Päikeselise oktoobrikuu keskpäeval, mil hommikused hääleharjutused Rahvusooperis Estonia on tehtud, istume koos Pavlo Balakiniga tühjaks jäänud proovisaalis, et rääkida muusikast ja teatrist, elust, inimestest ja tööst Ukrainas, Eestis ja mujalgi.
Nädal tagasi kohtusime Salme kultuurikeskuses, kus Ukraina koor Mrija tähistas kontserdiga Georg Otsa 95. sünniaastapäeva. Pavlo esitas seal Tšaikovski romansse ning Lepporello aaria ooperist „Don Giovanni”. Tema kaunikõlaline bass ning sügavalt emotsionaalne esitus koos pianist Sten Lassmanniga sai publikult tulise aplausi. Siis sündiski mõte tutvustada ajakirja Elo lugejale Eesti ooperi uut säravat tähte.
Pavlo märgib kohe, et just oktoobris seitse aastat tagasi alustas ta tööd Rahvusooperis Estonia ning lauluõpinguid professor Mati Palmi juures. Ukrainas, kaevurite linnas Donetskis 1982.a. sündinud ja kasvanud noormehe muusikutee sai alguse juhuslikust kohtumisest sõpradega, kes läksid muusikakooli sisseastumiskatsetele. Usin õpetaja kuulas üle kõik poisid ning ka kümneaastane Pavlo sai kutse õpingutele. Poiss valis venna eeskujul löökpillide eriala, kuna kodus pottidel-pannidel harjutamine oli juba teada ning unistus päris trummidest silme ees. Napsulembelise õpetaja karm metoodika, mis põhines kepihoopidel õpilaste sõrmedele viis paljude laste muusikaarmastuse, kuid mitte Pavlo. Donetski Muusikaakadeemia lõpetas ta džäss-saksofoni erialal. Juba lapsena kirikukooris laulnud poiss, sai tööd ka Donetski rahvusliku ooperi- ja balletiteatri kooris.
Mati Palmi viisid külalisesinemised tihti Donetski ooperisse, sealt sai alguse Pavlo soov maestro Palmi juures õppida. 2008.a. suvel õnnetuski tal tulla Tallinnasse Mati Palmi meistrikursustele ning juba sügisel said alguse õpingud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Donetski ooperikooris omandatud rikkalik maailma ooperiklassika repertuaar avas noorele lauljale ka Eesti rahvusooperi uksed alguses koorilauljana, alates 2013.aastast on Pavlo Balakin Rahvusooperi Estonia solist. Tema repertuaaris on nii väiksemaid kui ka suuremaid rolle: Mefisto (Gounod’ „Faust”), Ptolemaios (Händeli „Julius Caesar”), Markii d’Obigny (Verdi „La traviata”), Monterone ja Krahv Ceprano (Verdi „Rigoletto”), Krahv Horn (Verdi „Maskiball”), Surin (Tšaikovski „Padaemand”), Salieri (Rimski-Korsakovi „Mozart ja Salieri”, kontsertettekanne). Pavlo on laulnud ka Pontius Pilaatust J. S. Bachi „Johannese passioonis” ja bassipartiisid mitmetes Beethoveni, Straussi, Rossini, Tobiase jt suurvormides. 2013. a. sai Pavlo Balakin Eesti teatri aastaauhinna laureaadiks, pälvides Kristallkingakese auhinna.
Pärin, kuidas on praegu suhe džässmuusikaga? Pavlo tunnistab, et omal ajal omandatud džässi tõed annavad tema maailmale palju avarust juurde, kuid siiski on esikohal oma hääle arendamine ja ooper. „Kunagi tahaks endale uue saksofoni osta ja oma lõbuks mängida.“
Pavlo armastab nii klassikalist kui kaasaegset ooperit, kuigi tunnistab, et hääle kasutamine ja stiili tunnetamine erinevate stiilide puhul on vägagi erinev. Klassika, seda teab ja ootab ka publik, Hindemith või Schönberg pakuvad aga hoopis teisi väljakutseid. Donetski ooper töötas eelkõige gastrollidele suunatult, seetõttu oli repertuaar väga lai. Estonia rahvusooperina kujundab ka rahvuslikku kultuuripilti, siin peab lavale saama nii ballett, ooper kui operett.
Ooperi kõrval on Pavlo jaoks olulisel kohal ka kammermuusika. Eelmisel aastal astuti publiku ette kavaga „Kaks bassi“ koos õpetaja Mati Palmiga ning suvel Saaremaa ooperipäevadel koos abikaasa Jana Boikoga (metsosopran) esitati ukraina rahvamuusikast. Möödunud suvel laulis Pavlo Saaremaa kirikutes orelipäevadel. Eestimaa erinevates paikades on publikut köitnud tema vene romansid. Ka eesti vokaalmuusika on jõudnud noore laulja repertuaari, lemmikuks Villem Kapi „Kui lõpeb suvepäeva…“.
Täna muretseb ka Pavlo oma kodumaa Ukraina ja kodulinna Donetski pärast, kus elavad tema vennad ja paljud sugulased. Ta loodab, et Rahvusooperi Estonia poolt Slovjanski kaunite kunstide koolile kingitud Estonia klaver annab sõjast vaevatud Ukraina noortele muusikutele tuge oma eesmärkide saavutamise teel. Ise noores eas mõlemad vanemad kaotanud ja suurte raskustega hariduse poole püüelnud Pavlo ütleb, et unistustest tähtsamaks peab ta pühendumist ja tööd, küll siis täituvad ka lootused. Juba praegu on rõõmustav teadmine, et varasemad unistusterollid ongi juba olemas, olgu see siis Mefisto „Faustis“ või Dulcamara „Armujoogis“. Uus aasta toob rollid Verdi „Aidas“ ja Wagneri „Lendavas hollandlases“, uued soolokavad ja palju muud põnevat.
Särav täht Eestimaa ooperitaevas on särama löönud. Naudime tema rolle Estonia teatri laval ja kontserdisaalides ning soovime kõrget lendu maailma.