Julkaistu: 3. syyskuuta 2019

Eesti mitmekülgsem modernist Adamson-Eric

Kersti Koll

Eelmisel aastal tähistati Eesti riigi 100 aastapäeva ning käesoleval aastal möödub sajand Eesti Kunstimuuseumi rajamisest. Eesti Kunstimuuseumi 100. juubeliaastat tähistab Adamson-Ericu muuseumi näitustevahetus Järvenpää Kunstimuuseumiga: 2019. aasta sügishooajal on Tallinnas Järvenpää muuseumi näitus „Külaskäik“ Soome kuldaja klassikute Eero Järnefelti ja Venny Soldan –Brofeldti loomingust ning alates oktoobrist on Järvenpää Kunstimuuseumis eksponeeritud üle aegade üks mahukaim Adamson-Ericu näitus „Viron taiteen klassikko. Adamson-Eric: monipuolinen modernisti”. Kahe muuseumi hea koostöö algas tänu Tuglas seurale.

Adamson-Eric. Autoportree II (silmusega). 1929. Õli, lõuend. Eesti Kunstimuuseum.

Adamson-Eric. Autoportree II (silmusega). 1929. Õli, lõuend. Eesti Kunstimuuseum.
Kuva: Eesti Kunstimuuseum

Adamson-Eric (1902-1968) on Eesti modernismiajaloo üks säravam esindaja, kes kujunes legendiks juba eluajal. Ta oli andekas ja erakordselt mitmekülgne looja– võrdselt tugev nii maalikunstis kui pea kõigil tarbekunstialadel. Ta oli ka aktiivne ja julge kaasarääkija Eesti kultuurielus, sädelev seltskonnainimene ja kunstielu korraldaja ning väga hinnatud õppejõud.

Adamson-Eric sündis 18. augustil 1902. aastal Tartus kultuurilmbelises riidekaupmehe peres. Tema ametlik nimi oli Erich Carl Hugo Adamson, kuid 1927. aastast, kui ta hakkas Pariisis näitustel esinema, võttis ta kasutusele kunstnikunime Adamson-Eric.

Erinevalt oma põlvkonnakaaslastest, kes tavapäraselt alustasid õpinguid Eesti kunstikoolides ja siirdusid seejärel Euroopa kunstikeskustesse end täiendama, alustas Adamson-Eric oma kunstiõpingud 1923. aastal kohe välismaal – esmalt Berliinis Charlottenburgi kunsttööstuskoolis ning 1924. aastast Pariisis. Seal õppis ta erinevates vabaakadeemiates: Académie Colarossis Charles Guérini ja Académie Ransonis Roger Bissière’i käe all, seejärel André Lhote’i juures Académie Montparnasse’is ja ka Moïse Kislingi juures ning 1926. aastast Vassili Šuhhajevi stuudios. Õpingute järel jäi ta Pariisi ning reisis palju. Loomingulised reisid viisid teda Hispaaniasse ja Kreekasse, Itaaliasse, Šveitsi, Madalmaades, Poolasse, Tšehhi, Balkanimaadesse, Skandinaaviasse ja mitmel korral Soome, aga ka Venemaale ja Kaukaasiasse.

1934. aastast jäi kunstnik paiksemalt kodumaale ja sai ateljee äsjavalminud Tallinna Kunstihoones. 1936. aastal abiellus ta Mari Adamsoniga (1908 – 2000), kellest kujunes silmapaistev tekstiilikunstnik. Mari Adamsoni suurejooneline kink Eesti Kunstimuuseumile – üle 800 abikaasa teose – pani aluse 1983. aastal avatud Adamson-Ericu muuseumile. Selles võib näha ka kena paralleeli Järvenpää kunstimuuseumiga, millele on samuti aluse pannud Järnefelti ja Soldan-Brofeldti järeltulijate poolt kingitud kollektsioonid.

Adamson-Ericu näitustel esinemise aktiivsus kujunes kiirelt muljetavaldavaks: Juba 1925. aastal esines ta oma töödega Novembergruppe näitusel Berliinis ja samal aastal hakkas ta ka Eestis esinema. 1927. aastast kuni 1930. aastate lõpuni eksponeeris ta pidevalt oma töid Pariisi salongides. 1920.–1930. aastatel osales ta enamikul Eesti kunsti ülevaatenäitustel välisriikides, olles mitmel korral ka nende suurnäituste korraldajate seas (Pariisis 1929., Moskvas 1935. ja Pariisi maailmanäitusel 1937. aastal). 1929. aasta oli toona vaid 27-aastasele Adamson-Ericule äärmiselt edukas: Pariisis toimunud Eesti kunsti näituselt ostis Luxembourgi muuseum ta „Isa portree” (1928), mis kuulub tänapäeval Pompidou-keskuse kollektsiooni. Samal aastal Helsingi Taidehallis toimunud Eesti kunsti näituselt osteti Ateneumi tema „Pr Siuts Barbaruse portree” (1928) , mis on nüüd eksponeeritud Ateneumi püsiekspositsioonis. 1930. aastate teisel poolel oli Adamson-Ericul kavandatud oma aja kohta erakordselt suurejooneline isikunäituste sari Põhjamaades: 1936. aastal toimus näitus Helsingis Strindbergi kunstisalongis ja 1939. aastal Stockholmis Konstnärshusetis. Ettevalmistused olid tehtud ka näituseks Oslos, mis oleks pidanud toimuma 1940. aastal, kuid jäi sõja puhkemise tõttu teostumata. Adamson-Ericu isikunäitused Skandinaavias olid Eesti kunstiajaloo seisukohalt märgilise tähendusega laiemaltki, kuna isikunäitusteni välismaal jõudsidki 1920.–1930. aastatel Eesti kunstnikest vaid Eduard Wiiralt ja Adamson-Eric.

