Tänapäeval on kolmekuningapäevast, mis on 6. jaanuaril, kujunenud Eesti linnades jõulude-nääride pidulik ärasaatmispüha: jõulupuudest valmistatud skulptuurid süüdatakse mõnes pargis publiku kaasaelamisel põlema. Minu lapsepõlve Võrumaal tehti jõulukuuse ladvast tavaliselt pudrupöörüs (eesti keeli pudrumänd), tüvest hernekepid või muud majapidamises kasulikud toikad. Oksarootsud pandi kevadel peenardele lindude eest kaitseks, et nad herneid või noori taimi nahka ei pistaks. Kuuseokkad sõid kanad ära – neilgi talvisel ajal vitamiine vaja. Eestis ei ole kolmekungiapäev riigipüha nagu Soomes, vaid riiklik tähtpäev ehk siis tavaline tööpäev.
Läänesaarte ning lääne- ja looderanniku pika jõuluaja lõpetamise püha on hoopiski nuudipäev, 7. jaanuar. Sel päeval tööd ei tehtud, mehed käisid perest perre, lõid õlest nuutidega pühad välja ja maitsesid õlut. Kuna ka mujal Euroopas tähistab nuudipäev (13. jaanuar) jõulude lõppu, on see soodustanud nuudipäeva tähistamise nihkumist. See on uus nähtus ja eestlaste pärimuses hilisemast kuupäevast teateid ei ole.
Tõnisepäev, 17. jaanuar on olnud talurahvakalendris talvepoolitaja – alles pidi olema pool inimeste ja pool loomade toidutagavara. Tõnisepäeva kohta käibis ka levinud ilmavanasõna, mida on pruugitud paljude teistegi rahvakalendri tähtpäevade puhul: kui paistab niigi palju päikest, et mees jõuab hobuse selga hüpata, on mehed terved ja tuleb hea suvi: laseb heina teha ja viljad võrsuvad. Arvati, et need loomad, kes magavad talveund, keeravad tõnisepäeval teist külge. Seda küll Põhja-Eestis, Lõuna-Eestis tegid taliuinakus loomad seda natuke hiljem, küünlapäeval, 2. veebruaril. Rannarahvas uskus, et tõnisepäeval sünnib merejääle esimene hülgepoeg. Eestlased on tundnud ka koduhaldjas Tõnni. Pärnumaal oli tema austamine veel üsna elujõuline 20. sajandi alguseski. Tõnni kuju sõltus valmistaja fantaasiast, kuid tema olemasolu tuli saladuses hoida. Igast leivateost või tapetud loomast pidi Tõnn osa saama. Õnnetuse või haiguse puhul pandi talle vakka, kus teda hoiti, vaskkopikaid. Usuti, et Tõnni vakk ei põle kahjutules ja teda ei ole võimalik ka muul moel hävitada.
Rahvakalendris on veebruari nimetatud küünlakuuks. Mitte küll sellepärast, et elekter on kallis ja tuleb istuda küünlavalgel, vaid küünlapäeva tõttu, millest alates arvati talve selgroog murtud olevat.
Vastlapäev võib liikuva pühana olla 3. veebruarist 9. märtsini. Hiliskeskajal ja varauusajal oli vastlapäev kõikjal Euroopas suur pidu ja karneval (sõna „karneval” ju tähendabki algselt „lihast loobumist”; ld carnisprivium, it carnevale). Rahvakalendris tuntaksegi vastlapäeva lihaheite- (liha lõppes, paast algas), liugu- ja pudrupäeva (Lõuna-Eestis) nimetuse all. Sõna „vastlad“ on meie keelde tulnud aga saksa (fasten) ja rootsi keele (fastlag) vahendusel.
Vastlapäeva traditsioonid on populaarsed praegugi: liulaskmine, herne- või oasupi ja seajalgade söömine kuulub ikka asja juurde kas õigel päeval või selle ümbruses. Vastlapäevaks oli meie esivanematel kombeks ka rukki- või nisukakku küpsetada. See küpsetis oli maagilise tähendusega – seda ei tarvitatud korraga ära ja kui kevadel kari esimest korda välja lasti, siis anti loomadele vastlakakust palukesi, uskudes ja lootes, et see kaitseb karja. Üsna argise väljanägemisega, kuid rituaalse taluköögi vastlakaku on Skandinaavia ja Euroopa traditsioonilise köögi- ja kohvikukultuuri vahendusel välja vahetanud meile tuttav edeva moosi- ja vahukooremütsiga ahvatlus. Vastlakukleid süüakse ka Soomes, Rootsis, Taanis, Norras, Islandil, Lätis, Leedus ja mõnel pool Saksamaal.
