Alates eelmise aasta kevadest on Eesti ühiskonda raputanud hüperinflatsioon, mis augustis kerkis 25 protsendini ja oli konkurentsitult euroala kõrgeim. Kusjuures energiahindade osakaal on selles 14–16%.

Eesti meedia on pannud siinse tohutu hinnakasvu valede poliitiliste valikute süüks. Tõsi on, et siinsetes võimukoridorides on viimase paari aasta vältel puhunud tugevad tõmbetuuled – vähe sellest, et vahetunud on valitsused, vahetunud on ka võimuloleva valitsuse sees mitmete oluliste eluvaldkondade ministrid, samuti tähtsate riigiametite juhid.

Poliitikud külvavad sihitult toetusi

Niigi heitlikes oludes puudub riigi valitsemises stabiilsus. Nüüd, kui märtsikuus on tulemas Riigikogu valimised, püüab iga erakond hääli võita oma toetustepaketiga. Rahakülvi pisikust on nakatunud kõik parlamenti pürgivad parteid, lubatavad summad ulatuvad miljarditesse eurodesse. Nii on tekkinud olukord, kus keskendutakse toetuste jagamisele, mitte kriisi juurpõhjuste leevendamisele, samas ei näi ükski poliitilistest otsustajatest küsivat, kust peaks tulema seeme selle mastaapse rahakülvi jaoks.

Tõsi, erakordsetes oludes peabki riik abivajajaid aitama. Paraku on kujunenud sedasi, et ühe kulbiga jagatakse kõigile sotsiaalsetele gruppidele n-ö võrdselt. Õigem on siiski öelda ebavõrdselt – toetust saavad need, kes seda üldse ei vajagi, tõelised hädasolijad aga jäävad kas sootuks ilma või saavad midagi vaid moepärast. Toetuste andmise ja uute lubamise tuhinas aga unustatakse ära, et supp, mida jagatakse, tuleb ühisest potist, mille sisu tummisus oleneb otseselt majanduse käekäigust. Mida raskem on ettevõtetel, seda raskem on ka maksumaksjal ja seda lahjemaks supp jääb.

Juba on mitmed maapiirkondade tööhõive seisukohalt olulised ettevõtted teatanud koondamistest. Eriti puudutab see puidutööstust, mis aastaid olnud Eesti majanduse vedur. Nüüd väljendavad töösturid valitsuse aadressil häälekalt nördimist, sest aastaid pole suudetud riiklikul tasemel kinnitada edasiviivat tööstuspoliitikat. Märgitakse, et ajal, kui teised EL-i riigid otsivad ja ka leiavad mooduseid oma tööstuse toetamiseks, usub Eesti valitsus, et ettevõtted peavad ise hakkama saama, kuna riigipoolset abi võidakse Brüsselis tõlgendada kui sekkumist turukorraldusse. Ometi teised riigid seda teevad.

Mängud maksudega, regiooni kõrgeimaiks kerkinud energiahinnad ja Ukraina sõjast tingitud tooraineprobleemid on teinud ekspordile suunatud tootmisettevõtete elu sedavõrd keeruliseks, et kardetakse konkurentsivõime kadu ning sellega koos töötleva tööstuse hääbumist. Tugev tööstus on aga riigi majanduse stabiilsuse ja ühiskonna heaolu vundament.

Eestlane on harjunud kannatama

Eesti inimene on kannatlik ja visa, avalikult hädaldama pole harjutud. Või kui, siis ainult külaklatši tasemel sotsiaalmeedias. Kui näiteks Prantsusmaal tõuseb kütuse hind 5 senti, on inimesed tänavatel, kui toorpiima varumishinda langetatakse, ummistavad farmerid traktoritega maanteid. Aga Eestis pannakse bensiini liitrihinnale üleöö 50 senti otsa ja … midagi ei juhtu, rahvas neelab raskused tuima näoga alla.

Eestis on väga palju miinimumpalka teenivadi inimesi ja selliseid leibkondi, kes elavad statistilise mõiste – suhteline vaesus – piirimail. Ka teadlased juhivad üha reljeefsemale sotsiaalsele kihistumisele pidevalt tähelepanu.

Samas kõik kallineb. Eesti Konjunktuuriinstituut on jälginud alates 1992. aastast neljaliikmelise pere ühe nädala esmatarbeks vajalikust kraamist koosneva toidukorvi maksumust ja jõudnud järeldusele, et ainuüksi tänavu on see kallinenud 26%. Seega on praegune eestimaalase toidukorv viimase 30 aasta kalleim.

Paralleelselt on kerkinud eluasemekulud – maagaasi hind eratarbijale oli veel 2021. aasta suvel umbes 45 senti/m3, praegu jääb see vahemikku 1,8–2,1 eurot/m3, mis teeb hinnatõusuks 4–5 korda. Küttepuude hind on aastaga kerkinud 2–3 korda, elektrienergia hinnatõus on samuti kordades, kusjuures Eesti paistab silma regiooni kalleimate elektrihindadega. Ka mootorikütus on meil Euroopa kalleimate seas, selles aga peitubki teiste hinnatõusude algallikas.