Adamson-Eric. Serenaad. 1924. Õli, lõuend. Eesti Kunstimuuseum.

Adamson-Eric. Serenaad. 1924. Õli, lõuend. Eesti Kunstimuuseum.
Kuva: Eesti Kunstimuuseum

1920. ja 1930. aastatel oli Adamson-Eric Eesti kunstielus ka üks suurimaid kosmopoliite, erinevates Euroopa paikades elanud ja töötanud ning üks enimreisinud kunstnikke. Sõjajärgsetel aastakümnetel ei pääsenud Adamson-Eric enam kordagi väljapoole Nõukogude Liidu piire. Sõja-aastatel evakueeriti Adamson-Eric Venemaale. Sellest ajast on säilinud mõned lakooniliste sümbolitega aja karmust ja inimlikku igapäeva kujutavat teosed. 1945. aastal valiti ta tänase Eesti Kunstiakadeemia eelkäija Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi direktoriks ja aasta pärast professoriks. Nagu paljud teisedki Eesti loomeinimesed ja teadlased sattus ta 1940ndate lõpuaastatel stalinistlike repressioonide alla. 1950. aastal toimunud kurikuulsal EK(b)P VII pleenumil, mis on ajalukku jäänud eelkõige paljude eesti haritlaste kodanlikeks natsionalistideks nimetamisega, tembeldati sel moel rahvavaenlaseks ka Adamson-Eric. Keelati töö õppejõuna ja võeti võimalus töötada kunstnikuna. Adamson-Ericust sai jalatsitehases nahaparkimise lihttööline. Kuigi 1953. aastast elu lõpuni oli ta taas professor Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, oli aegade karmus jätnud jälje. 1955. aastal tabas teda raske insult ja kunstniku parem käsi jäi halvatuks. Tahtejõuga õppis ta maalima vasaku käega ja suutis nii1960. aastatel erakordselt viljakalt töötada ja esineda ka kolmel suurel isikunäitusel: Moskvas 1962., Tartus 1967. ja Kaunases 1968. aastal.

Adamson-Eric on üks väheseid Eesti kunstnikke, kes oli samavõrra loov nii maali- kui ka tarbekunsti ja disaini alal.

Tema maaliloomingut iseloomustab tundlik värvimeel, maitsepeenus ja elegantne vaimukus. Kunstniku esteetiliste tõekspidamiste ja maalijakäekirja kujunemisel on määrav prantsuse maalikultuuri mõju. Ajastuomased stiilisuunad said ta maalides isikupärase tõlgenduse.

1920ndatel suhestus noor kunstnik väga mänguliselt nii sürrealismi kui ka kubistliku käsitluslaadiga. Põhjalikumalt süüvis ta uusasjalikku plastilisse materjali- ja vormikäsitlusse. Kunstniku põhilisteks žanriteks sel perioodil on karakteersed portreed, kus pea alati on lisatud mõni portreteeritavat iseloomustav kelmikas detail, äärelinna- ja maastikuvaated ning epateeriva ning kohati ka tugeva sotsiaalse alatooniga natüürmordid. Nn „Prügikastipoeesia“ sarja kompositsioonid oma ootamatult proosalise ainesega on kogu Eesti kunstis ainulaadsed. 1930. aastal saatis kunstnik need Ameerikasse, kuhu nad jäid teadmata asukohaga aastakümneteks. 1990ndatel õnnestus tööd taas Eestisse Adamson-Ericu muuseumi kogusse saada. 1930ndate teisel poolel muutus kunstniku käsitlusviis üha maalilisemaks, koloriit helgelt säravaks ja teda paelub üha enam ka vabaõhumaal. Portreede ja natüürmortide kõrval loob ta palju maastikke ja aktimaale. Talle eriomase kerge, pildipinnal justkui tantsiskleva pintslitööga on Adamson-Eric Eesti kunstiloos üks silmapaistvamaid hilisimpressioniste.

