See, mida iga eestlane koolipõlves Friedebert Tuglasest teadma õpib, on Tuglas kui institutsioon: algataja, kehtestaja, korraldaja, järelvaataja. Eesti novelli ja esseistika klassik. Looja ning ideoloog ühes isikus. Pühakule lähedane autoriteet, kutsutud nii eesti kirjanduse paavstiks kui ka kirjanduskriitika Martin Lutheriks. Ei ole teist eesti kirjanikku peale Tammsaare, keda oleks ümbritsenud müriaad uurimusi, küll elu- ja loominguloolisi, küll tema teosteilma lahti seletavaid või neist tõukuvaid käsitlusi. Mitmed eesti kirjandusteadlased on tuntuks saanud ka kui „Tuglase-spetsialistid“ (August Eelmäe, Jaan Undusk, Toomas Haug).
Aga kuigi Tuglasest on eri aegadel ilmunud ka biograafiaid (varaseim Paul Viirese 1937. aastal ilmunud „Friedebert Tuglas. Elu ja looming“, hiliseim paraku juba peaaegu pool sajandit tagasi sarjas „Eesti kirjamehi“ ilmunud Nigol Andreseni „Friedebert Tuglas“,1968), lisaks raamatuks vormistatud esseid või etüüde, on ometi ilmne vajadus 21. sajandi Tuglase-kompendiumi järele.
Elu- ja loominguloo kõrval (mis artikliti on läbi kirjutatud) võiksid seal olla siis ka niisugused peatükid nagu „Tuglas ja tema aeg“, „Intiimne Tuglas“ ja „Tuglase-elamus“. „Intiimne Tuglas“ käsitleks Tuglase erootilisust, mille sublimatsioone või võimendusi näeme tema paljudes novellides, aga ka naissuhteid. Nii mõnegi sakraalse Tuglase austajale võis pettumusliku üllatusena mõjuda 2006. aastal ilmunud „Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus“ (koostajaks Rutt Hinrikus). Kolm aastat hiljem ilmunud Sirje Kiini monograafias Marie Underist „Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt“ (2009) on terve peatükk Underi ja Tuglase „tundetormist“ 1917. aasta suvel, millest valmib Raimo Jõeranna stsenaariumi järgi ning tema ka kui režissööri käe all Eesti Vabariigi 100. sünniaastapäevaks film „Printsess, Paaž ja Felix.“ Muide, Sirje Kiin vihjab oma teoses ka sellele, et „pikkadest maapao-aastatest oli Tuglasel ka Soome maha jäänud armsaks saanud naisi.“ Vaata aga vaata, paavstki on osutunud seelikukütiks!
Jah, aga „Tuglase-elamus“? Ühelt poolt võtaks see kokku Tuglase retseptsiooniloost selle emotsionaalsema poole, kohtumise ilo-ga, mis ju oli Tuglasele endalegi olemuslikuks eesmärgiks, teiselt poolt hõlmaks see mälestusi Tuglasest ning tema loomingust. Sest iga elu muutub seda mäletades mingiks elamuskimbuks.
Kui nüüd proovin enda Tuglase-elamust meenutada, siis ma ei saa öelda, et see oleks olnud seotud antoloogilise „Popi ja Huhuuga“, mis vahepeal kvalifitseerus oma muinasjutulise mustriga lausa lastekirjanduse alla, ehkki kõige vähem on ta seda. Tuglase programmiline estetism jäi mulle noorpõlves üldse kuidagi kaugeks, kunstlikult tehtuks. Aga oli ka aeg, 1960. aastate algus – käisin siis seitsmendas-kaheksandas klassis – mil kuni 1955. aastani nõukogude režiimi põlualust Tuglast jagati lugemiseks alles n.-ö. näpuotsast, sest Tuglase novellid olid kõike muud kui nõukogude sotsialistlik (loe: plakatlik) realism. Vaene Tuglas, kelle Patarei vanglas kirjutatud revolutsiooniromantilist poeemi „Meri“ (1908) skandeerisid pioneerid Nõukogude Suure Sotsialistliku Revolutsiooni aastapäeva aktustel!
Paradoksaalsel kombel leidsin end esimeses Tuglase-elamuses hoopis Aleksis Kivi „Seitsme venna“ eestinduse kaudu, mis ilmus 1924 ning mille kes teab mitmedat trükki olin kooliajal lugenud. Võin siis öelda, et Tuglase-elamuseni jõudsin n.-ö. väljaspoolt sissepoole liikudes. Ja et Tuglase vastuvõtuks tuli ise küpseda teatud astmeni. Arvan, et nii võib see olla paljude teistegagi. Tuglas ei tule vastu oma lugejatele, vaid eeldab, et nemad jõuavad temani. Aga kui nad kord on jõudnud, siis neelab Tuglas nad jäägitult. Nagu näiteks „Felix Ormusson“(1915), see unelev suvitusromaan, mille süvakihiks kunstifilosoofilised mõtisklused. Süžee ammendub ühel lugemisel, aga just see süvakiht veab aina tagasi romaani juurde.
