Piret Raua proosakogumik „Nimepanija“ algab novelliga „Pink“, mis pärjati 2022. aasta Tuglase novelliauhinnaga.

Kogumikku on koondatud kuus lühemat ja kaks veidi pikemat proosapala, kõiki neid iseloomustab mingi kummalisus, nn reaalsusest kõrvalekaldumine, on tunne, nagu loeks täiskasvanute lasteraamatut. Pea kõigil tegelastel on mured ja probleemid, kuidas siin ilmas hakkama saada. Tõsised ja süngedki teemad toob autor lugejate ette aiapäkapikkude, justkui elus kartulite või absurdsete situatsioonide kaudu.

Novelliauhinna žürii hindas „Pingi“ puhul nii eesti moodi maagilist realismi kui ka osavat pinge kruvimist ja üllatavat, isegi õõvastavat lõpplahendust. „Pink“ viib ilmselt iga eesti lugeja mälestustes mõnda väiksesse Eesti külla suvisele tantsupeole, aga olen kindel, et ka soome lugeja leiab end novelli lugedes soome külapeolt. Naispeategelane istub pingil koos kohalike naistega. Nende lühikeste lausetega, justkui tundetu vestlus on üheaegselt ebareaalne ja väga tavaline ja igapäevane. Me kõik võiksime olla sellises vestluses osalejad kuskil külaservapeol.

Kuigi Piret Raud on öelnud, et see on tema kõige süngem raamat ja 2022. aasta ongi olnud väga sünge, siis raamatut käest pannes ei jää lootusetuse tunnet, sest nii mitmeski loos on sees pisike iroonia või kibe huumor. Autor loodab, et tema järgmised teosed on vähem süngemad. On nad seda või mitte, võime siiski kindlad olla, et need on lugemist väärt.

Nagu kõik Piret Raua raamatud, on ka „Nimepanija“ kaunilt kujundatud, seda on hea käes hoida.