Eesti on perekondi, kust on võrsunud mitu põlvkonda kunstnikke. Nendele pühendas terve näitusesarja 2003. aastal asutatud Evald Okase muuseum Haapsalus. Evald Okas (1915–2011) oli aga ka ise sellise hargneva puu tüvi.
Evald Okas sündis Tallinnas. Aastail 1931–37 õppis ta Riigi Kunsttööstuskoolis dekoratiivmaali, lõpetades kooli kiitusega. Kuna ta paistis kohe silma tugeva joonistajana, kutsuti ta 1939.–40. aastal sama kooli aktiklassi juhatajaks. Ühtlasi õppis ta edasi Riigi Kõrgemas Kunstikoolis, mille lõpetas 1941. aasta kevadel. Kohe seejärel Okas mobiliseeriti ja saadeti Lõuna-Uuralitesse. 1942. aastal loodi Jaroslavlis Eesti Riiklikud Kunstiansamblid, kuhu koondati paarsada inimest armeest ja tagalast, soomlastele tuttavamatest näiteks helilooja ja koorijuht Gustav Ernesaks, laulja Georg Ots jpt. Pärast sõda jäi Eesti kultuurielu ülesehitamine peamiselt nende kanda, sest paljud kultuuritegelased olid sõja lõpus Eestist emigreerunud. Stalini-aegses hirmuõhustikus polnud see üldse kerge, aga paljudel aitas toime tulla suur nooruslik teotahe. 1944. aastast töötas Okas õppejõuna Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudis, mis reorganiseeriti aastal 1951 ENSV Riiklikuks Kunstiinstituudiks (ERKI). Okas oli alates 1954. aastast seal professor ja 1993. aastast emeriitprofessor.
Evald Okase pere (Mari Roosvalt, Jüri Okas, Kai Koppel, Maria Okas), 1956
Foto: erakogu
Okase looming hõlmab nii monumentaalseid teoseid ühiskondlikes hoonetes, ajalookompositsioone kui ka kammerlikke žanre. 1947. aastal maalisid Elmar Kits, Richard Sagrits ja Evald Okas munatemperatehnikas Estonia teatri laemaali, mis on tehnika ja suuruse poolest Eestis unikaalne ja täidab hästi oma dekoratiivset ülesannet. Eesti ajaloomaali üks tähtteoseid on tema „Mahtra sõda“ (1958, õli, Eesti Kunstimuuseum), mis on maalitud 1858. aastal Mahtras ja teistes Harjumaa mõisates toimunud talupoegade vastuhaku 100. aastapäeva puhul. Kujutatud stseen on tulvil kirge ja dünaamikat ning selles avaldub nagu teisteski Okase kompositsioonides loomupärane elavus ja teatraalne närv.
Graafikaga, täpsemalt litograafiaga puutus Evald Okas kokku juba Riigi Kunsttööstuskoolis. Seda tehnikat viljeles ta kogu loometee vältel, sh raamatugraafikas – tema suurteoseks selles vallas on 101 illustratsiooni ja kaanekujundus eepose „Kalevipoeg“ 1961. aasta väljaandele. 1950. aastate keskel pöördus Okas sügavtrükitehnika poole ja saavutas selleski kiiresti virtuoosliku taseme. Selles tehnikas on loodud tema reisisarjad „Reisimuljeid Hollandist, Belgiast ja Luksemburgist“ (1958–59), „Reisimuljeid Itaaliast“ (1961), „Pariis“ (1962) ning „Jaapan“ (1965). Neis sarjades kajastub mitu elukülge, juhtmotiiviks on kolmes esimeses moodne ja elujulge naine. Kunstnikule jättis 1963. aasta Jaapani reisil tugeva mulje tänapäevaelu seotus traditsioonidega. Jaapani-ainelistes maalides ja graafikas domineerib samuti naine, jaapanlanna, aga traditsioonilises kimonos. Jaapanis käik innustas Okast, kes oli vahepeal rohkem graafikat loonud, taas maalima, nüüd juba ekspressiivsemas ja värvikamas laadis.
Evald Okas, Erilaiset nuoruudet, 1961, kuivaneula, akvatinta
Foto: S. Stepaško arkisto
1950. aastate lõpul ja 1960. aastate algupoolel tuleb tema graafikasse ja maali tööstuse ja linnade teema. Okasele meeldisid kaasaegse arhitektuuri julged konstruktsioonid ja rütmid ning seda edasi andes jõudis ta paiguti abstraktse kunsti piirile. Impulsi selle temaatika viljelemisele andis Evald Okase arhitektist poeg Jüri Okas, kes on ühtlasi üks eesti kontseptualistliku kunsti peamisi esindajaid.
1970.–80. aastatel lõi Evald Okas terve rea suuri maale, enamasti triptühhone, kus ta võttis kokku oma suhted elu ja kunstiga: „Linn ja kunstnik“ (1978, Eesti Kunstimuuseum), „Rahulik päev“ (1982–83), „Inimene ja loodus“ (1985, mõlemad Tartu Kunstimuuseum). Tema portreekunsti kroonivad „Kunstnikud“ (1974–82), kus ta on kujutanud 100 eesti kunstnikku eri põlvkonnast, ja „Meie perekond“ (1977, Eesti Kunstimuuseum; teine variant Eesti Kunstnike Liidu kogu). Evald Okase hilisloomingus, nii maalis kui ka graafikas, valitseb aga aktimaal, millel oli ennegi oluline koht tema loomingus. Meistri temperament ja elurõõm vallandusid viimastel elukümnenditel sadades improvisatsioonides akrüülis või akvarellis.
