… tuleb meelde Väike-Maarjast üles korjatud ja kirja pandud eesti vanasõna, kui igakevadine linnulaul vallutab metsatukad, roostikud, suvila- ja koduõued, pargid ja pargikesed, ja isegi linnatänavad. See sadade aastate vanune suust suhu rännanud vanasõna meenutab muistsete eestlaste suhtumist lindudesse. Lindu võis võrrelda mehega, meest linnuga. Pealegi sundis linnurahvas kui väga häälekas loodusvägi endaga arvestama – lindude järgi sai ennustada ilma, külvi- ja künniaega, sündi ja surma, õnne ja õnnetust.
Üldiselt on Eestis arvatud, et (suitsu)pääsuke on õnnelind, kes toob majale õnne. “Mida rohkem pääsukeste pesasid ühel majal on, seda õnnelikum on see maja. Pääsukesi pidi kalliks pidama ning hoidma kui oma silmatera,” õpetab keeleteadlane Mart Mäger oma folkloristlikus linnuraamatus “Linnud rahva keeles ja meeles”.
Ristilt üles kirjutatud vanasõna ütleb: “See peab ea õnnekas talu pere olema, kus suil pääsukesi easti elutsevad; aga kus päästlased ära kaduvad ja paljad varesed, krombid karjuma akkavad, selle maja õnn on kadunud.”
Praegugi, kui põline loodusrahvas linnadesse ära on kolinud ja muud rahvatarkused ununenud, teab veel Eesti koolilaps peast pääsukese laulusõnu:
“Midli Madli,
Kudli Kadli, kudusin kangast,
tegin riiet,
õmblesin pojale püksid.
Poeg läks metsa kännu otsa,
tõmbas lõhki: sirts - sirr!”
Mõni teab jällegi, et pääsuke laulab hoopis nii:
“Kui ma ära läksin,
kui ma ära läksin –
tünnid-tünnid olid täis –
videlikku käärrr…
Kui ma jälle tulin,
kui ma jälle tulin –
tünnid-tünnid olid tühjad – videlikku, käärrr…”
Suitsupääsukesega on seotud tore tekkelugu, mille järgi suitsupääsuke olevat loodud orjatüdrukust, kellele perenaine olevat vähe süüa andnud, aga nõudnud kõva töö tegemist. Äkki muutunudki orjatüdruk pääsukeseks ja lennanud läbi akna välja, must suurrätt õlgadele. Mõnel pool on orjatüdruk asendatud vaeslapsega, kelle harkis saba tekkinud sellest, et võõrasema põgenejale järele kahmanud ning seelikusaba lõhki kärisenud. Orjatüdruku või vaeslapse seisuses suitsupääsuke sobis 1963. aastal imehästi ka Eesti rahvuslinnuks.
“Kuidas need suitsupääsukese laulud aga soomlase meeles ja keeles kõlavad?” olen mitu korda mõelnud, kui esimesed pääsukesed, nii suitsu-, kalda- kui räästapääsukesed, Vanhankaupunginlahe linnuparadiisi ilmuvad. Kõige lähem uudishimu rahuldamise moodus on teadagi guugeldamine. Üllatus oli suur, kui leidsin Yle leheküljelt Salla Hongisto artikli “Härskit pääskyt ja korppia viinassa – kansanuskomuksia linnuista”. Soomlaste folkloor räägib pääsukesest kui vargapoisist, kes neitsi Maarjalt punase lõngakera ja käärid varastas. Karistuseks muutunud punane lõngakera linnu rinnaesiseks laiguks ja käärid kaheharuliseks sabaks. Pääsukese laulusõnad kõlavad Soome eri kohtades eri moodi ja mõnikord koguni vängemate sõnadega, ikka nii nagu vargapoisile paras. Poris olevat pääsuke laulunud:
“Sakset perseeseen,
sakset perseeseen,
jonka sun sakses varaast.”
Kiuruvesil olid sõnad veelgi vingemad:
“Vituttaa, vituttaa,
sitlit, sitlit,
voi perrrkelee”.
Kivennapal olevat pääsukese laul olnud hoopis selline:
“siker, saker,
saksan kieli,
ostin Ruotsissa verkapöksyt,
menin ojalle sotkemaan,
panin aijalle kuivamaan,
varas veiii!”
Vaat kus lugu! Tõenäoliselt olid eestlaste ja soomlaste esivanemad selleks ajaks juba Soome lahe eri pooltel, kui suitsupääsukesest legende ning laule sepitseti. Ja õige kah! Muidu oleks meil äkki lisaks samale hümnimeloodiale ka sama rahvuslind. Igal rahval olgu ikka oma lind!
Sorin peas edasi ja mõtlen, mis linnulaulu ma veel peast tean ja selle järgi ka looduses sulelise paremini ära tunnen. Kohe tuleb meelde muidugi metsvint, sest tema hakkab laulma juba märtsis.
“Siit metsast, siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk” kuulutab vapper metsavaht metsvint ja seda hüüdu tuntakse hästi üle Eesti.
