„Eesti Finlandia“ ehk Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2020. aasta ilukirjandusliku proosa auhinnaga pärjati Mudlumi teos «Mitte ainult minu tädi Ellen». Nagu peakirigi jütleb, pole raamat ainult tädi Ellenist. Olulisteks tegelasteks on teisedki naised: jutustaja ise, ema, vanaema, tädid, mehi on ka, nii muuseas, toetamas lugusid ja sündmusi. Isegi Elleni abikaasa, tuntud eesti kirjanik Juhan Smuul ei saa autori huvi ja tähelepanu eriliseks osaliseks.

Aga niisama olulised, kui on naiste – emade ja tütarde, õdede – suhted, on ka asjad ja mälestused asjadest, majadest ja aedadest.

Raamatus pole kindlat süžeed, aeg ja naised vahelduvad justkui suvaliselt, see-eest on lõikude viisi kirjeldusi, nende asjade ja majade üksikasjaliste kirjelduste eest on Mudlumit kritiseeritudki. Ometigi ei saa raamatut käest panna, loeks nagu põnevusromaani, tahaks kiiresti teada saada, kuidas nende naiste omavahelised suhted just selliseks kujunesid, isegi seda tahaks teada saad, mis neist asjadest on saanud, kuigi tead ju küll, mis neist saab – pea igaühel meist on oma tädi Ellen kappide ja sahtlite viisi vanade fotode, lõngakerade, parandamiste ootavate, aga mitte kunagi parandatud saadud vanade kodumasinate ja muidugi raamatutega, dokumentidega.

„Meriväljal olid alles kõik ülikooli konspektid, kursusetööd, väitekirjad, inimeses koolitöö vaev ja vili, aga mida üks inimene jõuab oma elu jooksul alles hoida, selle jõuavad teised päevaga hävitada. Sest see ei tähenda kellelegi enam mitte midagi.“

Mudlum poeb oma tekstiga lugejasse, see moodne väljend „loetuga on kerge samastuda“ kehtib „Mitte ainult minu tädi Ellen“ puhul, loed ja äkki on valus, tuleb meelde see või teine taldrik, mille oled ära visanud, või raamat, mida kunagi enam ei loeks, aga oled ära andnud, antikvariaadi ukse taha viinud, aga nüüd oleks justkui hirmsasti seda tarvis, sest selle taldriku või raamatu taga on oma kallis tädi Ellen.

Õigel tädi Ellenil on ka mäletamist vääriv side Soomega, millest on põgusalt juttu ka raamatus. Nimelt oli ta Oulu ülikooli esimene eesti keele lektor. Artiklis „Eesti keele ja kultuuri õpetamisest Oulu ülikoolis“ kirjutab hilisem Oulu ülikooli lektor Heli Laanekask:
„Nõukogude bürokraatiamasina aeglust mäletades tundub see koguni saavutusena, et esimene lektor Ellen Noot siiski jõudis sügissemestri lõpuks detsembri alguses Oulusse ja alustas loengutega 5. detsembril 1967, päev enne Soome iseseisvuspäeva (Helena Sulkala suuline teade Heli Laanekasele). Kuulajateks oli sada üliõpilast ja õppetöö jätkus intensiivses vormis kuni jõuludeni. Kevadsemestril kulgesid õpingud juba tavatempos. Kuna Nõukogude Liit ilmselt pidas pikemaajalist välismaal viibimist oma alamate lojaalsusele ohtlikuks, kestis esimese “päris” lektori Ellen Nooda tööaeg Oulus praktiliselt vaid pool aastat.“