Julkaistu: 8. marraskuuta 2019

Eesti keelerikkusest ja Valga keelest

Karl Pajusalu

Külalised suurtest naaberriikidest imestavad sageli, kuidas Eestis ringi sõites võib iga mõnekümne kilomeetri tagant muutuda maastiku ilme, majade ümbrus, kombed ja ka murdekeel. Suure varieeruvuse põhjusi on mitu: rahvastiku põlisus ja paiksus, teiselt poolt hulk erinevaid naabreid, kellega on suheldud pikemat aega. Oli ju Soome lahe randadel suhtlemist soomlastega, Loode-Eestis ja saartel rootslastega, Peipsi ääres venelastega, Lõuna-Eestis lätlastega. Eesti ajaloolised asustus- ja kultuurikeskused asuvad suuresti maa erinevates äärtes, kus naabritelt on üle võetud mõndagi ka oma keelde.

Eesti rahvuslikul ärkamisajal 19. sajandi keskel sai Eesti rahvuse sünni jaoks oluliseks ühe kirjakeele kasutuselevõtt. Varem oli paljude murrete kõrval kaks eesti kirjakeeltki: Põhja-Eestis tallinna keel ja Lõuna-Eestis tartu keel. Pärast ärkamisaega hakati ka Lõuna-Eestis kasutama avalikus elus Tallinna ehk põhjaeesti keelt. Kogu Eesti ühtne kirjakeel pälvis suure sümboolse tähenduse, saades eestlaste ühise identiteedi väljendajaks. Kirjakeele sümboolne tähtsus suurenes veelgi Nõukogude ajal, kui selle hoidmises nähti rahvuse kestmise tagatist. Sotsioloogilised uurimused näitavad, et endiselt peetakse eesti keele oskust üheks tähtsamaks eestlase tunnuseks. Ühtse eesti kirjakeele valdamine seostub eestlaste jaoks rahvusliku ja riigi identiteediga, selle kõrval väärtustatakse ka oma kodukohale ainuomast.

Piirkondlik identiteet võib Eesti eri osades väljenduda tänapäeval mitmeti ja siin ei ole keel enam ühtviisi tähtis. Keel on piirkondliku eripära ja kokkukuuluvustunde näitajana olulisem ajaloolisel lõunaeesti keelealal ja Lääne-Eesti saartel, kus murded on veel paremini püsinud. Kesk- ja Põhja-Eestis väljendatakse kohalikku omapära rohkem muul viisil, olgu selleks siis piirkondlikud kultuurifestivalid ja laulupeod või kohalike toodete valmistamine ja laiem tutvustamine.

Kodukoha kultuurilise omapära rõhutamine on Eestis saanud viimastel aastal üha hoogu juurde ja selleks on leitud uusi mooduseid, võimalusel ka murdekeelt kasutades. Eesti keelealal eristuvad kümmekond murret ja nende sees kokku üle saja murraku. Lisaks selle on kunagi kõneldud Edela-Eestis liivi keelt ja Kirde-Eestis vadja keelt, seegi on leidnud koha praegustes kodukandiliikumistes. Uue Häädemeeste valla lehe nimeks on Liiviranna; Iisakus ja Kodavereski on vadja pärandile antud kaalukas koht. Eesti ajalooliste vähemusrahvaste keeled on saanud nähtavama asendi nende rahvaste kunagistel asualadel, nagu rootsi keel Noarootsis ja Vormsis, vene vanausuliste keel Kolkjas. Eestis elab Eestis ka enamiku soome-ugri keelte kõnelejaid; nende kultuuriseltsid tegutsevad üha aktiivsemalt, seda siiski peamiselt Tallinnas ja teistes suuremates linnades. Kokku elab Eestis praegu ligi paarisaja erineva emakeelega inimesi.

Põliste elanike ja uute tulijate keelte kohtumise ning ainulaadsete keelekoosluste tekke heaks näiteks on Valga ja Valgamaa. Valga kui alevi ja linna ajalugu ulatub juba 13. sajandisse. Kiiresti hakkas linn kasvama 20. sajandi alguses, kui sai raudteede keskuseks. Eesti kõige lõunapoolsema linnana on Valga asunud läbi ajaloo Eesti ja Läti piiril mitmekeelses ümbruses. Ka 18. sajandil asutatud Valga kreis hõlmas nii eesti- kui lätikeelseid alasid. Pärast Eesti ja Läti iseseisvumist jagati 1920. aastatel Valga linn kahe riigi vahel: Eesti Valgaks ja Läti Valkaks. Lisaks kohalikule lõunaeesti ja läti keelele on Valgas kõneldud aastasadu saksa keelt ning viimastel sajanditel vene keelt. Valgas on elanud ja elab ka mustlasi, ukrainlasi, soomlasi jt.

