Varsti 500-aastaseks saava eesti kirjasõna ajaloos on huvitav seik, et teame, kes, kuidas, millal kujundas ja täiendas kasutusel olnud ladina alfabeeti uue tähega, grafeemiga õ.

Peipsi-äärses Lohusuu kiriklas kasvanud Eesti 19. sajandi alguspoole väljapaistev kirjamees Otto Wilhelm Masing (1763–1832) tegutses 1815. aastast alates Äksi kirikukoguduse pastorina. Siin, Vooremaa servaalal elades ja töötades valmisid ta rahvavalgustuslikud kirjatööd Pühhapäwa Wahhe-luggemissed, Marahwa Näddala-Leht jt ning siin kujundas ta eesti alfabeedis seni puudunud tähe õ.

Eesti kirjakeele rajajad olid peamiselt sakslased ja eestikeelseid tekste kirja pannes kasutasid nad oma emakeeles tarvitusel olevaid tähti. Saksa keeles puudub nii õ-häälik kui ka vastav täht, samuti soome keeles Eesti õ-hääliku ülestähendamiseks kasutasid nad sageli o-d: oppep ’õpib’, ö-d: höbbe ’hõbe’, nöhl ’nõel’, a-d: sanna ’sõna’ või e-d: keik: ’kõik’. Nii sattusid eestikeelses tekstis ühtviisi kirja sõnad ja sõnavormid, mis tähendasid hoopis eri asju: kõrts ja korts; kõrv ja korv. 18. sajandi eesti keele grammatikate autorid mainisid küll, et eesti keeles on sõnu, mille häälduse kirjas õigeks väljendamiseks puuduvad vajalikud märgid, kuid alfabeedi täiendamise ettepanekut nad ei teinud.

Otto Wilhelm Masing olukorraga ei leppinud ja 1816. aastal ilmunud teoses Ehstnische Originalblätter für Deutsche (Algupäraseid eesti keele tekste sakslastele) kirjutas ta, et eesti tähestikus puudub kaks vajalikku märki, mis vastaksid vene tähtedele ь ja ы, s.o peenendus- ehk muljeerimismärk ja üks kurguhäälikut märkiv täht, praegune õ. Ta lisas, et oleks vaja isegi kaht õ-märki, üht kõrgemat, mis esineb i-diftongilistes sõnades, nagu nt oigus ’õigus’, moistus ’mõistus’, roigas ’rõigas’, ja teist madalamat, mis esineb sõnades solg ’sõlg’, könne ’kõne’, sön ’sõnn’. Ja Masing asus sobivat märki otsima, selle kuju varieerima ning ühtlasi senist kirjaviisi parandama.

Miks Masing? Kindlasti tuleb põhjust otsida ta üldisest valgustuslikust veendumusest, et talupoegadele on vaja jagada tarvilikke seisusekohaseid teadmisi, lähtudes seejuures nende mõttemaailmast ja keelest. Ta rõhutas, et keele grammatilised seadused tuleb leida keelest enesest, igal rahval on õigus kõnelda ja haridust saada emakeeles.

Teiseks Masingu praktiline eesti keele kasutus toetus Ida- ja Kirde-Eestis kõneldud murrakutele, kus õ-häälikut on sõnades rohkem kui mujal Eesti murretes, ja seetõttu märkas ta puudust teravamalt. Kodumurde mõjul Masing isegi liialdas õ kasutamisega sõnades, mis üldkeeles on o-ga: kõhas ’kohas’, õmmetige ’ometigi’, õksad ’oksad’, õstma ’ostma’ jt.

Kolmandaks, Masing valdas paljusid keeli, teiste seas ka vene keelt, milles õ-häälik ja märk on olemas, ja vene keelt ta oma ettepanekus eeskujuna märkiski.

Tänapäevase õ-märgini jõudis Masing pärast kahtlusi ja katsetusi. Oma muredest kirjutab ta Pärnus tegutsevale estofiilile Johann Heinrich Rosenplänterile, kes ajakirjas Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache (Lisandeid eesti keele lähemaks tundmaõppimiseks) avaldatud artikleis pooldas Masingu seisukohti ja toonitas põhimõtet, et iga keeles leiduva hääliku jaoks peaks olema kirjas vastav märk, seega ka õ jaoks. O. W. Masingu ja J. H. Rosenplänteri kirjavahetusest aastail 1814–1832 (vt Kirjad) saame värvika pildi Masingu kõhklustest ja probleemidest koostöös trükkalitega, kes ta jaoks Saksamaalt või Peterburist vajalikke trükitähti pidid tellima. Trükisõnasse läks esimest korda õ kasutusele teoses Pühhapäwa Wahhe-luggemissed (1818).

Masingule see lahendus ei meeldinud ja tänapäevase õ-märgi juurde jõudmisest kirjutas ta Rosenplänterile 14. juulil 1819 dateeritud kirjas. Nimelt tulnud tema juurde Christian Schünmanni trükikoja laduja Carl Michler, „üks tragi mees“, mõttega panna o peale kreeka tsirkumfleks. Nad teinud katset ja täht õ nägevat suurepärane välja ning see ei ajavat kirja liiga kirjuks. Niisiis võiksime õ-tähe sünnipäevaks pidada 14. juulit 1819. Lisada tuleb, et Masingu ja Rosenplänteri kirjavahetuse uurijad on kirjade sisust lähtuvalt leidnud, et Masing võis mainitud kirjas kuupäevaga eksida ning kiri võis olla kirjutatud 15. juulil.

Uut tähemärki hakkas Masing ise oma väljaannetes kasutama ja põhjendas selle tarvitust raamatukeses Vorschläge zur Verbesserung der Ehstnischen Schrift (Ettepanekuid eesti kirjaviisi parandamiseks). Vana kirjaviisi pooldajad ta ettepanekutega ei ühinenud, uus kirjatäht õ läks üldisesse kasutusse koos uue kirjaviisi läbimurdega 19. sajandi teisel poolel.


16. marraskuuta 2018


Lue myös


100 aastat riigikeelt
Valve-Liivi Kingisepp

Kun Õ tuli viron kirjakieleen

Pian 500 vuotta täyttävän kirjoitetun viron kielen historian kiintoisiin käänteisiin kuuluu se, että tiedämme tarkalleen, kuka, miten ja milloin täydensi käytössä ollutta latinalaista kirjaimistoa uudella…
subject

Martin markkinat 2018: Peipsimaa ja Vooremaa
Sirpa Pääkkönen

Sipulikyliä, linnoja ja luonnonsuojelualueita

Peipsijärven rantoja pitkin liikkuessa tuntuu siltä kuin siirtyisi ajassa taaksepäin. Järven rantaa reunustavat pienet rauhalliset kalastajakylät, metsät, rantakivet, hiekkadyynit ja suot. Järvi siintää…
subject

Juhani Salokannel

Hasso Krull

Hasso Krull (s.1964) on Viron merkittävimpiä nykyrunoilijoita. Hänet tunnetaan myös yhteiskunnallis-filosofisena ajattelijana ja keskustelijana. Krull on julkaissut tähän mennessä kymmenen runokokoelmaa,…
subject