Lugeja ootab austatud ja armastatud kirjaniku uut raamatut nagu lendu Kuule. Mõlemad on erakordsed sündmused, millest igaüks tahab osa saada nii, nagu oskab. Harda austusega asusin minagi lugema Andrus Kivirähki uut raamatut „Lend Kuule“. Tahtsin lennata Kuule, ära oma pisikestes argitegemiste juurest ja nautida mõnusat heatahtlikku huumorit, mis paneb seesmise naerumootori toredasti pumpsuma.

Lendamiseks ega mõnusaks naeru pugistamiseks paraku ei läinudki. Ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ei tahtnud teose peategelane kosmonaut Kuule lennata, õigemini ta ei tahtnud lendamisest isegi rääkida ega mõelda. Ja teiseks ei olnudki teos kirjutatud huumori leebemates vormides. Kirjanik viib lugeja seekord lausa jalgsimatkale kuhugi sarkasmi ja groteski piirimaile.

Teos kujutab endast teekonda. Peategelasele, lugupeetud ja ülistatud kuulsusele, avaliku elu tegelasest kosmonaudile kargab pooljuhuslikult pähe mõte otsida üles vanad sõbrad, kellega koos on tehtud kunagi nooruses suuri tegusid. Omal ajal seiklesid lendaval laeval kaheksa haruldase andega noort: kosmonaut, Lai, Teravsilm, Pikk, Kõht, Läkiläki, Tugev, Välejalg. Ometigi ei kujune teekonnast südamlik kohtumine minevikuga, vaid pigem grotsekne silmitsiolek reaalsusega. Palju on aastate jooksul muutunud, anded unustatud või lastud raisku minna. Tähenduslik on seegi, et oma teekonnal peab kosmonaut pidevalt vahetama jalanõusid. Korralikud kosmonaudikingad saavad märjaks, sõprade antud käimad lähevad kaotsi, nii et mõnikord peab jalga panema plätud, mõnikord ujumislestad või ruudulised toasussid. Tahtmatult kutsuvad sellised motiivid leidma ridade vahele peidetud paralleele Eestiga. Teekond minevikku ei ole mugav – ei vaimselt ega füüsiliselt. Jalanõud nagu (põhi)mõttedki valmistavad piina ja ebamugavusi ning neid peab pidevalt välja vahetama.

Ka lugejat ei hellitata mugavustega. Kosmonaudi vanade sõprade näol tutvub lugeja elamise ja toime tulemise grotesksete tagajärgedega. Sõber Lai on veninud ja venitatud välja kulumise viimse piirini, sõber Teravsilma on tabanud stress hirmsatest nägemismuljetest. Sõber Pikk on üleüldse aru kaotanud sõna otses mõttes, sest linnud on tema pea sisse auke nokkinud ja sealt üht-teist välja sikutanud. Sõber Välejalga ei õnnestugi näha, sest ta pole kunagi kodus.

“Noh, mõnikord harva ta tormab läbi, sellepärast on ka meil väravad alati pärani – et isa ei peaks hoogu maha võtma. Ühest väravast jookseb sisse ja teisest jälle välja. Aga enamasti peab ta jooksma kodust nii kaugele, et tal pole mõtet ringi sisse teha,” (Kivirähk, 2022, s. 179) seletab üksi koju jäetud Välejala tütar. Ema on loomulikult sellisest kodust samuti jalga lasknud.

Kõik kaheksa tegelast on miskit pidi eluraskustele alla vandunud mannetud tegelased. Lai lamab jõuetult maas, suutmata ennast enam kokku korjata. Tugev on tardunud televisori ette. Teravsilmi parandab katkisi riideid ja Kõht õgib pidurdamatult. Välejalg jookseb arutult ringi ning Pikk on kaotanud mõistuse. Eesti ja eestlaste või miks ka mitte soomlaste elu kurb reaalsus – üle töötamine, põhimõtetes pettumine, raha nimel rabelemine, unistuste kaotamine. Vähemalt nii see lugejale tundub.

Päris kurb raamat, kui poleks kosmonaudi saatjat, „Vergiliust“, Suurt Halli Hunti, meisterlikku jutuvestjat, kelle lood inimliigi pahatahtlikkusest ja silmakirjalikkusest on ju iseenesest kurvad, aga samal ajal ka naljakad oma hüperboolsuse poolest.

Igal juhul paneb teos lugeja huumoritaju mitmes mõttes proovile. Lisaks poetub teekonna jooksul õpetussõnu ja manitsuslauseid, mis on geniaalsed oma lihtsuses ja mida tahaks alla kriipsutada ning meelde jätta. Lõpetaksingi neist kolmega, mis kõik sobivad hästi tänasesse päeva.

Kõigepealt sobiv soovitus valimiskampaanias osalejatele:
„Sa ei saa vägisi muutuda kellekski teiseks. Ja kui sa seda ikka üritad, siis murrad kaela - nagu kaelkirjak, kes üritab pugeda mutiurgu.“ (lk. 48)

Teiseks tagantjärele targutus vihakõnede põhjuste kohta:
„Sest kui sa inimest tähele ei pane, kui sa teda ei vaata, kui sa teda ei näe, siis kuivab ta kokku, muutub tillukeseks ja mürgiseks.“ (lk. 50) Nagu teame, võib nii juhtuda terve rahvaga.

Kolmandaks rahustav õpetus eesti rahvusloomalt hundilt, kuidas kõigest ikka terve nahaga pääseda:
„Kas sa siis ei tea, et hundi keeles on üheksa rohtu. Seega – lakkuda, lakkuda ja veel kord lakkuda, see aitab iga häda vastu.“ (lk. 219)