Mari Roosvalt, Sacramental II, 2018
Foto: S. Stepaško
Maalijatee valis ka Evald Okase vanem tütar Mari Roosvalt (1945), kelle lõputööks oli 1969. aastal toonases ERKI-s vitraaž. Ta on olnud katsetamisaldis, vastuvõtlik uutele suundadele-laadidele: nt geomeetrilis-konstruktiivsele, mis kätkeb sageli looduslähedasi fragmente, uusekspressionistlik-abstraktsele, arhaiseeriv-abstraktsele… Alates 1990. aastate lõpust kasutab Mari Roosvalt kollaaži nii tehnika- kui ka kompositsioonivõttena õlis ja akrüülis ja ka akvarellis. Viimastel aastakümnetel on ta jõudnud maalilise laadini. Üks tema meelisteemasid on olnud kultuurikihistused meie ümber, aga ka loodus, selle ürgne elu. Mari ja tema abikaasa Uno Roosvalt kuuluvad kahtlemata meie maalikunsti kandvamasse ossa. Mõlemad on olnud pikka aega õppejõud ERKI-s (mis nimetati 1989. aaastal ümber Tallinna Kunstiülikooliks ja 1995. aastal Eesti Kunstiakadeemiaks).
Uno Roosvalt, Norra kaljud I, 2010
Foto: S. Stepaško
Uno Roosvalt (1941) lõpetas ERKI maali alal 1969. aastal. Kiindununa Eesti ranna- ja külaellu, eriti Kihnu saare miljöösse, on ta liikunud isikupäraselt realismilt sümboolsema, assotsiatiivsema väljenduslaadi suunas. Maalimise kõrval on ta alati joonistanud, alates 1980. aastate lõpust üha rohkem ja suuremas formaadis. Tema joonistused kujutavad motiive Eesti ja sageli Soome, aga ka Iirimaa, Šotimaa, Islandi ja Norra loodusest. Loodusfragmendidki mõjuvad tema käsitluses monumentaalselt. Neist joonistustest moodustub omamoodi hommage Põhjalale. Eriline koht Uno Roosvalti loomingus ja Eesti viimase aja joonistuskunstis üldisemalt on sürrealistlikult mõjuval sarjal „Naelte rand“ (2012–2022, pastellpliiats).
Kai Koppel, Meeleheide, 1989
Foto: Ülo Joosing
Evald Okase noorem tütar Kai Koppel (1952) on Eesti tuntumaid klaasikunstnikke. Kunstihariduse sai ta ERKI-st klaasehistöö erialal. Pärast lõpetamist lõi ta ruumilisi klaasobjekte, siis aga leidis kuuma klaasi eksperimentide jaoks sobiva baasi Lvivis. Kai Koppeli suured kuumtöötlusvormid 1980. aastatest moodustavad oma elavas mitmekesisuses unikaalse ansambli Eesti klaasikunstis. Selles vallas on ta tegutsenud ka hiljem, nimelt on ta rahvusvahelise kuuma klaasi sümpoosioni hing. Haapsalu klaasipäevad on alati päädinud loomingulisust õhkuvate näitustega nädala kestel valminud töödest. 1992. aastal oli Kai Koppel üks klaasistuudio asutajaid Katariina käigus Tallinnas. Stuudio klaasiahi ehitati soome klaasikunstniku Mikko Merikallio projekti järgi. Seal on publiku silme all sündinud ka kunstniku ainulaadsed värvilised klaastooted.
Mara Ljutjuk, Omad, 2020
Kuva: S. Stepaško
Kai Koppeli tütar Üla Koppel (s 1976) on arhitekt, teine tütar, Mara Ljutjuk (s 1978) aga maalija. Ta lõpetas Eesti Kunstiakadeemia 2001. aastal ja täiendas end hiljem Valencia Polütehnilises Ülikoolis. Tema maalidel on suhteliselt lihtsad, kuid plakatlikkust välistavad suured kujundid, mis püüavad suunata inimest ennast sügavamalt uurima nii vaimses kui ka füüsilises plaanis. Võib öelda, et ta esindab noorema põlvkonna tagasipöördumist maalimise ja maalispetsiifiliste probleemide juurde pärast murdelisi 1990. aastaid Eesti kunstis. Tema abikaasa on graafik Nestor Ljutjuk.
Nagu paljudel Eesti kunstnikel, on ka Evald Okase pereliikmetel aja jooksul tekkinud sidemed Soomega. 1980. aastate lõpus oli Evald Okasel Soomes mitu personaalnäitust ning isiku- või grupinäitustel on oma töid näidanud teisedki Okaste pereliikmed. Uno Roosvalt on aga Soomes lausa pikemat aega töötanud.