Kuna vindi laulus on erinevaid helisid, võib linnukese laulu eri kohtades tõlgendada erinevalt. Vindi kutsehüüd kuulutavat vihma ja kurja ilma – seepärast ongi teda Eestis ka kurjailmalinnuks nimetatud. Mart Mäger on leidnud Nissi kandis kirja pandud vindi laulu järgmise variandi:
“Siit, siit, siit, sealt, sealt, sealt, sa pole parem kui Saksamaa sea soe sitt!”
Nii et vängemaid sõnu linnuhäältes on ka eestlased märganud ja millegipärast on rahvasuus linnukest ka Saksamaa varblaseks kutsutud.
Ka karjalased on metsvinti vihmaga seostanud. Ajakirja “Luonnon ystävät” 1908. aasta väljaannetest leidsin Viiburi karjalaste linnulaulu jäljendusi. Metsvint laulab karjalaste arvates:
“Puip, puip, puip, puip, puimiseis,
vet, vet, vet, vet, vettä sattaa!”
Antero Järvise teoses “Linnut liitävi sanoja” kirjeldatakse varakevadist metsvindi laulu järgmiselt:
“Pälävet peittää,
pälävet peittää,
tui, pui, kesä tulee”
Samas raamatus räägitakse ka legendist, mille järgi on metsvint oma kutsehüüu õppinud puulõhkujalt, kes tööd tehes üht rõõmsat polkaviisi vilistas. Rästas olevat tahtnud viisi selgeks õppida ja tulnud kuulama. Ka vint tulnud polkat kuulama. Äkki sattus puulõhkuja kirves vastu kivi, vint ehmatanud ja hüüdnud: ”Hyit”. Sellest ajast saadik hõikabki ta peamiselt seda üht sõna. Rästas aga jätnud kogu polkanoodi korralikult meelde.
Kui nüüd rästad juba jutuks tulid, siis laulurästast on tihti võrreldud ööbikuga. Ööbiku laulusõnu on Eestis üles kirjutatud mitmeid variante, laulurästa omi aga mitte. Laulurästas kordab oma laulus üht ja sama motiivi kaks kuni neli või isegi viis korda, seda otsekui rõhutades, seejuures laenab ta hääli ka teistelt lindudelt. Sellepärast ongi teda kerge segi ajada isegi ööbiku endaga. Eesti vanarahvas teadis aga täpselt, et püüab laulurästas, mis ta püüab, ööbikust jääb ta laulu poolest ikka maha. Rahvakeeles ongi teda nimetatud abi-, võlts-, vale- solgi- ja ebaööbikuks, sest ta püüab oma laulus ööbikut järele aimata:
“Kirikurott-kirikurott,
kirvetera-kirvetera,
igavene supp-igavene supp,
Hippolit-Hippolit,
too piits-too piits,
kiri-küüt-kiri-küüt”.
Kui asjast soomlasest linnumehe Eero Haapasega rääkisin, ütles tema, et laulurästas olevatki parem laulumees kui ööbik. Laulurästa laul kõlavat loovalt ja tundeliselt, ööbik laulvat küll virtuaalselt, aga tundetult, pigem mehhaaniliselt. Laulurästa soomekeelseid laulukirjeldusi leidub õige mitu.
Antero Järvinen on kirjeldanud laulurästa laulu järgmiste sõnadega:
“Viita-Aapo. Viita-Aapo,
istu kivell', istu kievll’,
paa piippuun, paa piippuun,
puu-piippu, puu-piippu,
pajuvars, pajuvars,
kopista pois, kopista pois,
porot suuhun, porot suuhun.”
Ja veidi lihtsam variant:
“Mies hoi, mies hoi!
paa rysää risuun,
saat hauin lierii,
saat hauin lierii!”
Kolmas variant laulurästa laulust on pärit vanast soomlaste lasteaabitsast aastast 1925. Lastele õpetati, et puulõhkujale laulvat laulurästas kõigepealt:
“Istu kivelle, istu kivelle,
paa piippuun, paa piippuun”
Nagu aga mees maha istuvat, muutuvat laul noomivaks:
“Laiska mies, laiska mies,
pien’pino, pien’pino”.
Linnulaulu uurijad väidavad, et laulurästail võib eristada 135 kuni 220 laulutüüpi. Kui arvestada veel sellega, et ööbik on 50 aastat tagasi Soomes üsna haruldane lind olnud, siis on selge, miks soomlased ööbikule laulurästast eelistavad.
Eestlased on aga just ööbikut laulukuningaks pidanud, sest linnuke olevat oma lauluoskuse õppinud Vanemuise enda kandlemängust. Ööbik mitte ainult ei laula, ta lööb, laksutab, naksutab, plaksutab, tiksutab, latsutab, sihiseb, suristab, lidiseb, soltsub, ketrab, muisutab, vilistab ja hõikab ning õhutab tööle nii laisku künnihärgi kui tüdrukuid.
“Kiriküüt, kiriküüt,
vaole, vaole!
Laisk tüdruk, laisk tüdruk,
too piits, too piits!
Plaks, plaks, öö pikk! ”
Vanarahvas teab veel rääkida, et ööbik laulvat toominga õitsemise aegu ja siis on õige aeg künda ja külvata.