Kui keegi mainib valga keelt, mõtleb ta selle all ilmselt kõigepealt ikka Valga linna keelt, milles on põimunud omapärasel viisil keelendeid kohalikest keeltest. Selliselt mõistetuna erineb valga keel näiteks võru keelest, mis ei tähenda niivõrd Võru linna keelt kui Võrumaa keelt ning on tänapäeval sageli kogu lõunaeesti keele sünonüümiks. Valga keelelist omapära, sh eesti-läti kakskeelsust Valgas on käsitlenud nii läti kui eesti keeleteadlased, nt Velta Rūķe Draviņa ja Lembit Vaba.

Tänapäeva Eesti piiridesse kuuluv Valgamaa ei ole samuti kultuuriliselt ega ka keeleliselt ühtne piirkond. Valga maakond, mille keskuseks on Valga linn, moodustati enam-vähem tänapäevastes piirides alles 1920. aastal noores Eesti Vabariigis. Valgamaal saavad kokku kõik kolm lõunaeesti peamist murret: läänes Mulgi idamurre, keskel Tartu murde lõunarühma Luke, Sangaste ja Otepää murrak, idas läänevõru Karula ja Hargla murrak. Kõiki neid erinevat algupära lõunaeesti murdekujusid ühendavad ometi mitmed häälikulised ja grammatilised uuendused. Valgamaa murdeid saabki pidada kõige uuenduslikemateks Lõuna-Eestis. Eriti omapärasena eristub siin ajaloolise Luke kihelkonna murrak. Luke kihelkonna keskus asus praeguse Läti alal, olles nii lähedane Põhja-Lätis kõneldud Leivu keelesaarele. Leivu keeles ühinesid iidsed lõunaeesti murdejooned mõjutustega kunagi Koiva (Gauja) jõe ääres elanud liivlaste keelest.

Kui Võru Instituudi eestvõttel uuriti kümmekond aastat tagasi, kuidas Valgamaa inimesed nimetavad kohalikke keeletavasid, saadi üsna erinevaid vastuseid. Valga keelt nimetasid üksikud, rohkem oli neid, kes mainisid üldiselt lõunaeesti keelt, enda kodupaiga ajaloolise kuuluvust arvestades mulgi, tartu või võru keelt või kohaliku keskuse järgi näiteks Otepää murret. Valga ja Valgamaa keeleline omapära on mitmekihiline, iseloomustades nii hästi ka kogu Eesti ajaloolist keelelist ja kultuurilist rikkust. Tänapäeva eestlane ei ole üha enam rahul sellega, et olla lihtsalt eestlane, vaid ta tahab olla lisaks keegi veel, luues oma identiteedi mitmest erilaadsest koostisosast, seda ka keeleliselt.

Ühes päris uues uurimuses sai kultuuriliselt aktiivseimate Euroopa linnade hulgas Tallinn viienda koha omasuuruste seas, Tartu oli väiksemate linnade hulgas koguni teine. Veel väiksemad, samuti kultuuriliselt erksad ja unikaalsed Eesti linnad siiski ei mahtunud sellesse edetabelisse. Kuigi seal võiksid väärika koha saada nii Pärnu, Narva, Viljandi, Haapsalu, Kuressaare, Võru ning kindlasti ka Valga ja Otepää.


8. novembril 2019


Lue myös


Kieli kysymyksessä
Riho Grünthal

Suuri vai pieni viron kieli?

Virossa ja Suomessa toistetaan usein väite, että Viro ja Suomi ovat pieniä maita ja viro ja suomi pieniä kieliä. Ne tuntuvat pieneltä siksi, että jotkut toiset kielet ovat mediassa ja matkaillessamme suuria…
subject

Kieli kysymyksessä
Hannu Oittinen

Trolli, trollikka ja sarvijaakko

Tallinnan joukkoliikennejärjestelmään ovat jo vuodesta 1965 lähtien kuuluneet oleellisena osana johdinautot eli trolleybussit. Ne opittiin pian linjojen yleistyttyä tuntemaan vironkielisellä nimellä trollibuss,…
subject

Merja Aho

Viron lastenkirjallisuuden keskus

Nykyään kuulee usein sanottavan, että kulttuurille rakennetaan komeita seiniä, mutta ne eivät takaa toiminnan tasoa. Tämä väite ei päde puhuttaessa Viron lastenkirjallisuuskeskuksesta vaan päinvastoin:…
subject