Juhani Salokannel on Eesti Kirjanike Liidu liige. Paljud eesti kirjandusinimesed tunnevad teda ja on huviga lugenud tema raamatuid Tammsaarest ja Jaan Krossist. Salokannel oli Soome Instituudi juhataja aastatel 1997–2000 ja liikus siis tihedasti Eesti Kirjanike Liidu kodumajas Tallinnas Harju tänaval.

Eesti kirjanduselu tundmine ja pikaajalised kokkupuuted selle maailma inimestega on olnud taustaks ka JS viimase raamatu kirjutamisel. Ühes oma intervjuus on ta tunnistanud, et teda on aastakümneid intrigeerinud eesti kirjanike perekonnad (abikaasad, lapsed, vanavanemad). Eestis on tõepoolest olnud tuntud kirjanduslikke dünastiaid – Rauad, Viidingud, Krossid, Sangad, Ehinid jt, kes pealegi on sagedasti elanud kõik ühes majas Tallinnas aadressil Harju 1. Nõukogude ajal võis Kirjanike Liidu kongressil või üldkoosolekutel juhtuda, et pulti tuli skandaalne Uno Laht ja „paljastas“ kolme Eesti kirjanduslikku perekonda, kes peamised hüved (reisid ja tõlked) endale sahkerdavad. Et see kuidagi tõene ei olnud, jätan need perekonnad siin nimetamata. Ka Salokannel ei viita sellele eesti kirjanduselus kunagi tuntud, nüüd unustatud episoodile. Värvikas Uno Laht on ise ju ka ammu kirjandusväljalt lahkunud.

Selle raamatu sissejuhatuses räägib eesti kirjanduselu pikki aastaid jälginud autor, et eestlaste kirjandusringkond on talle alati tundunud olevat rohkem kokku hoidev ja solidaarsem kui vastav seltskond Soomes. See on olnud nii nõukogude aegadel ja kandunud edasi Eesti Vabariiki. Siis oli paljudel kirjanikel seljataga üks ja sama ülikool Tartus ja sageli ka seesama elumaja Tallinnas ja vahel ka abielud omakeskis ja siis lapsed, kes kirjanduses kätt proovivad või seal endale kindla koha leiavad. Kõike seda olevat Soomes palju harvem.

Juhani Salokandle raamat eesti kirjanduselust katab pika ajavahemiku, kirjeldades ja vastandades kirjanduselu nõukogude Eestis, üleminekuaastatel ja kaasaegses Eesti Vabariigis. Eriti nõukogudeaegne asjade korraldus on lugejale Soomes ja ilmselt noorematele ka Eestis parasjagu salapärane ja ebatavaline ning raamatu autor on selle telgitaguste avamisega teinud tänuväärse töö. Tunnustada tuleb seda, et autor pole kõrvale jätnud pagulaskirjandust, mis eriti nõukogude ajal, kui selle kättesaamine oli rangelt piiratud, pälvis Eestis suurt huvi. Seda huvi võis rahuldada üleminekuaastatel, kui eestikeelseid raamatuid saadeti läänest siinsetele raamatukogudele konteinerite viisi eriti Ameerikast ja Kanadast. Rohkesti jõudis neid Eestisse ka Rootsist, kus toimis Eesti Kirjanike Kooperatiiv ja kirjutasid populaarsemad autorid nagu Karl Ristikivi, Bernard Kangro ja Kalju Lepik.

Eestlasi on vähe ja eesti kirjandus on kaua aega olnud just nii suur või väike, et asjasse süvenev inimene (eesti kirjandusloolased, kriitikud ja eesti kirjanduse tõlkijad) on võinud saada sellest enam-vähem katva ülevaate (praegu see enam nii ei ole). Eesti kirjanduselu kauem jälginud inimesed, eriti kui nad elasid või käisid tihedasti Tallinnas (nagu JS), tundsid enamust eesti kaasaegseid kirjanikke.

Juhani Salokannel on ise töötanud Soomes mitmes kirjastuses ja seesugune taust seletab tema huvi kirjastamise vastu Eestis. Ta teab, millele tähelepanu pöörata, ja see, mida ta kirjutab nõukogude Eesti kirjastamise tavadest, tsensuurist ja muudest piirangutest, on kindlasti silmi avav. Samas võib küsida, kuidas niisugustes tingimustes sai üldse sündida nii palju head kirjandust nagu Eestis 1960. ja 1970. aastatel sündis. Eesti luule klassikasse on sealt jõudnud tänuväärselt palju, sellel ajal kirjutasid oma aegumatud luuletused meie nüüdisaegsed klassikud Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Viivi Luik ja Juhan Viiding/Jüri Üdi. Siis kirjutasid oma peamised teosed Jaan Kross, Lennart Meri ja Mati Unt. Siis alustasid viljakad Mats Traat, Enn Vetemaa ja Arvo Valton – kõik autorid, kelle loomingust on eesti kaanonisse jäänud paljud teosed. Muuseas ka sellele küsimusele on JS otsinud vastuseid ja nii palju, kui seesugust nähtust üldse selgitada võib, on Piret Saluri, Anu Saluäär-Kall, Asta Põldmäe ja Rein Veidemann intervjuudes autorile ka selgitanud. Elo Viidingu mälestused kasvamisest suure luuletaja tütrena täiendavad tervikpilti oluliselt.

Viimase poolsajandi jooksul on eesti kirjandust soome keeles avaldatud üsna palju, ja nii annab raamatu tekst selle lugejale loodetavasti piisavalt toetuspunkte, et protsessi-kirjeldust oma lugemismuljetega toetada. Eestlasena seda teksti lugedes hindan väga autori võimet kogu kirju kangas üldistavalt ja mõistetavalt kokku võtta ja samas mõnede iseloomulike detailidega ilmestada. Eesti kirjanduselu on ikkagi väga palju viimase viiekümne aasta jooksul muutunud. Eesti vabanemine on siin ainult üks (kuigi hingeliselt meile ikka kõige tähtsam) tegur. Tehniline pööre trükimaailmas, interneti tulek ja kirjanduse liikumine marginaaliasse kõikjal Euroopas on teine pool kirjandusmaailma väga oluliselt muutnud protsessis.

JS raamat kirjanduslikest võrgustikest Eestis on kõigepealt üldistav kirjeldus suurtest muutustest, mis toimus väiksel eesti kirjandusväljal, kuid autor on osanud seda kirjeldust ilmestada ja elavdada huvitavate isiklike detailidega. Raamatu fotoillustratsioonide seas on mitmeid vähetuntud fotosid, mida on teinud Eesti Kirjanike Liidu liige Turid Farbgred.