1960ndatel, juba vasaku käega töötades jätkab ta maalilise realistina. Köitvaim osa tema selle perioodi maalis on siiski hästi läbikomponeeritud abstraktsed teosed. Lisaks tavapärasele maalile võtab ta kasutusele ka täiesti uue valdkonna, maalides väikestele metlahhplaatidele glasuurvärvidega pea tuhatkond teost, kus ta rakendas võluvalt oma mängulist fantaasiat ja kompositsioniloomise kirge.

Adamson-Eric oli suurepärane maalija ja kolorist, kuid Eesti kunsti arengus tervikuna on ta tarbekunstil tähenduslikumgi positsioon. Eesti tarbekunstis võib Adamson-Ericust rääkida kui uuenduslikust teerajajast, kes oma mõtteviisi, värske lähenemise, isikupärase kujundiloomega avas uusi arengusuundi eesti keraamika, portselanmaali, nahk- ja metallehistöö ning tekstiili alal. Tema disainerikäekirja iseloomustab hea materjalitunnetus, julged värvilahendused ja dünaamiline dekoor. Teadlikult asendas ta klassikalise sümmeetria erinevate pinnarütmidega. Ta kavandatud nõtke joonega kujundid tõid Eesti tarbekunsti fantaasiaküllase elurõõmu. Kunstnik tõlgendas julgelt nii looduse kui etnograafilisi motiive, kasutas abstraktseid geomeetrilisi kujundeid ja stiliseeritud, sageli primitivistliku joonega figuure. Tarbekunstis realiseerusidki kõige väljapaistvamalt Adamson-Ericu taotlused modernismiga suhestumisel.

1920ndail alustas ta konstruktivistlike tekstiilide kavandamist, mis pälvisid ka näitustel tähelepanu. Tänapäeval on seda laadi töödest säilinud vaid üks vaip.

1930ndate teisel poolel, juba tuntud maalikunstnikuna, hakkas ta uuesti väga energiliselt tarbekunstiga tegelema. Tekstiilile lisandus portselanimaal, keraamika, nahkehistöö, metall ja ehted ning ta kujundas ka interjööre ning mööblit. 1938. aastal võitis ta konkursi ja kavandas Kadriorgu presidendi lossi damast tapeedid. Eesti vapi lõvisid, mõõka ja laevukest kujutavad tapeedid hävitati nõukogude ajal. Mari Adamson kinkis hoolsalt peidetud ainsad säilinud kanganäited muuseumile. Nende alusel on nüüd valmistaud koopiad presidendi tööruumidesse.

Adamson-Ericu tarbekunst pälvis kiirelt ka rahvusvahelise tunnustuse. 1937. aastal pärjati teda kahe Diplôme d’honneur’iga Pariisi maailmanäitusel ja 1938. aastal diplomiga Rahvusvahelisel tarbekunstinäitusel Berliinis.

Uue, väga jõulise hoo sai Adamson-Ericu tarbekunstilooming 1960. aastatel. Ta kavandas ehteid, tekstiile, nahka, metalli ja tegeles palju portselanimaaliga. Dekoori motiivid muutusid abstraktsemaks ja geomeetrilisemaks. Tema isikupärase kujundiloomega motiivid rändavad teisenedes ühelt materjalilt teisele järjest uusi võimalusi ja komplekte luues. Valdavalt dekoorikompositsiooniga tegelev kunstnik oskas suurepäraset luua kujundi ja vormi kooskõla. Võluv on ka ta leidlikkus kitsastel aegadel nii keraamilisi laborinõusid kui vanu katlaid ja isegi mürsu hülsse kasutades.

1930ndatel aastate teisel poolel sai Strindbergi galerii vahendusel ka Soomes Adamson-Ericu kavandatud nahatöid tellida. Samal perioodil veetsid Adamson-Eric ja Mari mitmeid suvesid Soomes ning toona tekkinud head sõprussidemed Soome kunsti- ja kultuurirahvaga jätkusid hiljemgi.


3. syyskuuta 2019


Lue myös


Eesti keele aasta 2019
Ilmar Tomusk

Poliitiline sõltumatus – riigikeeleks olemise eeldus ehk eesti keele keeleretk esimestest juhuslikest üleskirjutustest kuni riigikeeleni

Eesti keel sai riigikeele staatuse sada aastat tagasi. Eesti keele teekond esimestest juhuslikest kirjapanekutest kuni riigikeeleks saamiseni võttis aega umbes 700 aastat. See protsess oli aeglane, kuid…
subject

Viro ja Suomi
Eve Kyntäjä

OECD-raportti maahanmuuttajien kotoutumisesta Suomeen

Tuore OECD:n raportti Working Together: The Skills and labour market integration of immigrants and their children in Finland tarkastelee Suomen kotouttamispolitiikkaa maahanmuuttajien työllistymisen…
subject

Juhani Salokannel

Uhman ja toivon kevät

Varhainen herätys odotti minua elokuisena aamuna vuonna 1991. Olin lähdössä Tallinnaan yhdessä filmiryhmän kanssa tekemään videomuotokuvaa Jaan Krossista. Työn oli tilannut Suomen Kirjailijaliitto, ja…
subject