“Kiri-küit, kiri-küit, vagu, vagu.
Too piits, too piits, astu, astu.
Sahk katki, sahk katki.
Põld hea, põld hea”
Ööbikuga on seotud ka mitmeid legende, näiteks sellise on kirja pannud Mall Hiiemäe oma raamatusse “Väike linnuraamat rahvapärimusest”:
“Kui taevaisa linnud loonud ja neile riideks suled andnud, siis nurisenud mitmed linnud, et neil ei ole küllalt ilusad riided ja tahtnud uusi saada. Vanaisa andnud siis mitmele linnule uued ilusamad suled. Üks väike hall lind ei olevat omale uut riiet küsinud. Vanaisa küsinud temalt: ’Kas sa ei taha omale ilusat kuube saada?’ Väike hall ööbik öelnud, et ta oma kuuega väga rahul on. Siis olevat Vanaisa öelnud: ’Kui sa omale ilusat kuube ei taha, siis annan ma sulle ilusa lauluhääle!’ Ja nüüd on ööbikul kõige ilusam lauluhääl, aga ilusate sulgedega lindudel on inetu hääl.”
Kauni lauluhäälega linde , kes ööbikuga võistlevad, on teisigi. Näiteks käosulast, keda rahvasuu ka ööbikuköstriks on nimetanud, võib ööbikuga segamini ajada küll, sest ta on osav matkija. Vanarahvas teadis, et käosulast reedab vikati luiskamist meenutav kare “tekterüi”. Küllap seepärast ongi ta saanud selliseid nimesid nagu heinaniitja, heinalind ja vikatipinnija. “Esiteks pinnib, siis lõikab, luiskab ja lõpuks niidab tsiuh, tsiuh”.
Võib-olla tasuks nüüd kevadel meenutada ka seda, kui palju onomatopoeetilisi sõnu oleme lindude keelest inimkeelde laenanud. Mall Hiiemäe väidab, et isegi eestikeelene sõna rääkima võib olla pärit rukkiräägu lauluvarast.
Linnuhäälte jäljendused on omapärane folkloorižanr, mida on omal ajal tõenöoliselt vaja läinud nii jahimeestel kui karjalastel. Jahimehed meelitasid linnuhäälte jäljendamisega kohale laanepüü või tedrekuke. Karjapoisid jäljendasid meisterlikult linnuhääli pigem ajaviiteks. Lindude häälitsusest tuletatud tegusõnu on keeles palju: kägu kukub, musträhn kuigutab, ronk kronksub, vares kraaksub, varblane säutsub, lõoke lõõritab, öökull huikab, part prääksub.
Imeilus kirjeldus leidub Anton Hansen Tammsaare “Tõe ja õiguse” esimeses osas 32. peatüki lõpus, kohas, kus Liisi palgivirnal Joosepit ootab, süda armastust täis ja meeled loodushäältele avatud:
”Näis, nagu poleks ta kevadest saadik muud teinud, kui siinsamas palgivirnal istunud. Reaalne oli ainult see palgivirn, kõik muu oli nagu uneägu. Algas siin kevadel tedre kudrutamisega, lõokese lõõritamise, kurgede turlututamise, käo kukkumise, taevakitse möhitamise, rabakana kär-kärritamise ja paljude teiste lindude häälitsemisega. Ööd läbi täitis Vargamäe õhku rõõmus kisa, mille sekka kostis karjaaiast lehmakellade tilksumine. Varsti tuli oma ühetoonilise prääksumisga rääk, ja kui tema väsima hakkas, sisi algas oma lauluga rohutirts. See pidas ajahambale kõige kauem vastu. Aga öökülmades ja hallades katkesid ka tema mänguriistalt keeled. Kured hakkasid uuesti karjuma, aga mitte enam öösel, vaid päeval. Oli kuulda vahel mingisuguste rändlindude kiiret ja kärsitut tiibade vihinat, aga neil polnud viisiks häält teha, nagu ei jätkuks neil selleks aega. Suure rutuga lendasid nad lõuna poole. Viimasena tilksus karjaaias ikka veel lehmakell, nagu poleks sügist ega midagi.”
Mõelda ometi, kui palju vaesem oleks meie elu ilma nende turlututamiste, möhitamiste ja kär-kärritamisteta. Pealegi kannavad linnulaulusõnad meid toredasti kaugetesse esiisade ja -emade aegadesse. Ootan praegugi sõnakuulelikult, millal ööbik laulma hakkab – enne ei saa ju salatiseemneid ega kartuleid mulda panna. Üllatusin rõõmsalt, kui kuulsin, et Eesti koolilaste seas levitatakse linnulauluäppi “Siuts”. Äpi abiga saab linnulaulu salvestada ja laulu järgi linnuliike määrata. Arvan siiski, et looduse tundmaõppimisel on abi ka sajanditetaguste linnulaulusõnade mäletamisest. Just praegu kõlas akna taga puu otsas nõudlik ”Hyit-hyit”. Või nii! Ilma nutitelefonitagi on selge, et kisub vihmale!