves õpetatud tundma marju, seeni ja taimi. Olen saanud oma taime- ja seenetarkust nii välismaalastest sõpradega kui ka Nuuksio metsa eksinud turistidega jagada. Ka ravimtaimi ning erinevaid maitseürte armastavad nii eestlased kui ka soomlased loodusest korjata. Meie maakodu köök Tartumaal sarnanes nõiaköögiga, kus ema tavatses kuivatada lastega koos korjatud raudrohtu, naistepuna, saialilli, vaarikaid ja veel mitmeid imerohtusid. Kuigi piirdun nüüdseks nõgeste ja pärnaõite kogumisega, julgen väita, et soomlastega võrreldes oleme me innukamad ravimtaimede kogujad ja rahvameditsiini jõusse uskujad. Tõestuseks kasvõi Eesti apteegid, kus ravimtaimi müüakse. Soomes müüakse ravimtaimi vaid looduspoodides.

Lähme metsa mängimaie,
tammemetsa tantsimaie,
kasemetsa kargamaie,
kuusikmetsa kuuti lööma.
Saarde. H II 24, 627 (5). 1889.

Tänapäeva suurlinnade rutakas elukeerises ja infokülluses on oht kaotada ühendus iseendaga. Jalutuskäik metsa aitab meil endi juurde tagasi tulla, ühtlasi mets maandab ja laeb. Üha enam ilmub kirjandust selle kohta, kuidas loodus meie tervisele ja heaolule kasuks on. Kui juba selliste pealkirjadega raamatud nagu „Metsa parandav vägi” („Metsän parantava voima”), „Metsameel” („Metsämieli”) ja „Meelematk” („Mielimatka”) menukad on, siis on see märk sellest, mida tehnoloogiasse ja infoküllusesse mattunud inimesed tasakaaluks otsivad. Pole olemas muret, mida loodusevägi veidigi leevendaks. Soovitan kõigile pärast tööpäeva või –nädalat, kuidas kellelgi võimalik, end looduses maandamas ja head väge ammutamas käia, sest me oleme seda väärt.


Elo 1/2018