Vastlate juurde kuulub kindlasti vastlaliu laskmine, mis kindlustas hea linasaagi. Kes vastlaliugu laskma ei tulnud, sellele sooviti linapõldu tutraid (linaumbrohi) ja teisi umbrohtusid. Vastlaid kui vana rahvapüha tähistati ka nõukogude ajal, sest eks lina tahtis pikaks kasvatamist kolhoosiski, liug laskmist, seajalad lutsimist ja vastlakarneval lustimist. Oli siis selle algava paastuaja ja kirikupühadega, kuidas oli – need sai pildilt nii-öelda välja lõigata või olematuks retušeerida. Koolides olid aga tol ajal väga populaarsed vastlakarnevalid ning asutustes korraldati talispordivõistlusi ja matku.
Tuhkapäev on vastlapäevale järgneval päeval ja on rahvakalendris samuti üsna populaarne tähtpäev, mis pole tänaseni päriselt unustusse vajunud. Tuhkapäeva rahvapärased traditsioonid lähtuvad tuhast kui puhastusvahendist ja maagilisest kaitseabinõust. Tuhk soodustas taimekasvu ja aitas hävitada taimekahjureid, kuid see sümboliseeris ka mustust, nahahaigusi ja kärntõbe ning laiskust. Siin-seal oli kombeks valmistada mustust sümboliseeriv nukk – tuhkapuss, tuhkapoiss või -tüdruk –, mis viidi salaja teise pere ukse taha. Kui ei märgatud tuhanukku kärmesti järgmisse tallu edasi toimetada, võisid jääda kogu aastaks külarahva pilkealuseks – kogu sümboolne mustus ja laiskus oli jäänud sinna perre pidama. Vanasti pesti pesu tuhaleelisega ja tuha sõelumiseks oli tuhkapäev sobiv päev. Tuhka sai palju, sellega oli hõlbus pesta ning pesu oli aasta ringi puhas. Üldiselt tuhkapäeval külas ei käidud, eriti oli see keelatud naistel. Nendele aga, kes tuhkapäeval siiski juhtusid külla tulema, visati tuhka järele või puistati seda nende jalajälgedesse.
Sõbrapäev või valentinipäev, mida tähistatakse 14. veebruaril, jõudis Eestisse 1990. aastatel soomlaste eeskujul. Kõigepealt hakati seda tähistama lasteaedades ning koolides. Soomlaste eeskujul sugenes eesti keelde ka valentinipäeva teine nimetus sõbrapäev.
Kui Eesti taasiseseisvus, suhtuti 8. märtsi ehk rahvusvahelise naistepäeva tähistamisse kui nõukogulikku igandisse ning tulbi- või nartsissikimbu ja tordiga maskeeritud meeste napsuvõtmise päeva, mis on määratud aja jooksul unustusehõlma vajuma. Aga läks teisiti – tasahilju tuli see tagasi ja selle tähistamine naistele lillede kinkimise ja väikese koosviibimisega töökollektiivis ja pereringis sai taas populaarseks. Riigikogus tehti koguni ettepanek see riiklike pühade nimistusse tagasi tuua, mida küll ei juhtunud. Mäletatavasti oli naistepäev Eestis riigipüha viimati aastal 1990 ja just sel päeval valiti taasiseseisvunud Eesti esimene miss. Töötavate naiste pühast sai ilu, glamuuri ja seltskonna-ajakirjanduse suurpäev.
Aina enam kogub eesti naiste seas populaarsust paastumaarjapäeva tähistamine 25. märtsil. See on rahavakalendris olnud üks tähtsamaid kevadtalviseid pühi, mida on peetud kevade alguspäevaks ja naistepühaks ning mille tähistamisel on kesksel kohal ebaõnne tõrjumine ja paljude teiste kommetega maagilise edu ligimeelitamine. Maarjapäeva on nimetatud ka kapsapühaks – sel päeval tegid naised vanasti maagilisi toiminguid, et kapsad suvel hästi kasvaks: kerisid lõnga suurtesse keradesse, küpsetasid ülepannikooke või käisid külakõrtsis tanusid ja põllesid vahetamas. Paastumaarjapäeva tähistamine on nüüd kantud ka Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse. Talupojatraditsioonist tuntud rituaalide toel (pannkookide küpsetamine, maarjapuna joomine, päikese tervitamine regilaulude ja loitsudega, pühapuudele lintide sidumine jne) püüavad naised väidetavalt korrastada oma maailma, tõsta eneseteadvust ja tugevdada sidemeid põlvkondade vahel.