Mõnda plahvatuslikku Tuglase-elamust on mul ometi jagada, kõik juba täiskasvanu eas kogetud. Tõenäoliselt on vähe eestlasi, kes poleks kätte võtnud „Väikest Illimari“ (1937). Aga kui nad seda on teinud lapse-eas, nagu minagi esimest korda, siis on nad pidanud mõistmatuna pettuma. Sest Illimar on mälestuslik, mitte siin ja praegu tegutsev tegelane.
Mu teine kohtumine Illimariga oli katartiline. See juhtus 1979. aastal, mil olin jõudnud oma elu esimesse pöördepunkti. Olin Kristuse eas, 33 aastat vana. Mu esimene abikaasa oli kaotanud veel sündimata lapse, abielu oli jooksnud karile, kõik näis tühi ja mõttetu. Lisaks isikliku elu umbejooksule laotus üle Eesti nõukogude aja üks pimedamaid ja ahistavamaid perioode. Ja siis ma avan „Väikese Illimari“ ja loen selle alguslõiku: „Illimar ärkas hommikul sellest, et hele päikesekild otse ta näo lähedal värises. Ta oleks veel maganud, kuid valgus paisus ikka tugevamaks ja tungis lõpuks läbi kinniste laugudegi. Ning see ei andnud enam rahu.“ Ja ma loen ning nutan liigutusest, puhastumisest. Maailm ei ole kadunud. Olemasoleva kõrval on veel teisi, kuhu võid alati end tagasi mõelda ning mis on samavõrd tulvil avastamisväärset kui tuleviku-ilmad. Ainult et teineteisest eristab neid lootuse ja lohutuse määr. Kui tuleviku suhtes kehtib ainult lootus, siis lapsepõlves on lootus ja lohutus lahutamatus ühtsuses. Illimar avastab samm-sammult maailma enda ümber ja viiekümnenda eluaasta ületanud Tuglas avastab Illimari hinges toimuva. Meil kõigil on vaja üles leida endas laps, kelle oleme jätnud või unustanud, kuid kellega taaskohtumine mälestustes annab jõudu lõpuni käia oma elutee. Et siis lohutavalt tõdeda: „Minuga on see nii läinud“. Või nagu ühes tuntud laulus, mille laulis lõputult kuulsaks Frank Sinatra – „I did it my way“.
Kuhugi samasse perioodi jääb ka mu Tuglase kui mõtleja ja esseisti elamuslik avastamine. 1968. aastal ilmunud valik Tuglase mõttelaastudest „Muutlik vikerkaar“ oli mind saatnud juba mõnda aega. Selle lugemine pidi olema nii sööbiv, et kui minust sai 1985. aastal, tänaseks juba kolmkümmend aastat ilmunud ajakirja Vikerkaar esimene peatoimetaja, siis „kaasasin“ Tuglase selle ideoloogia kujundamisse. „Ent ühes tahaksime kindlaks jääda, olla tõe ja kujutluse päevik, nii nagu seisab see ka F. Tuglase raamatu „Muutlik vikerkaar“ alapealkirjas. Selle mõttega asugemgi teele“ – nii lõpetasin saatesõna ajakirja avanumbrile. Alustasin aga motoga sealtsamast, Tuglase mõttepäevikust: „Aga nüüd avardub kaugus. Vikerkaare look viskub ühest taeva äärest teiseni. Ja rong kihutab selle nagu värvilise värava poole…ometi seda saavutamata…“ See on ju unistus, mis siin kujundisse valatud ja mille poole liikumine on nagu igaviku püüdmine.
Üks Tuglase-elamus ehib mu raamaturiiulit samuti juba mitukümmend aastat. 1970-ndate keskpaigas sattusin Tartu raamatuantikvariaati ega uskunud oma silmi – seal seisis nahka köidetult toona peaaegu keelatud kirjandusena Tuglase „Kriitika“ kõik köited. Panin mängu kogu äsja teenitud kuupalga, ema saatis Pärnust telegrammiga puudu jääva summa ning ostsin sealsamas need endale. Mäletan teravalt mind vallanud õnnetunnet, kui, viis köidet Tuglast turukotis, koju jõudsin. Nagu oleksin sünnitusmajast kätte saanud vastsündinud lapse.
1976. aastal sai minust aspirant eesti kirjanduskriitika alal ning seejärel, 1984. aastal ka oma juhendaja Maie Kalda järel üks väheseid eesti kirjandusteadlasi, kes on kirjutanud ja kaitsnud tänases mõõdus doktoriväitekirja puhtalt eesti kriitika ajaloost. 2000. aastal lisandus kriitikateoreetiline monograafia „Kriitikakunst“, kantud läbinisti romantilis-idealistlikust kujutlusest kirjanduskriitikast kui tekstuaalsuse erilisest avaldisest. Nõnda on mu Tuglase-elamus leidnud ka sõnaliselt tajutava kehastuse. Või jätnud vähemalt jälje.