Iida Turpeineni eelmisel aastal ilmunud debüütromaan „Elolliset“ (S&S) oli Soomes kirjanduslik sensatsioon, mis kandideeris Finlandia auhinnale, sai Helsingin Sanomate debüüdiauhinna ja mille tõlkeõigused on müüdud juba 25 riiki.

Laiad lugejahulgad on vaimustunud romaanist, mis räägib meriõhvast, või pigem vaid tema skeletist – kui paljud üldse teadsid sellise eluka kunagisest olemasolust? Ometigi ühendab mõttelise niidina romaani kolme sajandit just see mereloom, kes avastati 1741. aastal ning 27 aastat hiljem oli ta juba liigse küttimise tõttu välja surnud.

Turpeineni romaanis ei ole halbu või pahatahtlikke tegelasi peale mõne üksiku nimetuks jääva ametniku. Ülejäänuid käivitab uute teadmiste nälg, kohusetunne ja iha maailma paremaks muuta. Oma eesmärkides oleme head, aga möödaminnes hävitame liike – paarsada aastat tagasi isegi ei usutud, et inimese tegevus seda suudaks. Uskumatu mõte, et inimene oleks teisele liigile samasugune needus kui asteroid või veeuputus (lk 159).

Ka meriõhva avastanud loodusteadlane ja teoloog Georg Wilhelm Steller uskus, et tema leitud loom toidab terve Siberi ära. Paraku on inimene liik, kes kustutab oma nälga raisates ja tappes kordades rohkem, kui jaksaks ära süüa või ära kanda. Inimene ihkab koguda looduse ilu enda ümber, mitte jätta seda kuhugi, kus teise inimese silm seda kunagi ei näe. Kuhugi loodusse… Inimene kuulub ka ise eluslooduse hulka, ehk ei ole hea ega halb, vaid selline, nagu ta on.

Iida Turpeineni keel on ääretult täpne, midagi ei ole üleliigset, midagi ei ole puudu. Sellise keele puhul ei saa rääkida teaduskeelest või akadeemilisest tekstist, mis kipub olema kuiv ning tavalugeja jaoks kas liialt üleseletav või erialaterminitest vohav. Turpeineni keel on teadjakeel, mis põhineb teadusest ammutatul ja oma teemade sügaval mõistmisel. Pole siis ime, et romaani populaarteaduslikke ekskursse looduse ja teaduse arengusse – näiteks viiele leheküljele mahutatud maailma arengulugu esimesest rakust meriõhvani – loetakse ette üldhariduskoolide loodusloo tunnis.

Turpeinen seab lugeja ette kolm erinevat ajastut, igaüks oma piiratud teadmiste, arusaamade ja eelarvamustega. Neljas on tänapäeva, kirjutamise ja lugemise hetk. Faktid ja dokumentaalsed allikad on põimitud tõenäosuste ja ajastukohase fantaasiaga. Turpeinen ei seleta, ei moraliseeri, ei korda üle tänapäeva lugeja jaoks ilmselget. Ta kirjeldab läbi oma tegelaste silmade ajastuid, kus meesinimene on arengu tipp ja asub loodusest palju kõrgemal. Järelikult kõik loodusele lähemal olev, nagu pärismaalased-põlisasukad ja sünnitavad naised, on automaatselt madalamal astmel.

„Surelikud“ on lugu teadusest ja inimestest selle sees. Kui kaks sajandit tagasi toitis meid usk, et kõik looduse seadused avanevad me ees nagu raamat ja oskame kujundada tulevikku, siis sellegi raamatu kirjutamise ajal suri välja sadu liike. Mitte sellepärast, et me ei teaks ega hooliks või oleksime pahatahtlikud, vaid sellepärast, et me oleme inimesed ja meil on üsna ükskõik kõigest, mis meie kõhutäiest kaugemale ulatub.