Oleme jõudnud niikaugele, et politsei soovitab tungivalt puukuurid lukku panna – esimesed halupuude vargused on juba aset leidnud. Kuritegude statistikast ilmneb, et varguste arv on viimase kolme kuu jooksul kasvanud pea kõigis maakondades, näiteks garaažidesse on sisse murtud 80% rohkem kui mullu samal ajal. Võõra vara kallale kippumisele pole õigustust, ent tõdemus on see, et rasked ajad on soodne pinnas kuritegevusele.

Raskused panevad elukorraldust muutma

Siinsed majandusanalüütikud on jõudnud järeldusele, et oluline osa elanikkonnast on sunnitud loobuma harjumuspärasest elukorraldusest, kusjuures selle all ei pea nad silmas soojamaareiside ärajätmist, vaid tavalisest külmemas toas istumist, elementaarsete teenuste tarbimisest loobumist ja oma toidukraami valiku kokkutõmbamist.

Kusjuures inimestel on raskustega hakkama saamiseks kasutada vaid halvad või väga halvad variandid. Enamik on endale aga selgeks teinud, et kui sa ise ennast ei aita, siis ei aita sind ka keegi teine.

Kuna kõige drastilisemalt on aastaga kerkinud energiahinnad, siis on hakatud oma elamise kütmiseks alternatiivseid ja kombineeritud variante otsima. Näiteks elamurajoonides, kus varem nauditi odava tsentraalse maagaasiga kütmist, on majaseintele tekkinud õhksoojuspumbad. Nende majade naabrusse, mil üldse korsten puudus ja põhiküte oli rajatud elektrile, on nüüd kerkinud puuriidad ja majad varustatud moodulkorstendega. Kuna puidukütet võib pidada praegu kõige soodsamaks, siis on paljud eramajade omanikud oma vahepeal unustusse vajunud küttekolded lasknud korda kõpitseda, kel võimalik, on oma elamise küttesüsteemi ümber ehitanud puidukatlal põhinevaks.

Juba koroonapuhangu esimesel aastal hoogustus maale kinnisvara soetamine, mis eelmise aasta alguses saavutas juba väiksemat sorti buumi mõõtmed. Maamajade ja vanade talukohtade hinnad kerkisid eriti Lõuna-Eestis suisa mitmekordseks, võrreldes 2020. aasta algusega. Inimesed siirduvad maale, et seal turvalisemat elukeskkonda leida, ise endale toidukraami kasvatada ja sel moel üleüldisest majanduslikust olukorrast kasvõi näilist sõltumatust saavutada.

Tarbimine lokkab kriisi kiuste

Kui nüüd keegi viitsib veidi sügavamalt statistikasse kaevuda, siis ilmneb, et mina siin räägin kriisis virelevast ettevõtlusest ja raskustesse sattunud elanikkonnast, aga tarbimine käib endise hooga edasi. Tõsi, tarbimine pole statistiliselt märkimisväärset vähenemist näidanud, aga majandusanalüütikud panevad selle n-ö inertsi jõul liikuva jõukama keskklassi arvele. Nende, kes pole veel suutnud ennast säästurežiimile lülitada ning ostlevad kas siis säästude või võlgu elamise arvelt.

Avalikkuses sõna võtnud pankade analüütikud aga hoiatavad, et hinnatõusud jätkuvad ja järgmise aasta kevadel võib eestimaalaste ostujõud langeda viie aasta taguse aja tasemele.

Kui uskuda elanikkonna küsitluste tulemusi, siis esimese kokkuhoiukohana nähakse toitu – eelistatakse senisest rohkem kampaaniatooteid, allahinnatud söögikraami, tehakse lihtsalt odavamaid valikuid, loobutakse valmistoidu ostmisest, toidu kojutellimisest, välja söömaskäimisest. Teine kokkuhoiukoht on energiatarbimise kokkutõmbamine – üldjuhul tähendab see vähemat kütmist, kiiremat dušši all käimist, saunaskäimisest loobumist jmt. Kokkuhoiukohtadena tuuakse esile ka hobidest ja teenustest loobumist ning senisest läbimõeldumaid autosõite.

Kõige selle kohta võib muidugi öelda, et olemegi heaoluühiskonnast sõltuvaks ja üleliia mugavaks muutunud ning praegu on täiesti kohane veidi püksirihma koomale tõmmata. Siiski ei tasu unustada, et Eestis on kümneid tuhandeid peresid, kel see püksirihm juba enne kriisigi viimase auguni oli tõmmatud ja just neil ei pruugi reaalseid kokkuhoiukohti enam olla. Just selle, kõige haavatavama elanike grupi jaoks pole praegu tegemist enam majanduskriisi, vaid sotsiaalset kaitset vajava murega.