Luuletaja Ville Hytönen karistab taas oma lugejaid Eesti-teemalise teosega ja seekord kannab tema raamat pealkirja „Toisten virolaisten valtakunta“ (Teiste eestlaste kuningriik)). Eestisse kolinud, kuid Soomes oma teoseid avaldav Hytönen on lisaks luuletamisele ka päris õige kirjanik ja ka Soome kirjanike liidu esimees, kuid oma värskeima teose on ta kokku kirjutanud siiski lüürikuna.

„Toisten virolaisten valtakunta“ koosneb kümnetest arvamuslugudest. Töökas Ville ei ole ilmselgelt mallanud isegi Tallinna-Helsingi tööreise õllekannu taga veeta, vaid on täie hooga pihta hakanud ja pannud kokku kõne all oleva suurteose. Raamatuid Eestist ilmub Soomes üldiselt vähe. Reisiraamatuid ei tasu kirjastada, sest riik asub Soomele liiga lähedal, ja Eesti ilukirjandusteoseid ei tasu tõlkida, sest neid ei osta keegi.

End eestisoomlaseks nimetav Hytönen sukeldub oma kuningriigianalüüsis sügavale. Isegi nii sügavale ja sogasesse vette, et teos avab end kõige paremini vaid neile, kes tunnevad Eesti olusid juba varasemast hästi. Lugeja peab samuti olema kursis kirjandusteaduse ja ühiskonnaajaloo kõige spetsiifilisemate terminitega – vastasel juhul tuleb pidevalt guugeldada, et Hytöneni mõistete popurrii tempos püsida. Kirjanik armastab oma anarhistitausta liiga palju ja veab seda taaka ka selles teoses kaasas. Eesti on Eesti, kulla Ville, 20. sajandi prantsuse semiootikute ja sama ajastu vene poeetide koht on kuskil mujal.

„Toisten virolaisten valtakunta“ on sisult siiski ambitsioonikas ja kiiduväärt teos. Kümme aastat Eestis elanud kirjanik käsitleb julgelt meie rahvaste vahelisi suhteid. Raamatust „Who's Who?“ pole enam tarvis Eesti-Soome versiooni koostada, Hytöneni raamat täidab selle tühimiku ära. Eestlasi tutvustatakse kui kõrgest klassist teistsuguseid inimesi, oma saatusele mitte alluvaid ja veidi müstilisi peiareid. Hytöneni reisiraportis saavad tähelepanu ka kõige väiksemad vallad ja unustatumad rahvavalgustajad ning ta suisa väidab, et Eesti on omamoodi „tõotatud maa“ neile, kes on võimelised tunnetama sügavuti. Kuigi päris iga eestlane ei ole loomult vabadusvõitleja ega kõik Telliskivi restoranid kannata külastamist, on kirjanik oma uuele kodumaale lojaalne ja fännab seetõttu kõigest hingest ka seda, mis klantspildile ei sobiks.

„Toisten virolaisten valtakunta“ paneks paremini ajaproovile vastu, kui sellest oleks täielikult välja jäetud konkreetsete hetkedega seotud osad, mille parim enne möödus juba enne teose trükki minekut. Raamatust leiab liiga palju päevakajaliste sündmuste kommenteerimist ja nurinat koroonapandeemia üle, mis tundub nüüd, 2024. aastal juba kauge minevikuna. Samuti oleks võinud hauarahusse jätta parvlaev Estonia – Hytönen on ju suurepärane vaatlejana, kuid mitte krimireporterina.

„Teiste eestlaste kuningriigis“ paistab Eesti suurem, kui ta tegelikult on. Selleks leiab Hytönen ka suurepäraseid põhjendusi. Eestis on tõesti tehtud selliseid ühiskondlikke otsuseid, mida isegi suured Euroopa riigid väldivad viimse võimaluseni. Eestlased trotsivad, skeemitavad ja mängivad iga tihi lõpuni. Meie rahvaste vahelise Nostradamuse tiitli vääriline Hytönen ennustab täiesti õigesti, et Eestist on saamas kuues Põhjamaa. Elukvaliteet võib olla kõikuv, aga vähemalt oma hinnataseme poolest on eestlased Soomest käibemaksu võrra ees. Ilmselt on vaid aja küsimus, millal näeme Rakvere põldudel esimesi soomlasi maasikaid korjamas.

„Toisten virolaisten valtakunta“ tuleks kindlasti eesti keelde tõlkida. Teose teemad ja vaatenurgad on aga sellised, et neisse süveneda oleks põhjust just eestlastel. Sest nemad on vägevaks saamisega kiirustades unustanud ära omaenda põhitõed.